Mida veel päästa annab?

...

šokolaadikommid päästsin ära.

Sõin ära.

Muidu äkki riknevad.

Ühe suure glasuuritud piparkoogi... samal põhjusel.

Päästsin ära.

Verivorstid päästsin ära.

Panin sügavkülma.

Jagub kauemakski.

Kartulid päästsin ära.

Tõstsin garaažist esikusse.

Et külm ära ei võtaks.

Hapukapsa päästsin ära.

Panin ahjupotiga ahju... ja siis jahtununa purki ja külmkappi.

Tomatid, suvikõrvitsa ja paprika päästsin ära.

Tegin peeneks, kuumutasin salatiks.

...

Kahjuks jõudis päris mitu asja käest ära minna enne kui minunäoline päästemeeskond kohale jõudis.

Ja süda valutab...
ehk
veel kuskil
veel miski
napilt kõlbulik
ootab päästmist.
...
Ise küsin, ise vastan... esimene.
...

Mustvalged fotod... viies

...

Viies ja viimane.
Seekord kaks vana ülesvõtet.

80 ja rohkemgi aastat tagasi... 30ndate alguse poole. 

Nüüd ma siis tean, kust on pärit mu kontrollimatu söögiisu.

Mis saledasse taljesse puutub, siis ajast, kui mina vanaema mäletama hakkan, oli ta juba selline mõnus, ümar ja pehme.

...

Mustvalged fotod... neljas

...
Puidupuru lumel...

... lumeprügi puidul...

... jääkillud klaasil.

...

Mustvalged fotod... kolmas

...
Mugavuspagulane... pagenduses 4 seina vahel.
Kaks päeva.
Isegi puid pole vaja tuppa tassida, sest järg on ees.

Laupäeval...

ja pühapäeval...

... naabrite poole vaadatuna.

Reedest pilti kahjuks pole, aga reedel oli puhta must maa.
...

Mustvalged fotod... teine

...
Metsakalmistul... 29. detsembril.

Oligi selline.
Valge ja tume.

Mustvalge.

Vaikne ja rahulik.
...

Mustvalged fotod... esimene

...

Mõtte võtsin siit.

Fb-s otsima ei hakanud, reeglitest suurt ei tea... nii et kohandan teema enda jaoks sobivaks ja teen ära!

Viis päeva järjest mustvalged pildid.

Esimesena tuleb seeria, kus mina koos õega oleme peategelased.

Kõigepealt kingitus.

Pakk Rootsist, päris kindel, et aasta on 1959.

Õeraas on alles päris raasukene.

Riidekangas, mida kallistan, oli tegelikult punastes toonides ruutudega.

Sellest kangast tegi Itty-tädi meile seelikud.

Tõenäoliselt üsna kähku, sest paar-kolm aastat hiljem kipuvad need meile juba napiks jääma.

 

No ja lõpuks sai õde kahest seelikust kokku ühe kleidi.

Kusjuures, seda ruudulist kleiti mäletan veel üsna hästi.

Nagu seda kleitigi, mida mina kannan, ja mis samuti oli kellegi vanast kleidist ümber õmmeldud.

Ikka Itty-tädi töö.

Ja rohelise kampsuni, mis mul seljas, kudus kindlasti Toora-tädi.

Tema kudus mulle enamiku kampsuneid.

Toora-tädi oli Pilvi ema sõbranna, aga kui Liidi lastega 1944.aastal Rootsi läks, sai Toora-tädist minu vanaema sõbranna.

 ...

Aastad lähevad lennates...

...

Tegin pisut sukeldumist kodusesse arhiivi ja otsisin välja vanad postkaardid.

Jõulukaardid.

Uueaastatervitused.

Kümne aasta tagused.

Kahekümne.

Kolmekümne.

Neljakümne.

Seal on neid koos igasuguseid, emale saadetud ja isale saadetud, vanaemale-vanaisale saadetud, mulle ja meie perele tulnud tervitused.

Kuskil kindlasti on ka vanemaid kaarte, selles pakis olid 60ndate lõpuaastatest pärit need kõige eakamad.

Kogu pakis ligi 300 kaarti, kus häid soove ja tervitusi jõuludeks, aastavahetuseks ja uueks aastaks.

Jõululaupäeval istusin ja lugesin, jõulu esimesel pühal niisamuti.

 

Kohtumised nendega, kes kaugel... ja nendega, kes juba igavikuteedele läinud.

Väga-väga paljud tänaseks juba lahkunud lähedased.

40 pluss/miinus x aastat on tõesti pikk aeg.

...

Edasi tulid lapsed koju käima.

Ja igaüks sai kaardipaku pihku ning võimaluse valida.

5 kaarti, mis meeldivad.

Kokku sai kena näitus.

Ikka kohe mitme ukse jagu.

Ja jõuluajale kohane jagatud meeleolu. 

Mis otsaga ulatub uude aastasse.

Head uut aastat!

 

...

Võiks ju jätkata oma teemaga "100 head asja".

Kolmekümne kolmas.

Need vanad jõulukaardid.

...