Sõbrants tundis huvi, et kuidas siis talviste ilmadega elamine on.
Olin sunnitud tunnistama... külm on. Et kui õhtust lõunauinakut tegin, hakkasid sõrmed külmetama, kuigi ahi oli köetud. Soojus lihtsalt kaugesse nurka polnud veel jõudnud.
Ja et hommikul oli vannitoas 12 kraadi. Seda sõbrants ei uskunud. Ega ma ise ka hästi, lihtsalt pakkusin. Igaks juhuks õhtul kraadiklaasiga kontrollisin, oli 8. Ime siis, et hommikul külm pesta oli.
Aga tegelikult, ma olen ikka juba varasest lapsest saati karastatud. Oma esimest kodu Pärnus mäletan, mõnel hommikul oli köögis ämbris veel ikka jää peal. Ja kui elektrit ei olnud (miskipärast mõnikord ei olnud), siis sooja vett teha ei saanud ja ajutine lapsehoidja tädi Ats käskis mul külma veega jalgu pesta.
Prrr.... siiamaani mäletan...
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar