Teisipäev, 28. veebruar 2012

Telefonid veavad alt

...
See oli Paide linna piiril.
Algul mõtlesin, et ta tembutab. Silmad poolkinni rooli taga, hea võimalus mu närvidel mängida.
Ta teab, kuidas.

Ohtlikult tee servas.

Ilm oli ka vastik.

Olin paanikas.

Ma ei mäleta, millega ma ta siiski peatuma suutsin sundida või meelitada. Äkki ta vajus, lihtsalt vajus ära. Mul oligi juba tunne, et see pole niisama, et midagi on korrast ära. Paanikas haarasin mobiili ja kukkusin klõpsima, ise pingsalt mõeldes, mis number, mis number. Mis number see on, kuhu tuleb helistada? 1220? 2220? 1120?

Paaniline klõpsamine ajas mobla pöördesse ja korraga jooksis mu silme ees mäng, mille olemasolu ma oma telefonis ei teadnudki. Mina, kes ma ainult ussimängu tunnistan, olen absoluutselt saamatu kõikides teistes võimalikes meelelahutustes, mida üks mobiil pakkuda võib.
Ma ei suutnud mängu katkestada. Ükski nupp ei mõjunud. Ähmased kujud ekraanil mööda kihutamas, ei mingit võimalust valida numbrit. Numbrit, mida ma ikka veel ei suutnud meenutada.

Meie poolviltu auto tee ääres tekitas huvi. 5-6 masinat oli juba peatunud nii siin- kui sealpool teed. Aknad lahti, nõutud näod välja vaatamas. Palusin, et keegi laenaks telefoni, enda oma pistsin ühele noorele inimesele pihku, äkki tema oskab taltsutada seda ärapööranut.
Ma ei saa öelda, et suhtumine oleks teab mis vastutulelik olnud, aga midagi ma sain. Sellise viletsakese, pragulise ja teibitud.

Aga number, palun öelge mulle number, kuhu ma pean helistama!
Keegi ei tea, midagi pakutakse, aga ühtviisi võõrad tunduvad need olevat.

Hilja. Hilja. Hilja.
Ma ei saa, ei oska, ei tea. Aeg läheb, mul on arsti vaja.
Andsin võõra telefoni tagasi, jätsin kõik nii nagu on, ja läksin. Joostes haigla suunas. See pole kaugel ja see on ainus võimalus midagi ära teha.

Tänav oli tühi. Peaaegu tühi. Masinaid ei liigu, paar inimest siiski, kes vastu tulevad. Aga sellised imelikud, tummad ja tuimad.
Lähevad mööda.
Ei kontakteeru.

Ühes majas oli tuli, ehk saan sealt abi.
Telefoni.
Numbri.
Uks oli lahti, ukse taga kirju kardin, sealt edasi trepp, mis mitte kuhugi ei viinud.
Kuhugi ei viinud ja kedagi ei olnud.
Trepp täis asju.

Siis ma ärkasin.
Kell oli pool viis.

Ja ma mõistsin, et see oli karistus. Karistus eilse eest. Kui ma jätsin selle auto kraavi ja autojuhi poolpaljana tee äärde. (Paljas pool jääb täpsustamata)
Tühjast telefoni akust kuulsin alles hiljem.

Mind ei lohuta isegi teadmine, et ainult tänu minu kaalukusele ei lennanud auto kaugemale kui ta lendas, mõned meetrid teest eemale.
Ja et alles peale minu lahkumist hakkas rodumisi abivalmis möödasõitjaid kinni pidama ja abi pakkuma.

Üks tunne on siiski suurem kui süümekad reetlikkuse pärast.

Miks ma küll hommikul fotokat kaasa ei võtnud, mis lahedaid pilte oleks saanud :)

Ma poleks siis esimese küüdipakkujaga kaasagi läinud.
...

4 kommentaari:

osaline ütles ...

Kohe näha, et vanad sõbrad! :D :D :D

Udo ütles ...

Vahest on nõnda et kuidagi kohe ei saa aru, on see unes või ilmsi.
Praegast oli ka täpselt nõnda.

Emmeliina ütles ...

unenäo ümberjutustus oli nii tõetruu, et vedas mind alt.

Hea, et on kombeks lõpuni lugeda.

Muuseas, meie auto sõitis Paidest tulles peaaegu teelt välja 22 veebruaril.

tegelinski ütles ...

See oli selline uni, et ma ise ka täitsa uskusin... seni, kuni ärkasin.
Õnneks oli ainult uni.
Ja õnneks on varsti kevad ja teed muutuvad jälle normaalseteks.