Teisipäev, 25. november 2008

Plaanid paigast

......

Kui kogu Eestimaa räägib oma lumeelamustest (oh sina Jeestimaa… nagu ütleks mu kadunud vanatädi), siis ei saa minagi neist hangedest mööda minna. Seda enam, et olin pühapäevasesse tuisupilve suisa sisse visatud.

Hommik Tallinnas oli paljutõotav. "Romantika" maabus 10 minutit enne etteantud kellaaega.

Juba kolmas takso sadamahoone juures ei olnud ette tellitud.

Taksoarve oli taskukohane (80 krontsi).

Mees oli küll autoga kodus lumevangis, aga sõtse arvas, et nemad ehk ujuvad välja. Ja tulevad bussi vastu.

Aga siis selgust, et bussiliin on käigust maas.

Kui pole lennuilma ega meresõiduilma ja maanteed lumest umbes, siis raudtee tundub kuidagi eriti turvaline. Pole kuulnud, et tuul oleks liiprid paigast puhunud või vedur kõhtupidi hangeharjale sõitnud.

Nii ma siis valisin raudtee koduteeks, Balti jaama turvaliseks ootekohaks ja väljuvatest rongidest just selle, kuhu kohalikku bussi vastu oli oodata. Eelnevalt muidugi kontrollisin telefonitsi üle, et kas ikka võib. Oodata. Loota.

Ja siis oli mul korraga palju vaba aega. Peaaegu et õhtuni.

Koti andsin hoiuruumi varjule.

No ja siis edasi läks nagu läks.

Isa korteri võtmeid ma kaasa polnud võtnud.

Sõbranna üks ütles, et tema läheb kohe mehega maale.

Sõbranna kaks ütles, et tema sellise ilmaga küll õue ei tule… et minuga koos kohvi juua. Et parem mina sinna. Miskipärast arvas ta, et Balti jaamast Õismäele on oluliselt lühem maa kui Õismäelt vaksalisse.

Aga "Pagaripoistes" on hea kohv ja head pirukad ja alati värsked lehed lugemiseks. Paari tunniga viisin ma selle kõigega ennast kurssi.

Siis külastasin Telliskivi tn otsas olevat "säästukat" ja ostsin endale ühe joonelise vihiku. See võttis päris palju aega.

Siis kõndisin läbi kõik Balti turu veel lahtiolevad ostlemiskohad.

Käisin kahes R-kioskis.

Pildistasin tuisuilma… kaamerat märgamata... aknast.

Vahepeal lugesin Eri Klasi mõtteid Eri Klasi elust (raamat oli kotis).

Aeg läks nagu lennates.

Ja juba tuligi rong ette.

Ja juba oli väljumisaeg.

Ja siis oli pool tundi ajast üle.

Ja siis rong varsti väljuski.

Siis helistasin bussijuhile… sest mulle tundus, et rong veidi hilineb.

Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne

Ja kui sõbrants-kolm helistas, et tema põnn juba neljandat tundi Aegviidus ja rong ei välju, et kas mina tahan sellest rääkida. Ikka tahtsin, meie sõit sujus täiesti arvestatavas tempos.

Kuni… ma enam ei tahtnud sellest rääkida. See oli siis, kui enne Aegviitu jõudmist me törtsti seisma jäime ja tunnikese-poolteist seal paiksetena püsisime.

Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne… kuigi ma tõesti ei tahtnud sellest enam niiväga rääkida. Eriti bussijuhiga, temale saatsin sõnumi.

Aga kõigi nende helistamiste tulemusel leidsin ma rongist onunaise. Ja ühe tuttava põnni, kes ka lootis, et ehk buss ootab. Ja koju viib.

Buss ootas.

Bussijuht oli fantastiline, isegi ei porisenud. Kuigi põhjust ju oli. Kasvõi see, et ootamise 2-3 tunni jooksul oli buss hange mattunud ja välja ukerdamine oli veidi raskendatud.

Ja kui teed polnud näha.

Ja kui ainus võimalik sõidurada oli blokeeritud hangeharjal auto poolt. Mis sai bussijuhi labida, köie ja musklijõu abil tagasi õngitsetud.

...

Igatahes jõudsin ma kenasti sihtpunkti ja leidsin ka oma kodu lumest üles.

Oh sina Jeestimaa…

...

2 kommentaari:

helle ütles ...

Lugesin seda reportaaži seiskunud rongist. Minu meelest oli sal väga tore suhtumine - ei paanikat, ei tigedust, ei hirmu. Kuidagi solidaarsustunnet õhkav. Loodetavasti said kõik tervelt koju ja meenutavad sündmust edaspidi kui vahvat seiklust!! Kas?

tegelinski ütles ...

Selline mässav loodus on võimas. Ainult et kaasnev võib olla ebamugav ja tüütu.
Aga vaheldus halli argipäeva igatahes. Kõigil on oma lugu rääkida :)