Vanaisa 111

...

Mulle numbrid meeldivad.

11. aprill ja 111

Vanaisa sünniaastapäev.

Sündinud 1904.

Koolitunnistus aastal 1914 anti talle Eestis, Iisaku 2-klassilises ministeeriumikoolis.

Aasta või paar hiljem kolis pere Eestist ära. 

Kaugele Venemaale.

Vanaisa päevikutest tean, et 5 aastat lapsepõlvest veetis ta Irkutski lähistel.

1920. aasta sügisel tegi pere ettevalmistusi, et tulla tagasi Eestisse.

Vanaisa päevik "Südame sõber" 

22 IX Eila sõitis Borowski (see on onu kompanjon) linnast ja räägib, et esimesel meie perekond Eestimaale hakkawat sõitma, mitte üle Wenemaa, waid üle Ameerika. Täna hommikul sõitis Eedi Heinriga linnast tagasi ja räägib, et jah, meie omad sättiwad sõitma peale esimest oktoobrit, kuid räägib, et ikka üle Wenemaa. Täna on 22, siis juba 8-9 päewa pärast hakkame sõitma. Oi-oi-oi tarwis ruttata. Ma tahan nimelt sõita, kuid Eedi ja Elfriida ei tea, mis põhjusel tahawad siia jääda. Minu arwates on see nende poolt rumal, nüüd on nii wilets sõita ja nemad juba täieealised lasewad wanemad weikestega sõita, jäewad ise maha-oleks wanematele abikski tee peal. Mina tahan nimelt sõita ehk küll praegust nii halb on sõita, et sugugi seks lusti ep ole ( kuid siiski tahan ma minna). 

Nüüd katsun esiteks mõneks ajaks teenistusest wabaks saada, sõidan linna, kuulan asja paremini järele, sean seal kõik, mis tarwis, korda, siis sõidan weel kord siia tagasi. Katsun end täiesti teenistusest wabaks saada... Lasen kõigil "kallimatel" oma raamatukesesse salmikesed kirjutada mälestuseks, jättan jumalaga kõiki ja siis "head teed".

Ometi ei läinud  kõik plaanipäraselt ja sissekanne päevikusse ütleb:

"1 XI 
Talw tuleb... Eila õhtul hakkas lund sadama, hommikuks oli juba maa walge. Hommikuks oli sadu maha jäänud, kuid päewal hakkas jälle wähehaawal sadama, ilm on hirmus külm. Selle talwe peame ikkagi Siberis wastu wõtma. Eestimaal oleks talwel palju lõbusam, kui Siberis. Oh Eestimaa! Millal saan su pinnale? Millal paistwad sinu mäed? Wõtwad kaissu sinu käed, kes sind ootwad nutuga."

Pool aastat hiljem on pere ikka veel Siberis.
 
"1. mai 1921
Esimene Ülestõusmise püha. Kenad pühad.
Ilm on soe, päike hiilgaw. Talw on igalt poolt kadunud, ainult Angarat ümbritseb wai piirab jää. Tänawad on kuiwad. Tolm - Irkutski tänawate suine walitseja ja märja aja sawimuda asetäitja on täies õiguses. Wist minewal aastal algas siiski warem kewade (mitte algas, waid oli). Mäletan kuidas minewal aastal teisel Ülestõusmise pühal (12 apr.) istusime meie: ema, Iida, Pärni ja mina Irkutski linna rohuaias Angara kaldal. Kah oli kena ilm, kuid õhtul wähe wilum kui tänawu. Ema sõnas: "Jah tänawu istume nüüd siin pingi peal, aga kes teab, kus tulewal aastal see aeg saame olema. Kui saame Eestimaale, siis mäletame seda aega ja tuletame meelde tänast päewa." Ma kirjutasin siis need sõnad mälestuseks ülesse. Nüüd, 12.aprillil (1921) tuletasin seda emale ja teistele meelde.
Jah pole me kaugemal kuskil."

...

Meri ja meie

...

Mere ääres käisime.

Eile.
Et kuidas on.

Ilus oli.

Luiged juba ootasid.

Kivid said rahulikult laiutada ja ennast näidata, sest vesi oli vana pilliroogu murdnud ja kuhjanud, uus rannataimestik aga alles peale kasvamata.

Ütlesin tere oma lemmik-kividele.

Kõndisime veepiiril pisut kaugele.

Vaatasime vette...

Vaatasime taevasse... sest selleks, et näha vikerkaart, tuleb pilk kõrgemale tõsta.
Ja kaugemale.
Üle mere.

Muidu... muidu oli ikka nii nagu tavaliselt.

Maja ja majatagune.
Majatagune meri.

...

Eesti vanad asjad... jaanituli

...

Raamatus on jaanitulejutt juba nr 32, minul alles kümme lugu kirjutatud.

Igasugused võõramad või päris võõrad teemad jätan vahele.

Sõba, tõnn, unkaauk ja kannaga raha said tuttavaks küll, aga vana lugu puudub.

Pildist rääkimata.

