Jõuluärevus

...

Kogu aeg oli aega küll.

Jõuludeni.

Mina ei arva, et jõul peaks juba detsembri alguses algama.

Ikka oli aega küll. 

Aga täna oli täielik jahmatus... detsembrist üle poole juba läbi!

Kuhu ometi ta kadus, kuidas ometi nii kiiresti...

Alles see oli, kui jäine hommik ja jäised maalingud.

Täna räästad tilkusid.

Üritasin siis endale jõulu  ja pühalikkust sisse lasta.

Elu esimest korda tegin valmis jõulupärja.

Kohe teine olemine!

...

Kui vaatad, siis näed

...

Seal aknaklaasil nad olid.

Külma ilma jäälilled.

Selge ilma päikesekiired.

Päikese tekitatud vari. Jugapuu jäälilli varjutamas.

Ja õhk täis hõbedasi killukesi.

See ei olnud lumi, sest lumi ju sajab.

Need killud heljusid õhus, pigem oli nende suund kõrgustesse, sinnapoole, kus säras päike ja polnud pilveraasugi.

Ilus oli.  

Õhk hõbedat täis.

...

Veere, veere kakukene!

...

Sügisel nad veeresid... mitte mingid väikesed kakukesed, hoopis kaks kõrvitsat veeresid meile verandasse. Ühe veeretas idapoolne naabrimees ja teise naabrimees läänest.

Kuna hoog oli sees, siis üks kõrvits veeres sujuvalt kilomeetrike edasi ristitütrele. 

Mul on alati paanikahäire, kui midagi suurt peab ette võtma...  kõrvitsasalati tegemise näiteks. 

Suurest kõrvitsast. 

Või mis veel hullem: suurtest kõrvitsatest.

Seepärast andsingi hoogu juurde.

Ühele kahest.

Olgu saatus talle soodne ja saagu temast palju põnevat ;) 

Et ei läheks nii nagu teisel, sellel, mis mulle jäi.

Lõikusin lihtsalt pisut peenemaks, panin potti ja keetsin läbi.

Püreeks.

Panin kotikestesse ja sügavkülma. 

Ühe purgitäie jätsin kasutusse.

Nüüd panen igale poole kuldset värvi juurde: pudru sisse ja salatisse, supi sisse ja kastmesse.

Väga hea on, mõne päevaga purk peaaegu tühi.

Idanaaber, 1. dets 2014.

...

Kuidas saada otsale

...

Nii lihtne on libastuda.... aga katsu sa uuesti otsale saada. 

Kui üldse saab. 

Dieet näiteks, kõik kulgeb eduliselt ja siis äkki tuleb üks kena sünnipäev.

Edasi läheb kõik nii nagu vanasti, no et dieeti enam ei ole. 

Mitte et mul dieediga probleemi oleks.

Mida pole, seda pole.

Ei dieeti, ei probleemi.

Joomisega libastumist on ehk lihtsam vältida kui söömisega libastumist.

Kui ikka tilkagi ei võta, siis ei libastu. 

Aga katsu sa elada, et suutäit ei ampsa. 

Söömata ju ei suuda.

Mul on ka raske otsale saada.

Söödud saan ja joodud ka mitte üleliia.

Aga mõned otsad on käest libisenud.

Kastitäis poolikut käsitööd, mitu kuud pole muud teinud, kui tolmulapiga üle käinud.

Nüüd ladusin ajalehed kastile peale, pole vaja tolmugi võtta, iga päev uus ajaleht otsa.

Lugemise otsa olen ka ära kaotanud.

Kohustusliku kirjandusena töötasin läbi "Minu Läti" ja panin ootele "Minu Ahvenamaa", aga see pole see. Polnudki ammu, kui mitu ööpoolikut kriminullide peale kulutasin. Närisin küüsi ja muudkui lugesin kuni viimanegi kuritöö oli lahenenud.

Nüüd ei saa alatudki, lõpetamisest rääkimata.

Jõulukaartide saatmise ots kadus ära juba mitu aastat tagasi, igas detsembris ostan mõned kaardid, mõned margid ja mõned ümbrikud... aga kuna otsa pole, jäävad kaardid kirjutamata, saatmisest rääkimata.

Kirjutamise otsa otsin ka. Aasta hakkab läbi saama, aga paarkümmend postitust blogis puudu, et tavapärast keskmist kätte saada. Mitte et see eluküsimus oleks, pigem pahandab see, et ei saa otsale.

Kui juba korra on käest libisenud.

Pildistamine niisamuti.
Mitte et huvi oleks otsa saanud, hoopis lemmik-fotokas andis otsad. 

Aastagi on otsakorral ja enam nagunii ei jõua kõiki otsi kokku korjata.

Mõned otsad jäävad lahtiseks, mõni ots libiseb käest, mõni  ots pole saanud otsa peale.

Mõned asjad on lihtsalt otsas.

Nii lihtne see ongi.

...

Jätkuvalt koos Lätiga

...

Täna kindlasti jõuan raamatuga lõpule.

Nii mõnigi lätlane sai tuttavamaks. Ma ju pole teadnud grammigi Läti kirjandusest.

Välja arvatud  Vilis Lācis ja "Kaluri poeg"... ma ei usu, et ma sedagi lugenud olen.

Nüüd siis mõned nimed siia.

Eduards Veidenbaums (1867—1892), siin temas pikem jutt.

Aasta õppis Tartu Ülikoolis, suri juba 24 aasta vanusena.

Ja tõlge tema ühest luuletusest.

Kus rikkad söövad uhkeldades,

Sa nende jalge ette lange

Ja mesikeelselt mehkeldades

Neid austama sa ole kange.

Kuid jumal hoidku, alamsooga

Et koos sind kunagi ei nähtaks.

Neid parem põrmu talla hooga,

Peab tark vaid enda olu tähtsaks.

Luuletuse leidsin siit.

Ja loomulikult meeldivad mulle kõik vanad fotod.

Foto 

 

...

Üks nimi veel.

Aspazija (õieti Elza Pliekšāne, sünninimi Johanna Emīlija Lizete Rozenberga)

1865 - 1943 

Luuletaja ja näitekirjanik.

Järva Teatajas on kirjutatud:

Aspazija – päikese ja armastuse laulik. Suure Läti naiskirjaniku surma puhul... 

november 1943

Foto siit.

...

Ja siis veel Rainis.

Aspazija abikaasa.

Rainis, õieti Jānis Pliekšāns (1865 – 1929), oli läti luuletaja, näitekirjanik, tõlkija ja poliitik. 

1929.aastal ta suri, 1929.aasta Loomingus on temast pikk artikkel.

 Foto siit.

...

Ja kõige lõpus raamat, mille lugemise võtan plaani.

Midagi kaasaegsemat.

Nora Ikstena, "Neitsi õpetus".

Aga nüüd loen Contra raamatu läbi.

Veel selle päeva sees.

...

Mida ma Lätist ei teadnud

...

Lugesin läbi Contra raamatu, nüüd tean Läti kohta ikka oluliselt rohkem. 

Aga mul endal ka soe suhe lõunanaabriga, nii et kui õige võtaks kätte ja kirjutaks raamatu! See oleks siis "Meie Läti", sest erinevalt Contrast olen mina Lätis kõik korrad (mida on kokku 4) ikka seltskonnaga käinud, esimest korda julgelt 40+ aastat tagasi.

Mine tea, ehk ühel hetkel kirjutan ka :) 

Raamatu.

Vähemasti on see hea vastus neile, kes küsivad, kas ma tõesti pensionärina kavatsen koju jääda ja mida mul siin õieti teha on. 

Loomulikult on mul teha, mul on isegi siis palju tegemist, kui ma mitte midagi ei tee.

Aga lähen nüüd tagasi Contra raamatu juurde, sest tõesti, mul ka Läti suunas suht soojad tunded ja Contra raamat mulle nagu väike teatmeteos, et mõned Lätile iseloomulik faktid teada saada või meelde tuletada.

Näiteks need sininesed lehmad. 

Kõlab natuke kummaliselt, justkui miski muinasjutt. Aga mis ma loen: lätlastel ongi oma tõug, Läti sinine lehm! Lausa ohustatud tõug, iga lehma kohta saab aastas 200 eurot toetust. Nad võiksid sünnitoetuse ka sisse seada, et iive ikka tõuseks.

Lehmadel.

Aga muidu, vaatasin oma lätiteemalise fotovaramu pinnapealselt üle, ühtegi lehma pilti ma ei leidnud, kuigi Contra kinnitab, et kujusid leidub kõikjal.

Ju ma ei osanud märgata.

Mingi sarviline see küll on...

...

No ja siis see Karutapja. 

Tean küll, et neil on sellenimeline orden. 

Ja eepos.

Aga nüüd leidsin nimekirja eestlastest, kes kõik selle ordeniga autasustatud on.

Ja eeposesse on sisse kirjutatud ka Kalevipoeg, kes Karutapjale võitluses alla jääb. 

Mul on küll kahtlane tunne, et see seik on "Kalevipoega" sisse kirjutamata jäänud... või mine sa tea. Kui ikka lõpuks sõjakirves maha maeti, siis see ju oluline fakt.

Ega ma ei saa muidugi kiidelda, nagu oleks "Kalevipoeg" mul läbi loetud...

Aga kui ma oleks enne viimast Läti-reisi veidi kodutööd teinud (või Contra raamatut lugenud), oleks ikka ühe Karutapja õlle koju kaasa ostnud...

Lõpuks õppisin pisut ka läti keelt. Google tõlge ütleb, et kui eestlane ütleb: karu tuleb, siis lätlane on sõnade ja tähtedega hoopiski kokkuhoidlikum ja ütleb: jābūt.

Ega ma seda tõlget väga ei usalda, vähemasti multikas "Karu tuleb" jäi mul leidmata. 

Ja et abu labi, nagu Contra kinnitab, öeldakse sopsus meeste kohta, ehk siis mõttes parajad poisid.  Aga tegelikult tähendab mõlemad head, või nagu google tõlge ütleb: nii hea.

...

Ma ei jätnud jonni, multika leidsin ka üles.

Lācis Nāk!

Abu labi!

...

Ja lõpuks, need ju ainult mõned mõtted, mis raamatut lugedes infot otsima panid, tegelikult nuuskisin ikka veidi rohkem .
...

Koit ja Hämarik... rohkem ikka Hämarik

...

See, et ma ammu pole kirjutanud, ei tähenda seda, et polegi midagi kirjutada.

Lihtsalt pole lainel.

Aga kui  Meriti kohta uudist lugesin, siis mõtlesin, et panen märgi maha.

Kui ikka lähedane nii tähtsasse rolli kinnitati.

Lähedane ju ikka, minu vanaisa ja Meriti vana-vanaema olid õde ja vend.

Siin on Itty-tädi koos Meriti vanaemaga.

Ja siin on Evast pilt, kus ta ligilähedaselt sama vana kui Merit praegu.

 

Vahepealne lüli on Kaupo, aga sobivat pilti ma hetkel ei leidnud.

Tubli tüdruk, Merit. 

Päris kindel, et su Hämarik tuleb välja sama tõepärane kui su vanaemal kunagi indiaanlane Kernu metsades!

...