Jõuluaja järelkaja 5

...

Jõulukontserdid

Kui ma hetkel annaks jõulueelseid lubadusi, siis oleks kindlasti kirik ja kirikukontsert nende hulgas. 

Õnneks on kirikute uksed aasta läbi avatud. Juba pikka aega on mul tunne, et tahan minna. Ehk juba aastast 2013, kui koos isa lahkumisega tuli kirik mu hingele lähemale. 

Jõulukontsert oli. Kui lugesin kutset valla eakate jõulupeole, panin nimed kirja.

Ja ei kahetse.

Oli ehtne jõulupidu. Pakuti jõululõuna. Räägiti sooje sõnu. 

Kirikuõpetaja rääkis jõulujuttu. 

Lauldi.

Oli kohtumisi vanade tuttavatega... aga ka jutuajamisi lausa võõrastega. 

Koolilapsed esinesid. 

Laulsid, tantsisid, mängisid pilli.
Koolilastelt jõulukontsert.

Ja oli ka kaugemalt kutsutud esineja.

Selline jõuluajale kohane... tule, õeke, sõidame koju. Ja teised laulud.

Ervin Lillepea.

Jõuluõhtu outfit

Appike, ma isegi ei tea, millest peab rääkima! Kui pilte outfit`i kohta guugeldasin, näitas peamiselt pikki peenikesi jalgu.  Oli ka mõni kõhuosa. 

No igatahes saan aru, et tegu peab olema mingi väljanägemist või riietust iseloomustava terminiga. 

Et mis seljas on?

Ma käin küll äärmiselt igavalt riides :)

Aga mul on alati turvaline tunne, kui sall kaela ümber on.

20.12.2017

See eest on mul hetkel pooleli projekt: vanadest kampsunitest uus. 

Ehk tuleb midagi põnevat välja, esialgu on asi liiga poolik, et näidata. 

Ehk on mul järgmisel jõuluõhtul siis äge outfit!

Lemmik jõuluseik läbi aegade

Olen selle kirjutanud, tõstan ta nüüd siia ka.

See meenutus on pärit jõulueelsest ajast 1992. Vanaema veel elas, tema juurest ma rongiga tulin. Kaasa pidi olema jaamas vastas… aga ei olnud. Ja edasi siis meenutus.

……

Olin jaamas, oli pime, R-i mitte kuskil. Kell oli 21.30. Umbes 15 km jalgsi astumist. Läbi paksu ja pimeda metsa.

Ega midagi, astuma ma hakkasin. Üks pikakasvuline meesterahvas rühkis ees, 2 prisket pakki käeotsas. Jõudsin talle järele ja sattusime kuidagi jutule. Selgus, et tegu on ameeriklasega, kes kohalikus arenduskeskuses konsultant.  Ja kes umbes samadel põhjustel kui mina pidi jalgsi rännaku ette võtma. Ainus vahe - tema sihtpunkt oli kilomeetreid lähemal.

Eesti keel oli tal viletsavõitu (ta oli Eestis olnud 4 kuud). Aga meil oli väga lõbus, tema kehv eesti keel ja minu veel kehvem inglise keel. Kogu situatsioon tundus väga naljakas – käia peaaegu kottpimedas Eestimaa metsas võhivõõra meesterahvaga, kes pealegi on ameeriklane – ja rääkida pidevalt teineteisest mööda. 

Nii me siis marssisime tunnikese või veidi rohkem. Aga siis tuli üks auto, tegi kannapöörde ja korjas meid peale. Keegi ikka avastas, et pidi vastu tulema.

Hilisemad selgitused, no et leidsin võõra mehe, kes osutus ameeriklaseks, juhuslikult metsast, jäid õhku rippuma. Eks neid oligi raske uskuda.

Nojah, 1992.aastal meil veel välismaalased nii igapäevane nähtus ei olnud. Eriti öösel ja suvalisel metsavaheteel.

6. detsember 2017

Traditsioonid, mida tahaks proovida

Jõuluaeg nüüd läbi, raske tagantjärgi mõelda. 

Aga kui ette mõelda... polegi enam teab mis kaugel, juba 11 kuu pärast algab taas uus jõuluaeg. Ehk varemgi.

Kui annaks ette lubaduse... siis olekski see, millest juba rääkisin. 

Kirik.

Käia kirikus, käia erinevates kirikutes, käia kohe mitu korda ja erinevatel põhjustel. 

Kuulata jumalasõna, kuulata muusikat. 

Kuulata vaikust ja lihtsalt olla.

Jõulukaart Pilvilt... 11.12.1989

Ma luban, et järgmistel jõuludel ma...