Rätipoiss jäi ka vahele, aga tuli tunne, et võiks ühe valmis nikerdada.

Jaanituli on nii vana ja korduv teema, sellest jälle nagu ei oskagi midagi rääkida.

Või kui täpsemalt ja üksikasjalisemalt pihta hakata, tuleb liiga pikk lugu.

Ja ridva otsas jaanituld pole ma isegi näinud.

Veidi juttu raamatust.

"Tänase päevani on kombeks üle lõkke hüpata. Vanasti pidid tüdrukud mehele saama, kui nad üle jaanitule hüpates oma kallima peale mõtlesid."

Mehele ma sain, aga vaevalt et jaanituli siin kaasa aitas, sest tol korral, kui üle tule hüppasin, olid hoopis teised poisid tuttavad.

Rohkem ma pole hüpanud kui see üks kord, siis ravisin pool suve oma põlenud kanda. Kuum tuhk ja nailonsokk, õnneks olid head jalanõud, nii et  kannatada sai vaid kitsas riba kinga ülemises servas, kus sokk üles sulas.

Ühes oma lapsepõlveaegses kirjas olen kirjutanud jaanitulest, mis sai parvele tehtud ja siis järvele saadetud, aga pilti pole ja kiri on ka kes-teab-kus-karbis.

Pilt on eelmise aasta jaanitulest.

Nii suurt tuld pole meil varem olnudki, aga suur lõke põles laste rõõmuks juba valgel ajal ära.

Ega juuni lõpus pimedat aega tegelikult olegi.

Lihtsalt natuke hämaram.

...

Üks mälestus veel.

Olime koos väikese sõbraga kahekesi Saaremaal jaanitulel.

Selline suur külapidu, rahvast palju, lõke suur.

Tantsu, tralli, muusikat.

Isegi kiik oli kohale toodud.

Tule ootamine ka sündmus omaette.

Eriti, kui oled alles 7 aastat vana.

Kuressaare, 2007

...

Eesti vanad asjad... lüpsipink

...

Talumajapidamise tavaline majariist.

Arvatavasti väga vanade juurtega.

Meie majapidamises tehtud ja kasutatud 90ndatel. 

Ajal, kui maid ja maju tagastati, anti ka loomi tagasi. Mitte muidugi neidasamu, mis 40ndatel kolhoosi võeti, aga kuskil on loomad ja arvud kirja pandud, vanaema sai omad ka tagasi, ikka nii, et veis veise vastu ja 2 looma hobuse vastu.

Üks beebiootel mullikas tuli mulle. 

Mina, kes kunagi lehma lüpsnud polnud, sain ühe proovimisega asjale pihta ja paar aastat lehmalüpsmist on mul nüüd võimalik oma CV-sse sisse kirjutada.

Pink... tema elab oma elu. 

Lüpsipink.

...

Värvitud munad ja lihavõttejänes

...

Värvitud munad olid olemas juba minu lapsepõlves, kaugemast minevikust rääkimata. 

Aga jäneseid ei mäleta.

See-eest märkasin, et tänased lapsukesed-nobenäpud, kes mune värvisid, on ka ühe jänese kinni püüdnud ja muna peale paigutanud.

Selline uhke muna tuli, kes otsib, see leiab.

Jänese.

Suure südame ja pitsilise paelaga.

Muidu tegime nagu tavaliselt, abiks sibulakoored ja niidijupid.

Natuke sitsi-satsi ka.

Väikesed nobedad näpud olid abiks kujundamisel ja kaunistamisel.

Nii et seekord siis pühadejänes ka kohal.

...

Eesti vanad asjad... ristimislusikas

...

Ristitud ma ei ole, ristivanemaid ka ei ole.

Lusikas mul on.
Hõbelusikas.

Ootab parandamist.

Ma isegi ei suuda meenutada, kas ma olen kunagi teadnud, kes lusika kinkis.

Aga lapsest peale tean, et lusika lugu on seotud minu sündimisega. 

Vanaemalt-vanaisalt ehk?

"Hõbedale on vanadest aegadest saadik omistatud nii kaitsvat kui tervendavat funktsiooni. Inimese kohta, kellel elus veab, kes on rõõmsameelne ja kelle ettevõtmised ikka õnnestuvad, öeldakse, et ta on sündinud, hõbelusikas suus."

Raamatu 19. peatükk "Ristimislusikas" räägib pika juttu ristsetest ja vaderitest.

Hambarahast ja hõberahast.

Ristimislusikast, mis elab pikema elu kui tema omanik.

Kuigi sündinud EW ajal, nii ema kui kaks tema kolmest vennast, jäid selle pere lapsed ristimata. Ma isegi ei tea, mis oli põhjus, et vanaisa vaated nii muutunud olid, teismelise eas kirjutas ta pikki jutte usust ja Jumalast. 

Lapsed jäid ristimata, lapselapsedki vist kõik ristimata.

Aga lusikas mul on.

Ja pilt ligikaudsest ajast, kui mulle lusikas kingiti.

...