laupäev, 9. detsember 2017

Kango ja tema kirjad (I osa)

...
Kui minult küsiti, on mul mingeid fakte Mango elust, meenus, et käisime kaasaga tal kümmekond aastat tagasi külas. Ja siis ta näitas kirja, kus tehtud ülestähendused tema algkooliajast.
Pildistasin maha need tekstid tookord.

Minu kooliskäimise lugu
Algas see väga ammu. Olin siis 6 aastane, kui ema mind ühel hommikul käskis korralikult silmad pesta ja puhtamad riided selga panna, sest täna on minu esimene koolipäev. See oli 1932. aasta septembris. Kool algas siis 1. okt, aga esimesse klassi minejatele oli kooli algus paar nädalat varem, et lapsed saaksid harjuda kooli korraga enne kui päris koolitööks lahti läheb.
Mind ei tahetud algul vastu võtta, et olen liiga noor, aga ema tegi siis selgeks, et paari nädala pärast saan juba seitsme aastaseks.
Nii saigi minust Tudulinna algkooli õpilane. 
...
Minul oli lugemine juba peaaegu selge ja nii ei olnudki õppimisega suurt vaeva. Esimese poole aasta hinded tunnistusel olid kõik neljad, sest siis veel hinnet viis ei tuntud, see tuli hiljem, aga millal just, seda ei mäleta, sest ega mul sinna viite juurde suurt asja ei olnud. 
Kevadeks ilutsesidki tunnistusel kaks rahuldavat, siis hakkaski kõik allamäge veerema. Teise klassi hinded olid veel madalamad ja kolmandasse klassi jäeti mind istuma. Poiss oli loru, ei viitsinud õppida ja kuna isa oli Tallinnas tööl ja ema oli ka sääl ja ma olin Tudulinnas vanaema ja vanaisa hoole all, aga poiss oli sõnakuulmatu ja nii läks kõik allamäge. 
Minu otsesed esivanemad otsustasid, et poiss on ka vaja endi juurde linna viia. Nii saigi minust 1935. aasta sügisel Tallinna 21. algkooli õpilane. See oli suur kool ja õpilasi oli nii palju, et olid paralleel-klassid.
...
Tallinna koolides oli lubatud poistel kanda pikki juukseid, ka mina hakkasin neid kasvatama.
Lõpetasin 3. ja 4.klassi 21. algkoolis, aga vahepeal oli isa korterit vahetanud ning minu koolitee oleks kujunenud väga pikaks, siis sai minu uueks kooliks 17. algkool Ristiku tänaval Pelgulinnas. Selles koolis käisin kuni jõuluni ja siis padavai Tudulinna tagasi.
1939. aastal peale jõuluvaheaega olin taas Tudulinna algkooli õpilane. Õpetaja, proua H.Väli märkis selle ära järgmise repliigiga: "Ah, Mango on oma maailmareisilt tagasi!" Koolijuhataja hr Roosvald kutsus mind õpetajate tuppa, otsis välja juukselõikusmasina, tegi ära juuksuri töö ja minu korralik soeng rändas prügikasti.
Koolipäev algas veerand tundi enne üheksat hommikuse palvusega ja kell 9 algasid tunnid. Koolimaja oli vahepeal, kui mina maailmarändur olin, peale teise korruse ja nüüd oli ruumi palju rohkem. 
...
Mulle igasugune pähetuupimine ei istunud sugugi. Nii olin alati hädas, kui oli vaja midagi pähe õppida, luuletused, laulude sõnad, kirikulaulud, aasta arvud ajaloos. Tudulinna koolis oli usuõpetus kohustuslik, Tallinna koolides oli see vabatahtlik, aga minu esivanemad tegid selle mulle ikkagi kohustuslikuks. 
Matemaatika oli mulle arusaadav ja huvitav, sinna juurde kuuluv geomeetria samuti. Neid asju, mis mind eriti huvitasid, jälgisin silmanurgast, kui neid VI klassile õpetati.
...
Lume puudust neil aastatel ei olnud, küll oli aga rohkesti külmapühasid. Kui temperatuur langes 16 pügalani alla nulli, polnud vaja kooli minna.  Nendel 1939. ja 1940. aastal oli neid külmapühi üsna sageli ja nädalate viisi. 
...
Saabus mai 1940 ja meile saabus kaua oodatud koolikohustusest vabanemise päev. Hüvasti, õpetajad ja koolikaaslased. Hüvasti, kool.

Tudulinnas, 20. mai 2000

Mango
...
Foto ajast, kui Mango isa Tallinnas tööl oli. Kolm venda esimeses reas, onu Ets seisab, Tiit ja Pärni istuvad.

...

Kango ja tema kirjad (sissejuhatus)

...
Mango ja minu ema olid vendade lapsed. Vennad, onu Ets ja onu Tiit siis.

 Eduard ja Klaara (onu Ets ja tädi Klaara, Mango ema ja isa)

Tiidrik Jakob (vanaisa, onu Tiit, Õie isa)

Ja siis veel onu Oskar, onu Pärni ja Itty-tädi. Jaani ja Kadri lapsed.


Lapsi oli neil kas 8 või 9.
Leitud andmete põhjal Elfriede, Anette, Johannes, Eduard, Oskar, Tiidrik Jakob, Ida, Bernhard.

Oskar

Bernhard  (onu Pärni, onu Pänn)

Ida tütrega (Itti-tädi ja Eva)

Mango sündis 1925ndal, Õie oli temast 4 aastat noorem. 


Õie ja Mango... või nagu ema hüüdis. 
Kango
...
Ema surmast sai oktoobris 28 aastat, Mango suri mõned päevad tagasi.

Olen need päevad Mangole mõelnud, usun, et ta tunneb seda. 
Kuigi täna tema ärasaatmisele ei läinud.

Hoopis kirjutan siin.

Ega mina temaga tihedasti ei suhelnud, aga lapsepõlvest on meeles, kuidas ikka korra suve jooksul käisid nad maal meie vanaema ja vanaisa juures. 
Tädi Klaara, onu Ets ja Mango.

Ja siis hiljem Mango üksi. 

Mango on meie suguvõsa kokkutulekutel kõige vanem sugulane, vist kõik need korrad, kui kokkutulek on olnud. Mango on see, kes on heisanud lipu.

2010

2015
...

neljapäev, 7. detsember 2017

Kes on see tundmatu Two?

...
Keski Two on mind avastanud ja saadab järjekindlalt pakkumisi. Kus see märk mul nüüd maas on, et ma mingit kontakti igatsen... aru ma ei saa. 

Aga kui sõbrantsile kurtsin, siis tema ütles, et talle ka. Kusjuures, karjuv ebavõrdsus, tema saab pakkumisi ikka omaealistelt. Ja juba pikka aega. 
Kuna kõik on kasutamata, ütles, et võib edasi saata. Kui kurtsin, et mul on vist grupp 80+.
Päris kindlasti pole ma ise registreerunud... 

See on täitsa uus kogemus. Mul pole tutvusportaalide vastu midagi, aga suhtlemisega on nii, et hoiaks jõudumööda olemasolevaid kontakte, uutest suurt ei hooli. 

Või kui täpsemalt öelda... hoolin küll, aga aega pole. 

Aega pole??

Mis ma täna huvitavat tegin?
Tegelikult viibisingi grupis 80+... otsisin vanu kirju, mis Mangu saadetud. Lõpuks isegi leidsin, nii umbes-täpselt 67  aastat tagasi. 
Mangu oli siis 25.
See oli üks kiri.

Aga emal oli alles hoitud rohkem, ehk kümmekond.

Mangu, keda enam ka ei ole. 
Väsis ära.
Suguvõsa kokkutulekute vanim, nüüd enam mitte.

Teatepulk järgmisele.

Mina mõlgutasin täna niisama mõtteid, elamisest, olemisest, minemisest. 

Ja siis veel.
Mis ma täna tegin.

Blogisin. Soome 100.

Pisut katsetasin meisterdamist. 
Midagi jõulumeeleoluks.


Ja siis pildistasin, ikkagi esimesed jäälilled aknal.
Verandas.
Polnud tegelikult lilled, arglikud jooned. 
Aga ikkagi.


Ja siis tegin kaalikatest vormirooga ja käisin õues kõndimas.

Lehed on lugemata ja telerit ka eriti ei vaadanud.
Aega ei olnud.

Millal ma siis veel selle Two`ga suhtlen?
...

kolmapäev, 6. detsember 2017

Lemmiksoomlane

...
Ma ei jõudnudki oma lemmiksoomlast pakkuda, isegi kümne enampakutu hulgast jäi lemmik valimata. Ei teagi, mille kaela ajada... kas penskaril on kogu aeg kiire või on mälu lahjaks jäänud. Mõlemad põhjused sobivad: mul kipub olema nii, et kui on meeles, siis pole aega, ja kui on aega, siis pole meeles.

Aga mul on ilmselgelt olemas lemmiksoomlane.


