...
Vanasti pandi lapsi nurka. Minu lapsed seisid ka mõnikord nurgas... arvan ma.
Päris kindel ei ole, aga ju ma ikka panin.
Tol ajal seisid lapsed ikka nurgas.
Koolimajas on üks nurk, mis vanemale pojale väga kodune tundus, kui kord oma kooli väisamas käis.
Ise ma ka lapsena seisin mõnikord nurgas.
Kui enam seista ei jaksanud, siis istusin. Mäletan, et ükskord nutsin end isegi nurgas magama.
Aga vabandust ei palunud.
Tänapäeval eriti enam nurgatamist ei ole. Mõnikord ehk siiski, nurka rahunema.
Aga pigem psühholoogi juurde.
Nõustajalt nõu saama.
Et kui laps on paha, siis laps pole süüdi.
Ju see siis nii on, kui õppinud inimesed räägivad.
Ega ma seda ei tea, kas ma ise nurgas seistes paremaks muutusin. Hetkemõju oli küll vastupidine, aga pikemas perspektiivis, mine tea.
...
Mul üks pilt on, kus lapsed on nurgas.

Eriti õnnetud nad ei tundu.
Eks ikka seepärast, et asi vabatahtlik.
...
Siit nurgast ja
sealt nurgast...
...