Järgmisel sellepärast, et eelmiste suunas pole enam mõtet lubada.

Luban, et olen vähem tundlik, ei solvu ja tujutse. 

Proovin ennast rohkem kõrvalt vaadata.

Viimane teema oli HÄID JÕULE.

Ma olen nüüd jõuludest nii palju rääkinud, ma soovin kõigile head uut aastat. Täna veel võib, homme-ülehomme ka. Siis tuleb leppida, et uut aastat enam pole, on lihtsalt aasta 2018.

Head uut aastat!

Pühadekaart tädi Atsilt, aasta siis oli 1965.

...

Jõuluaja järelkaja 4

...

Jätkame... 4. osa. Teemad blogijate advendikalendrist. 

Jõulukaunistused.

Ma mõnikord midagi nikerdan. Seekord ka... midagi lihtsat.  Jõulukaunistuseks lakke ja kuuse külge. 

Tänu neile ei paistagi eriti välja, et selle aasta kuusk hõredavaõitu :)

Parim jõulukink

Päris kindlasti vanaema kootud sokid! Mul praegugi veel ühed alles, kuigi vanaema juba 22 aastat taevastel radadel.

Pilti näidata ei saa, sest sokikannad on hõredavõitu, vajavad veic kohendamist.

Kõige kaunima kingi sain aga eelmisel aastal. See meeldis mulle niiväga, et pärast lahti pakkimist ja sisu eemaldamist panin karbi tagasi paberisse ja nüüd on mul jäävväärtusega kingipakk. 

Võin kasvõi igal aastal uuesti kuuse alla panna. 

Silmale ilus vaadata.

Mida teha jõulukuul?

Igat saab teha. 

Kohalikul jõululaadal käisin. 

Küünlaid tegemas Võhma küünlavabrikus 

Jõululaupäeval käisime kalmistul. Metsakalmistul ja Liival, Vigalas ja Türil. 

Vigala oli eriti küünlarikas. 

Aga kaunis rahulik jõulumeeleolu oli nii siin kui seal. 

Tallinnas, Raplamaal ja Järvamaal.

Jõulu esimesel pühal oli pidulik lõuna. Lapsed ja lapselapsed.

Ja pärast lauamängud. 

31. detsember sõitsime.

Tallinnas ja Türil.

31. detsember 2017

Talvised spordialad.

Sellega on küll halb lugu. Isegi lumepalliveeretamise sporti pole teinud. 

Igapäevane jõutreening siiski... puude tassimine, et ahjud kütta. 

Päris sportlik tegevus. 

No ja siis kõndimas. Kui libe, siis tipa-tapa tasakesi, kui teed korras, siis veidi kiiremas tempos.

15. detsember 2017... metsas kolamas

Jõululaud.

See on meil nii tavaline, et pole mõtet kirjutadagi. 

Aga naabrimehel on jõulukuus sünnipäev, oli juubel ja käisime õnne soovimas. No see laud oli küll nii, et hea oli, et polnud aega pikalt istuda. 

Ilmselgelt oleks söömisega liiga teinud. 

Isegi lühikese ajaga juba tegin ;)

Kui nüüd järele mõelda... oleks võinud jõulude ajaks ka koju pidulikku söögikraami tellida, selle asemel, et jälle oma hapukapsa ja lihaga esineda. 

Siiski, midagi erilist meie jõululaual oli.

Õnnemandliga riisipuding... ehk siis mandliriis kirsikastmega.

Noorte kaasa toodud magustoit.

...

Jõuluaja järelkaja 3

...

Jätkame... 3. osa. Teemad blogijate advendikalendrist.

10 viisi, et end jõulumeeleollu viia.

Mõned meenutused detsembrist 2017.

Välised tegurid aitavad kaasa. Sel aastal lubas detsembri algus, et talv on kohale jõudnud (nagu hiljem selgus... petuvärk)

2. detsember 2017

Jõulumeeleolus kaubanduskeskused.

19. dets 2017

Küünlad ja küünlavalgus. 

Kallis kauge külaline tähendusliku kingitusega. 

22. detsember 2017

Piparkoogilõhn köögis. Ja toas.
Aga piparkooke ma sel aastal ise ei küpsetanud. Ostsin koolilastelt, jõululaadal.

18. detsember 2017

Mingi jõuluteemaline nikerdamine... näiteks päkapikumaja.

Värvilised vilkuvad tuled aknale.

Vanade jõulukaartide sorteerimine.

20.12.1975

Jõulukuuse otsimine, koju toomine ja ehtimine. 
Ikka ise.

Küünlasäras kalmistud... jõululaupäeval.