Helvi on selline omamoodi soomlane, tema isa oli eestlane ja ema soomerootslane. Varsti pärast seda, kui isa Leopold aastal 1941 suri, läks ema kahe väikese tütrega tagasi Soome.
Helvi on elanud enamuse oma pikast elust Soomes, oma elu on jaganud ta Soome mehega ja tema laps on soomlane. 

Aga et Helvi polnud kümne populaarsema soomlase nimekirjas, siis arvestades valikuvõimalust, oleks ma hääletanud Sibeliuse poolt. 

Kõige suurem lähedus... arvan ma. 

Kohtusime veel nõuka-ajal!
1989. aastal käisin ma esimest korda Soomes, koos emaga. Õigem oleks öelda, et olime läbisõidul, teel Rootsi. Ööbisime Helvi juures ja koos temaga jätkasime järgmisel päeval oma reisi. 

Ja siis käisime Sibeliuse monumendi juures. 

Helvi, ema ja mina.

1989

Selleks ajaks oli ema ikka mitmeid kordi Soomes käinud. Ja Helvi Eestis külas. 

Suhtlemine välismaa sugulastega taastus kuskil 50ndatel, ja kuidagi juhtus, et 60ndatel avanes emal võimalus Soome sõita. 

1967

Mulle meeldib lause: Helvi tundis mu ära!
Nojah, viimasest kohtumisest oli möödunud 25 aastat!

Selline siis saadetud postkaart... ja suur ratas, millega ema sõitmas käis.


Palju õnne, põhjanaabrid!
Te olete olulised!
...

laupäev, 2. detsember 2017

Fotojahtimine... ajas tagasi

...
Maha olen maganud kõik need novembrikuu fotojahid. 

Nüüd pole muud, kui ajas tagasi.

Pisut kraamimist kaustades, et märk maas. 
Ikka veel jahin! 
Aga jagamine on jäänud soiku.

Kõigepealt teema nurgad. Ega ma pildistades ei mõelnud, aga kui arvutist vaatasin, tuli kohe fotojaht  meelde. 

Siia see sobib!
...
N u r g a d


...
T ö ö h o o s... näitlejad ju teevad tööd?  Siin noored taidlejad. 


...
S i i n  m a  o l e n


Siin ma olen päris märkimisväärse osa oma ajast. 
...
V a i m u d e   a e g
Mul siin küll rohkem Halloween. Aga vaimudest ja ajast olen juba kirjutanud. Siis, kui see aeg oli.


Noniii... ajas tagasi... jõudsingi 1. novembrini.
...

Sisetunde streik

...
Lõppenud nädalal kutsuti mind üheks päevaks tööle. Teisipäevaks.
Asendama õpetajat, kes ära.
Hea meelega andsin nõusoleku, tore ju näha vanu tuttavaid. 
Endisi kolleege.

Nii et vaim oli valmis.

Aga siis hakkasid toimuma imelikud asjad.
Kõigepealt kadusid ära mu prillid. Need kõige uuemad ja ägedamad... nagu vits vette. Kõik võimalikud kohad vaatasin üle. Vähem võimalikud jätsin vaatamata: sügavkülma ja  mustapesukasti läbi lappama ei hakanud.

See oli esmaspäeval.

Otsimisest loobusin, ega siis prillide pärast minemata jää, mingid vanemad kuskil ikka olemas on. 
Aga imelik tunne oli küll. 
Nagu mingi märk, et ära mine.

Siis tuli öö. 
Keset kõige sügavamat pimedust ärkasin üle, sest tundsin: mul on halb. Valu kuskil sealkandis, kus süda. 
See ikka veidike hirmutas. 
Pistsin validooli tableti keele alla ja jäin ootama. 
Ei midagi!
Siis otsisin välja oma lemmikplaadi... et kui ravimid ei aita, siis ehk muusika.
Robert Jürjendal.
Või kui muusika ei aita, siis ehk sõna.
Jaan Tammsalu.

Igaks juhuks pistsin veel ühe validooli põske.

Miski igatahes aitas, hommikul ei valutanud enam midagi.

Isegi hing polnud nagu haige... hoolimata nendest painavatest unenägudest, mis mind hommikupoole ööd piinama tulid.


Nägin unes, et koolimajas midagi plahvatas. Ja siis nagu oli tulekahju... aga kui uurima hakkasin, siis nagu ei olnud ka.
Ja see, miks ma tööle läksin, selle unustasin hoopis ära. Alles siis, kui ülemus küsis, et kuidas läks, siis tule meelde. 
Et kõik see, mida tegema pidin, ununes tegemata.

