kolmapäev, 6. veebruar 2013

Fotojaht: katused ja korstnad

...
Meie kandis oli kunagi üks mees, kes ei sallinud korralagedust.

Nii kui kuskil maja tühjaks jäi, nii saatis mehed ja masinad objektile, ja asi oli likvideeritud.

See oli see aeg, kui likvideeritigi kõiki je kõike.
Alates teisitimõtlejatest ja lõpetades Vabadussõja mälestusmärkidega.
Tühjenevatest küladest rääkimata.

Mina küll sallin korralagedust.
Olen nõus koos teisitimõtlejatega teisiti mõtlema.
Segadus ei sega mind.

Seepärast olengi neid katuseid pildistanud.

 

Võtan seda kui loomulikku vananemist. 

 

Sekkumatut hääbumist.

Elu paratamatust.


 ...
Aga et oleks teemasse, siis ka mõned korstnad.

 

Uus katus ja vana korsten.
Ja uus korsten.
Iluravi.
Pooleli alles.
...
Fotojaht
...

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Lagunenud rookatusega majas on midagi nii maahõngulist ja eestlaslikku. Oleks nagu vaenaema lapsepõlvemaal ...

tegelinski ütles ...

need pildid ongi lapsepõlvemaad...

Anonüümne ütles ...

Sammaldunud katust vaadates tekib tuttav ja omane tunne - juhtub teistelgi, juhtub mujalgi...

Anonüümne ütles ...

Need vanad-vanad lagunenud katused...

Köögikata ütles ...

Uus on kena küll, aga vanad on kuidagi mõnusamad.

Ti:a ütles ...

vaat mis ajad, :) nabrist parem. parem auto, kõrgemad põõsad, naisel kõrgemad kontsad ja kui muidu ei ole parem, siis meil on kaks korstent, vot! :))))

sammaldunud majakatus oli see nii omane nii tuttav, nii nii Eestimaine

A.I.V.O. ütles ...

Nõustun sajaprotsendiliselt Tegelinskiga. Vähemalt selles osas, mis puudutab vananemist.
Pagan võtaks, see rookatusega vana hoone - midagi ürgset õhkub sealt.