...
Aga selle kõige õigema meeleolu loojateks on lapsed ja lapselapsed, kes jõuluajal aja maha võtavad ja koju tulevad. 

Kõik nad 12.
...

Jõuluaja järelkaja 2

...
2. osa
Teemad blogijate advendikalendrist.

Kiri jõuluvanale

Meenub üks kiri ajas 12-13 aastat tagasi. Kirjutasin kirja jõuluvanale, et ta saadaks kirja väikesele sõbrale, kes tol ajal oli meie ainus lapselaps.

No ja siis tuli kiri Soomest. 

Juba väljanägemiselt tõeline jõuluvana kiri!

Mäletan, kõige rohkem olid jahmunud lapsevanemad.

Et kuidas jõuluvana ometi teadis!

Nonäed... teadis!

Tervitused Soomest... Helvi, Åke, poisid
Jõuluvana kodu. Kaart aastast 1971

Heategevus... detsembris

Olen vist natuke selline "küüned enda poole" heategija. Toetasin Hooandja projekti ja loodan endale saada üks uhke lugude ja piltidega album ;)

Ja muidugi need lood, mis liigutavad. Inglite aeg TV3-s... ei saa ju niisama vaadata ja mitte toetada. Imelised inimesed, et hakkama saavad. 

Isegi kui olukord tundub lootusetu, suudavad hoida lootust. 

Jõulukaart Soomest... aasta 1979

Jõululoosid

Mina olen kangesti jõululooside poolt. 

Kingid lastele... loomulikult. Aga jõulukuuse all võiks ju olla ka üllatus täiskasvanule, meie jõululauas oli 6 last ja 8 täiskasvanut. Tore ju, kui emme-issi ka õhinal ootavad, millal oma luuletust lugeda saab. 

Need pakid võiks olla just loosipakid, mitte nii, et kõik teevad kõigile. Mingi kiiksuga tingimus juures... näiteks hind alla 10 euro ja söödav. Või alla 5 euro ja sinine. Natuke fantaasiat annab jumet juurde.

Seekord oli siis nii, et kuuse all olid pakid lastele ja... vanakestele. Mina sain 3 kingitust ja kaasa sama palju!

Mina olin loomulikult väga rahul! Lugemist ja näksimist ja ilu ja elu :)

25. dets 2017

Aga kui nii... laiemas plaanis vaadata. 

Jõululoos on päris hea mõte. 

Pühade playlist

Vikerraadio korraldas küsitluse, et leida kõige tüütum jõululaul. Sellise laulu valimisest ma osa võtta poleks osanud, ma ju pole kuuldevalmis 31 päeva korda 24 tundi, et  kogu aeg kuulan, kuni lõpuks kõriauguni saab. 

Kui raadio mängib ja muusika kõlab, siis närvidele see küll ei käi. 

Muusika on taust ja kõik on väga hästi!

Aga enamasti on mulle sõna südamelähedasem kui muusika. 

Sellega seoses meenub mulle üks lugu, mis detsembris raadios kõlas.

Mõtlemapanev ja hinge pugev. 

Sellistest lugudest võiks koosneda mu pühade playlist... muusika kõrvadele ja hingele.

Kingi midagi oma lugejale

Kui mõni mu lugeja tahab kingitust saada, siis miks ka mitte. Anna märku, saadan nimekirja 10 raamatuga... valik on sinu!  Kui tahtjaid on rohkem, võtan loosi.

Isegi saatekulud maksan ise ;)

Need raamatud loosi ei lähe.

Oli selline raamatutega söögikoht, kus 19. detsembril Pärnus söömas käisime. 

...

Jõuluaja järelkaja

...

1. osa

Jõulukuu sai nii kähku otsa, et tekib küsimus, kas seal ikka olid olemas kõik ette nähtud 31 päeva. 

Kangesti lühike aeg, pigem veebruari nägu. 

Õnneks on mul fotokas, aitab meenutada. Vähe sellest, et mis toimus, fotoka abil saan vaadata ka, mis päeval ja mis kellaajal. 4 minutit küll nihkes, aga ajaloo vaatevinklist pole see suurt oluline. 

Kui siis ehk uue aasta tulemine oleks minu ajaarvamise järgi toimunud 4 minutit hiljem.

See blogijate advendikalender tekitas minus kohe huvi, aga igapäevase kirjutamiseni ei jõudnud mitmel erineval põhjusel. Tegelikult mul ongi loll komme, et kõik korraga... kui mul oleks reaalne šokolaadidega jõulukalender... peaaegi 100 protsenti kindel, et oleks kõik korraga nahka pannud. 