Unenäodki andsid nagu märku: kuhu sa kipud, püsi kodus. 
Sisetunne streikis.

Nüüd on sellest mitu päeva möödas. 
Tööl oli väga tore.
Palju toredaid jällenägemisi. 

Miskipärast ainult vaim ei olnud valmis... aga leppis temagi.
...

reede, 1. detsember 2017

Ära mine torkima!

...
Täna käisime Tallinnas. 

Mulle anti paar-kolm tundi vaba aega... mis sai täiega ära kasutatud. Loomulikult ma nautisin. 
Isegi ilm, mis autojuhile õudne võis tunduda, pakkus mulle naudingut. 



No ja sõbrantsiga Grenkas kohvitamas. Kvaliteetaeg!

Kuna mul üks projekt katsetusel (lapitöö!), näppisin Humanas oma tunnikese kõiksugu tooteid. Et sobivat materjali leida. 
Seal stangede vahel liikudes jäi üks kampsun silma. Mitte et midagi erilist oleks, aga vedeles maas.
Mõtlesin, et olen kena inimene, korjan üles, sätin riidepuule ja rippuma.

Samal hetkel helises mu telefon.

Võtsin kõne vastu, nojah, telefoninumber, mida küsiti, oli mul täitsa olemas. Kampsuni viskasin stangele, numbri otsisin üles. Toksisin sõnumitesse... ja siis tuli üks range tädi.

Meil siin ei tohi pildistada, kui vaja, minge proovikabiini.

Telefon, teadagi, on mul täielik luts. Temaga pole eluilmaski ühtki pilti tehtud.

Vaatasin jahmunult tädi poole.  Naeratasin ja vabandasin. Ja ütlesin, et ilmselgelt ei tee ma midagi sellist, mis teie kaupluses keelatud võiks olla. 

Tädi porises, aga läks ära.
Mina saatsin sõnumi ära.
Siis panin kampsuni puu peale. 

Ja südamesse ei võtnud... vana tõde ju, et ükski heategu ei jää karistamata.

Vaba aja lõpus läksin Magdaleenasse. Kaasa veel vaba ei olnud, jäin ootama. 
Ootama ja vaatama.

Igasuguseid inimesi oli. Miskipärast jäi silma üks vana mees, kes lükkas ratastoolis istuvat eakat naist. Naisel oli täiega paha olla, see oli ilmselge. 
Mees tahtis ratastooli lifti lükata, aga veidi keeruline, kui pole kogemust. Kuna seisin kohe kõrval, oli tunne, et peaks aitama. Hoidsin liftiust avatuna, onu trügis käru sisse ja üritas seda seal siis pöörata, sest üks ratas oli veel väljas, ja otse lükates sisse ei mahtunud.
Lõpuks siiski õnnestus.
Samal hetkel tuli kuskilt leti tagant kuri tädi. 

Laske see liftiuks lahti, sest see läheb ise kinni.

Selles pole mingit kahtlust, mul polnud kavatsustki sinna jääda seda ust hoidma, seda enam, et kaasa ka juba tuli.
Aga ma ei saanud aru, miks minuga kurjustati.

Vahet pole, naeratasin ja vabandasin.

Onu liftis naeratas mulle, aga porisev tädi porises midagi, millest ma õnneks aru ei saanud.

Igatahes südamesse ei võtnud... vana tõde ju.  Ära topi oma nina võõrastesse asjadesse!

Ilmselgelt on mul liiga palju aega. Kui kiire-kiire, siis ju ei sekku, siis vaatad, kuidas endaga hakkama saad.

Paar päeva tagasi oli ka. 
Keegi jagas FB-s  artiklit pealkirjaga, kus vihje, et ei direktor ega õpetajad ei märganud, et poissi 9 aastat kiusati. Kuna mul käib Eesti Päevaleht, lisasin paar lauset artiklist, sest pealkiri oli mu meelest liiga provotseeriv.  Jagati ju ainult pealkirja, lugu ennast lugeda ei saanud.

Aga artikli jagajale minu sekkumine ilmselt ei meeldinud... kuigi üritasin hoida madalat profiili ja oma arvamust üldse ei kirjutanud. 
Sellest hoolimata, siis ma kuulsin, kuidas kõik on valesti ja kes kõik peaksid midagi tegema, aga mitte midagi ei tee. 
Loomulikult tundsid siis juba mitmed inimesed, et neile on ülekohut tehtud. 

Tahtsin parimat, aga välja tuli nagu alati.

Oli mul vaja minna torkima!
...