Laupäev, 17. veebruar 2018

Minu primitiivne mõtlemine

...
On asju, millest ma aru ei saa. Loomulikult on asju, millest ma ei tahagi aru saada. Aga rahaasjad on päris huvitavad. Ja numbrid mulle meeldivad. 
Sealhulgas rahanumbrid.

Pool aastat majanduskulude üles tähendamist tean ma nendest juba üht-teist.
Rahanumbritest.

Näiteks tean, palju kulub meie peres raha piimatoodete peale.
14-15 eurot nädas.
5-6 liitrit piima-keefiri-jogurtit. Üks hapukoort, üks vahukoor, pakk võid, paar pakki kohupiima kreemi, paar karpi kodujuustu, määrdejuustu ja/või viilutatud juustu.
Nädala näiteks.

Mõnikord rohkem, mõnikord vähem, aga üsna stabiilselt 60 eurot kuus.

Kui ma elaks lähemale Lätile... ja kui mul oleks infot, et Lätis saab odavamalt... võimalik, et ma siis käiks mõnikord vaatamas, mida lõunanaabrid pakuvad. Milliseid piimatooteid. Aga päris kindlasti mitte liiga tihti.
Ootamatult odavat kraami ostes on oht, et ostad liiga palju.
Ja ei mingit kokkuhoidu.

Aga muidugi, kui juba Lätist piima ostan, siis peaks ehk viina ka kohe ostma. 

Siit juba algab minu piiratud mõtlemine. Mul pole aimugi, palju kaasa kuus alkoholi peale kulutab, see rohkem tema salajane hobi. Aga päris kindlasti kulub tal selleks vähem raha, kui perel piimasaaduste peale. Mõned sauna-õlled, pitsike külmarohtu ja mõnikord pudel, kui sõbrale külla läheb.
Mõni pudel sünnipäevalauale.

Ise tarbin meelsasti ka alkoholivaba kraami, Ginger on lemmik. Igavesti kallis jook tegelikult, seepärast ostan vaid siis, kui soodukaga saab. Siis kohe kaks pudelit, jagub kauemakski. Sobib ka koos kangema alkoholiga.
Kui ma Lätti satuks... Ja kui Ginger seal ikka maru-odav oleks... siis vist ostaks ka. Paar-kolm pudelit. Kui väga pikk järjekord ei ole.
Tüütud asjad need järjekorrad, ja pole ju eluliselt oluline.

Tuleb pattu tunnistada, mõnikord mekin mõnd brändit. Kuna pidevalt kodus ei ole, siis eriti tihti ei meki.

Mõned kingituseks toodud veinid, liksid, šampused, mingi tagavara on ka varuks olemas.
Et kui hädasti vaja.
Sellist tunnet pole, et tingimata peab tagavarasid täiendama.

Aga kui palju võiks ühes keskmises peres alkoholi peale raha kuluda? Arvestades riigi poolt kokku arvestatud saamata jäänud (Lätti jõudnud) summasid (oletan, et midagi ikka saadi ka), jääb mulje päris mahukast tarbimisest. Samas, enamik tuttavaid tarbiks nagu mõistlikkuse piirides.

Miks mul on tunne, et kohapeal kallist alkoholi osta on soodsam kui Lätist odavat kraami koju tuua? Nagu supermarketites igasugused soodukad ja allahindlus... vahid hindu ja laod ostukärusse. Pärast ei jõua ära kiruda: kas tõesti oli seda vaja?
Mina laon küll mõnikord ostukorvi liiga palju kraami... ja kui veel juhtun nägema, et taevasküllkuiodav...  siis on kerge kontrolli kaotada.

Pole siis ime, et toidukraami saab kappi nii palju, et kaks võimalust: kas teed söömisega liiga või läheb lihtsalt käest ära, tarbimiskõlbmatuks.

Alkoholiga küll ainult üks võimalus, hapuks ei lähe, odavat tarbid rohkem... eriti kui varud kutsuvalt vastu vaatavad.

Ma mäletan, kui 90ndatel viina talongidega osta sai. Ostsid isegi need, kes muidu alkoholi koju ei varunud. Ma ei usu, et kellelgi enam talongiaegset alkoholi alles on, ilmselgelt tarbiti see ära. Kasvõi leevendamaks kurbust, et nii ebaotstarbekalt oma raha sai paigutatud.
Või maksti kinni mõni kallis töö defitsiitse viinaga, meistrimees kakerdas pärast koju, keel pehme.

Valitsuse alkoholipoliitika jääb minu jaoks ka arusaamatuks.
Kuskil peaks ju olema asjapulgad, kes analüüsivad ja nõustavad. Lollid otsused jääks ehk tegemata.

Aga mis nüüd mina ja minu piiratud mõtlemine.


Kusjuures, kui mõni inimene peab rahapäevikut ja kirjutab üles kulud toidule ja muule, siis mina pole märganud, et kuskil mõni pere kirja paneb, kui suured on kulud alkoholile.
Nädalas või kuus.
Tööl, kodus, puhkehetkel.

Tegelikult usun (loodan), et minevikus oli aegu, kus alkoholi tarbiti rohkem. Praegu on nii palju muud huvitavat, kuhu raha paigutada.
Aga kes juua tahab, siis on Läti abiks ikka, saab ju sama raha eest 2 korda rohkem.
Kärakat panna.

Paar päeva tagasi arvas Päevaleht: Eesti elanikele on iseloomulik tarbida alkoholi suurte koguste kaupa, purju jäämise eesmärgil. Kuu või nädala varu Lätist koju vedamine lõpeb paljudele sellega, et varu juuakse paar-kolm korda kiiremini tilgatumaks. Ja minnakse Lätti uue koorma järele.

Päris raske mõista...

Ehhh... russkaja vodka... või misiganes kraam see siis on.
...

2 kommentaari:

TT ütles ...

Käraka koha pealt julgen väita, et valitsuse hinnapoliitika sunnib ka väliseestlased jooma. Varem nagu ei raatsinud kui Eesti hinnaga võrdlesin, nüüd pole vahet. Lisaks mõjub turismile, võtab ühe stiimuli Eestisse sõiduks vähemaks :D Minu tarbimishulga puhul küll märkimisväärset vahet pole, aga Saku Hele maitses alla eurose pudelihinna juures palju parem, praegu räpase raha mekk juures :P

tegelinski ütles ...

Vat kui kaugele ookeani taha mõju ulatub!
Seda, et soomlased ka oma uueks reisisihiks Läti on valinud, seda ma jah olen kuulnud. Eks see üks majanduslik põnts riigile on :(
Vist peab paar nädalat suvist puhkust Lätti planeerima... mõisad, rannad jm ;)