Šokolaadid.

Ehk küll mitte esimesel päeval, vast oleks jõuluni puutumatuna vastu pidanud. Aga kui juba maitse suus, siis poleks päris kindlasti pidama saanud. 

Ikka kõik korraga.

Nii sobib see blogijate kalender minumoodi, teemadega korraga ajas tagasi. 

Meenutades eelmist kuud ja eelmist aastat.

Vähemasti katsetan, 24 teemat, tõenäoliselt tuleb jagada. Pikad peatükid pole minulik.

Eesmärgid detsembris
Ei midagi ägedat. Igapäevane tund aega värskes õhus, kui vähegi võimalik, siis kõndimas.
Tegingi nii. Mõni päev jäi vahele, aga siis olid mõjuvad põhjused.

Kõndimas... 2. detsember 2017

Päkapikud
Kui mina laps olin, ei olnud mingeid päkapikke. Oleks võinud olla. Ma arvan, et me õega olime ikka päris head lapsed.

Kui meie lapsed olid lapsed, olid päkapikud juba olemas.

Jõulukaart Rootsist... aasta 1982

Poja ütles, et tal käivad siiamaani... no ma ei usu.
Mitte et ta hea laps ei oleks ;)

Jõulufilmid
Mida pole, seda pole. Jõulufilme. Vähemasti ei tule mulle meelde ühtegi kriminulli, kus Jõuluvanal kandev roll oleks. Ja teisi filme ma suurt ei vaata.

Vana kodu salapära... sobib filmistsenaariumiks küll. 
24.dets 2017

Kingisoovitused
Kinkimisega on nii, et nende varumist ei tohi jätta viimasele minutile. Mäletan, et vanaemal, kes viimastel aastatel enam ise poes ei käinud, oli alati kõigi jaoks midagi olemas.
Kingitus.
Neid, kellele kinkida, neid jagus. Vanaema hakkas juba jaanuaris varuma, mõnele kootud sokid, mõnele raamat, mõnele väike vidin, pakk kohvi või maitseaineid... midagi asjadest, mis välismaa sugulased oma külaskäikudel kaasa olid toonud.
Ükskord tegime suguvõsa ühiseks jõulupeoks loosipakid. Kokku oli lepitud väärtus: 50 kopikat.  Oli kõigile taskukohane ja ainult üks pakk, see ei olnud ka liiga palju nuputamist.

Kodused kingisoovid ja -soovitused tuleks lastega läbi rääkida, siis ehk oleks lihtsam. Praegu oli küll suht keeruline.

Jõulukaardid
Iga aasta ma mõtlen, et kirjutan ja saadan. Need päris ümbrikud ja margid, neid olen ostnud mitmel aastal. Ja siis kuhugi ära kaotanud... ja siis jälle leidnud. Aga ikka saatmata jäänud.
Seekord ka, ostsin.
Ära ei kaotanud, hoopis eelmiste aastate omad leidsin üles. Kurb oli märgata, kuidas elu kallimaks läheb, eelmise aasta välismaale saatmise mark oli 10 senti odavam ja üle-eelmise aasta mark maksis 20 senti vähem selle aasta margist.

No ja siis kui jõululaupäeval tuuril käisime, siis otsisin postkasti.
Ma ei saaks öelda, et see lihtne oli.
Esimene, mis Järve Selveri juures lõpuks pika otsimise järel leidsin, oli täitsa kasutamiskõlbmatu.

24. dets 2017

Viis tundi hiljem jõudsime Paidesse. Teel vaatasin ka ikka siia ja sinna, aga looda sa. Ei ühtegi postkasti.
Õnneks Paides oli, postkontori ees.
Nii et sel aastal postkaardid liikusid, ise saime neli ja ära saatsime kümmekond.

Detsembrikuu eelarve
See teema mulle meeldib. Ma ju septembrist alates pean arvet kulude ja tulude kohta. Sellest võiks kohe pikemalt rääkida.
Aga kuna detsembri oma ainult, siis teen lühidalt. Eelarvet ei koostanud, kogu pere oli jõulu esimesel pühal lõunasöögil. Pakkusin liha-sülti-verivorsti ja kapsast-kartulit. Magusat, salatit, puuvilju ja muud tõid noored ise kaasa.

Tüdrukutega koos tegime piparkoogi-kohupiima-vahukoore-pohlamoosi magustoidu.

Ise tehtud, hästi tehtud!

25. dets 2017

Lapsed said kingituse, suured niisama suutäie magusat. Või soolast. Kenasti pakitud.

Kingitusi hakkasin ka varem varuma, nii et majanduslikult hajutatud ja täiesti taskukohane.

Jõulud minevikus
Mul on lapsest saati jõulud olnud. Kuusk ja kingitused. Mingit salaja pidamist või kardinate taha varjumist ei mäleta. Kõige pidulikum oli istumine vanaema ja vanaisa juures. Seal lauldi jõululaule, söödi-joodi, seal jagati kingitusi.
Tegelikult olen sellest kirjutanud. Rohkem kui 10 aastat tagasi, vanas blogis.
Blogi ise on haihtunud, aga lugu on alles.

Sellist ehtsat, valge habemega jõuluvana meil ei olnud. Vanemate töö juures oli pidu ja näärivana.

Aasta ehk 1961

...

Mis iseloomustab pööblit

...

No ma ei tea, kas see Kersna tõesti nii ütles. Aga kui ütles... ega ta siis ikka ise ka süüst puhas pole.

Mul polnud isegi meeles, et pussitamine oli.

Aga Vahuril, näe, oli täitsa meeles.

Kui ta tõesti nii ütles.

Päris halvasti ikka öeldud.

Mitte et ma end riivatuna tunnen. Suht suva ju... eestlane olen ja eestlaseks jään.

Kui mind eestlaseks loodi.

Aastavahetusel Vabaduse väljakul lauldi ka.

Eestlane olen ja eestlaseks jään.

Hümni ei lauldud.

Ma ei osanud seda märgata. Pole isegi mõelnud, et aastavahetust hümniga tervitatakse.

Tuleb vabariigi sünnipäev, siis küll. Eriti nüüd, kui 100 täis saab.

Uuele aastale oleme tavaliselt ikka õue vastu jalutanud, seal kõlavad paugud ja õhk on täis värve ja valgust.

Hümn on jäänud üksi tühja tuppa kõlama.

Kui see tõsi on.

Et kõik need aastad on kõlanud.

Pööbel? 

Pööbel.

Mida sa siin ikka oskad tahta.

Aga kui nüüd ajas tagasi mõelda.

Üks lugu tuleb meelde. Sellest on küll juba 10 - 15 aastat möödas.

Aga ilus lugu.

Teismelised vaatasid muusikatunnis videot üldlaulupeost. Ja kui tuli hümn, tõusis klassi kõige pujäänakam poiss püsti.

Siis tõusid teised kõik ka.

Seisid, kuulasid hümni ära. Kaasa ei laulnud.

Kuulasid lugupidavalt.

Kui hümn lõppes, siis istusid.

See lugu tuleb mul alati meelde, kui televiisoris või raadios hümn kõlab. Tunnen, et pean ka püsti tõusma.

Teine lugu veel.

90ndate algul, laulupeol. Kui lauldi hümni, siis ka kõik tõusid püsti. Kuulasid. Või laulsid kaasa.

Ja kui hümn lõppes, siis kõik plaksutasid.

Lihtsalt, tookord oli nii.

Mõnikord tuleb leppida, et asjad on nii nagu nad on.

Ja kui midagi teisiti läheb.... mis siis ikka. 

Aga ülbitsemine on vastik.

Saade... saade oli hästi tehtud.

...

Head uut aastat!

...

Kui uue aasta alguseni oli aega paar tunnikest, tuli järsku tunne, et võiks minna. 

Uuele aastale vastu jalutada. 

Et enam ei viitsi oodata.

Söödud ka juba üksjagu.

Viimane aeg lauast kaugeneda.

Kui juba minna, siis nii kaugele, kui jõuab.

Jalutades jõuab vähem, autoga jõuab kaugemale.

Nii me siis sõitsime.

Autoga Tallinna.

Tallinnas Vabaduse platsile.

Kontsert jäi meist kaugemale, presidendi kõnest kuulsime vaid niipalju, et võisime noogutada: "Tema ise!" Sõnad hajusid teel platsi ühest servast teise.

See eest ilutulestik oli täie raha eest. Selle raha eest, mis sai kokku hoitud (tulevärki kodus ise ei tekitanud) ja selle eest, mis sõiduks kulus.

Eheheheee... kodus olnud 4 kuuga olen rahalugemisoskust täiendanud! Liidan kokku isegi selle raha, mis raiskamata on jäänud ;) Lätis viina ostmas ei käinud: jälle kopsakas summa kokku hoitud. 

Kuhu see kokku hoitud rikkus lõpuks paigutada??

Aga Tallinnas oli äge. Rahvas rõõmsameelne ja  sõbralik. Palju oli välismaist seltskonda. 

Vahepeal läks lauluks lahti, nagu suvine laulupidu. 

Ilus oli.

...