Laupäev, 27. jaanuar 2018

Kuidas karastub teras

...
Ükskord ammu-ammu, umbes-täpselt 33 aastat tagasi juhtus säherdune lugu. 
Et kuidas see mul nii kaua meeles on? 
Lihtsalt mul kohe ongi selline mälu, et erakordsed asjad püsivad kaua meeles, tähtsusetud voolavad ühest kõrvast (silmast) sisse ja teisest välja.

Juba nii kauges minevikus... st 30+ aastat tagasi, käisid lapsed lasteaias. Ühel heal päeval, kui mina ei saanud last viima minna... kusjuures, viimine oli täitsa ökonoomselt lahendatud, kolhoosi buss tegi külade vahel ringi ära, korjas emad-lapsed peale, ja algas sõit lasteaeda umbes-täpselt 33 km. Mudilased kohapeal üle antud, bussiga tagasi, kes koju, kes tööle.

Nonii, mina ei saanud minna, läks lapsuke koos isaga. Bussis oli üks sama vana lapsuke koos emaga (kusjuures, lapse ema oli meile peretuttav ja mulle nagu natuke sõbranna). Ja siis too ema suure häälega kommenteeris: "Oi, kas s i n a ka viid last lasteaeda?"
Võite arvata, mitu korda kaasa veel lasteaia-bussis koos lapsega sõitis?
Õige... ei enam kordagi.

Teine lugu, selle aasta esimestel päevadel. Lähedased tulid head uut aastat soovima. Mina istusin köögis ja lahendasin ristsõna. Kaasa, hiline tõusja, oli lõpetanud kohvitamise ja loputas kraani all  oma tassi. Võimalik, et minu oma ka veel.
No see avaldas muljet. 
Oi, kas sina pesed nõusid?
Kahju, et mul fotokat kaasas pole!
Nüüd ma tean, kuidas edaspidi oma meest karistada. 

Võite arvata, kes meil nüüd hommikuti tasse peseb?
Mina?
Vale... kaasa peseb. 
Vähemasti enda oma, aga kui rohkem juhtub olema, loputab ka need puhtaks.

Vaat mis aeg inimesega teeb!

Foto pole kuidagi eelneva teemaga seotud.
Palun ette vabandust.


...

Kommentaare ei ole: