TeateTants

...

Tants tuleb

...

Nii vahva üritus, eeskätt muidugi neile, kes tantsivad.
Aga tee ääres vaatajatele ka.
Eriti kui öösel ja lähedal.
Ja tuttavad tantsijad.
Võõrad ka, sellised noored ja säravad.

Meie maakonnas tantsis 21 kollektiivi, neist 16 Järvamaa omad. Tantsupaare ligi 140.
21.53 - 3.17
Kokku ligi viis ja pool tundi.

Ise küll kella 3ni öösel vastu ei pidanud, ei jõua ju igale teeotsale ette sõita, et mööda tuhisevat tantsupaari ergutada.
Mõned teeotsad siiski, ja mõned vahetused tantsijatest.

Palju toredaid inimesi, omasid ja võõraid, lähedalt ja kaugelt.

Ja milline tempo! Kilomeetrikese üritasin kaasa kõndida, aga kui korra juba maha jäid - ikka jäid ju, kui nii palju tuttavaid ümberringi - siis järgi enam ei jõudnud.

Pilti üritasin ka teha.
See ebaõnnestus samamoodi.
Pime oli. Ja kõik liikus.

Tants läheb

Aga sest polnud midagi.
Et õiget pilti ei saanud.
Järele ei jõudnud.
Et kuulsad ja tuntud tantsulised mõnedsajad meetrid eespool jäid nägemata.
Kuskil seal tantsis presidendipoeg.
Ja tuntud tantsuõpetaja.

...
Veel 6 päeva.
Täna jõuab TeateTants Ida-Virumaalt Jõgevamaale.
Kui kõik need 1000 km tantsitud saavad, siis on muljeid ja materjale kindlasti mitme saate-, raamatu- ja filmijagu.

Küllap veel näeb ja kuuleb.
...

Fotojaht: eestlane

...

Miks kaugelt otsida, kui omal olemas.
Noored eestlased.
Need kõige lähedasemad.





...
Fotojaht
...

Liiga palju raamatuid

...
...

Raamatupoes on liiga palju raamatuid. Käisin eile, vaatasin oma silmaga.
Kõik riiulid raamatuid täis.
Ilusad raamatud. Raamatulõhnalised ja ahvatlevad.

Väga head raamatud ja vähem head raamatud, aga kõik ahvatlevad.
Et vaata mind, vaata mind!
Osta mind, osta mind!

Käid ja näpid, sirvid ja loed põgusalt lõigukesi.
Vaatad. Võiks ju osta.

Vaatad hinda.
Ei osta.

Aga siis äkki... raamatud soodushinnaga.
Kuidas sa jätad ostmata!
Viis raamatut valisin välja, 10 euri kulutasin.
Kõige odavam oli 0.99 ja kõige kallim 2.99
Justnagu niisama saadud :)

...
Mul kodus ka. Liiga palju raamatuid.
Kõik riiulid täis.
Head raamatud ja vähem head raamatud.
Mõned neist on läbi loetud, suur hulk lugemata.
Ja vaevalt, et mina neid kunagi loen.

Olin oma meelest kaval, tõstsin riiuli 3 ülemist kolmekordset rida koridori trepile lootuses, et kes tuleb, see leiab ja võtab kaasa.

Tühi töö, arvet pole just pidanud, aga ehk paarikümnest raamatust olen lahti saanud, vähemalt 100 on saadaval.
Ootavad, millal ma nad riiulisse tagasi kolin.

Olen juba laiutama hakanud, teab, kas enam mahuvadki.
Uued raamatud ka alles riiulisse panemata.
Oleks pidanud vist ikka ostamata jätma...

Raadios räägiti e-raamatust.

Mis nendest teistest siis saab?

Raamatupoes kõik riiulid täis.
Kodudes niisamuti.
Raamatukogudki ei mahuta enam, korjavad vanu eest, et uutele ruumi teha.

Mida siis ikka teha nende raamatutega?
...

Asjad, mis ei tule tagasi

...

Kuulasin Vikerraadiost saadet "Kadunud maailma". Valdur Mikita rääkis asjadest, mida ta taga igatseb. Asjad, mida varsti enam ei mäletata. Mille meenutamine teeb hinge soojaks ja pisut ka valusaks.

Maavanaemad, kes küpsetavad pannkooke. Valge rätik peas, kutsuvad kokku kanu.

Valged kanad.

Nõelutud sokid.

Kärbsed koduloomana. Kärppsed. Sõnnikuhunnikud kärbeste kasvulavana.

Piimaplekk ja piimaraamat. Piimaraamat, mis meenub iga kord, kui Exceli-tabeli lahti võtad, kus veerud ja lahtrid kunagi ära ei lõpe.

Piimapukk ja piimamees.
Piimapukk, mis meenub, kui vaatad Hiiumaa Eiffeli torni.

Külgkorviga mootorratas.

Valged sõstrad.

Õnn istuda külgkorvis, süüa valgeid sõstraid ja lugeda piimaraamatut.

Teed, mis ei vii mitte kuhugi.

Igal ühel on asju, mida ta taga igatseb.

...
Valgeid sõstraid igatsen mina ka. Vanaema juures oli üks põõsas, kandis vähe, aga küll olid head marjad.
Külgkorviga mootorratas oli üks lapsepõlveaegne sõiduvahend.
Hiljem sõitsime bussiga, isegi Peipsi äärde suvitama, telgid kaasas.

Lüpsik ja lüpsipink on mul praegugi alles. Piimaplekk... kas see oli see kõrge piimanõu?
Piimapukiga kohtusin viimati paar aastat tagasi.

Ja selle Eiffeli torniga, mis pidada piimapukki meenutama, olen ka trehvanud.

Valge rätikuga taluperenaisi minu elus pole olnud. Vähemasti ei mäleta.

Pilt on pärit enne minu ajaarvamist. Kanad olid siis küll veel enamalt jaolt valged, aga mitte rätik.

Ma ei tea, kes on see perenaine pildil. Võimalik, et minu vana-vanaema. Vanaisa ema.

Mäletan hobuse ja vankriga sõitmist. Seda tunnet, istuda vankris, ohjad käes. Metsateed olid sellised omamoodi, rattajäljerajad ja kabjajäljerada. Kaks kitsast ja keskel üks lai. Hobuse ja vankriga käimise teed.

Heinavedu käis hobusega.

Ja teised talutööd.


Suures kõrges heinakorvis olen isegi kunagi heina vastu võtnud ja koormat teinud.

Vabakasvatusest siis veel ei räägitud, lapsed olid kenasti raamitesse paigutatud.

1967

Kärbseid püüti kärbsepaberi abil.


Naabertalus oli köögilaual lisaks taldrik kärbseseenega. Kärbsed lendasid peale, mekkisid ja surid sinnasamasse.

Ega ei peagi olema nii nagu kunagi oli.

Aga natuke nukraks teeb ikka.
...

Fotojaht: praguline

...
Praguliseks muutuma...




... või prakku pugema.


Vahet pole.

...

Üks pilt täna tehtud ka.


...
Teiste tegu
...

Ei saa olla...

...

Kui ma mai keskel hambaarsti juures käisin, pandi uus aeg kirja.
20. juuli.
Et kas sobib?
Appike, kas on võimalik keset suurt kevadet teada, mida ma juuli keskel tegemas olen. Kui tõtt tunnistada, siis arstki ei teadnud, aga arvas, et puhkus on tal selleks ajaks läbi ja kell 2 on hea aeg, sest siis pole vahet, kas hommikupoolne tööpäev või õhtupoolne.

Mai keskel tundus, et suvi on niiii pikk ja juuli keskkoht mõõtmatult kaugel.

See oli alles.
20. juuli.
Ja maikuine tohtri manu käimine.

Uue aja sain ka. Septembri keskele.
Kell 14.00
Et kas sobib?

See tundus olevat mõõtmatult kaugel.
Siis oli suur suvi.

Mitte enam täna.
Täna ma tunnen, et suvi on juba läbi. Puhkusepäevi saab kahe käe sõrmedel kokku lugeda.

Ja kaugel seegi päev on, kui hambaarstile mineku aeg kätte kukub.

Kuku-kuku, kellakägu.

Kas tõesti on võimalik, et mingil vaikival kokkuleppel on aeg kiiremini käima hakanud?

Oma seinakella panin seisma.
Seniks kuniks kiiruskaamera muretsen.
Las võtavad tempo maha.
Aeg.
Suvi.
Kell.
Muidu ma hakkan nutma.
...

Fotojaht: punane ja must

...

Seaduskuuleka kodanikuna peaksin tegema valiku ja otsima välja kaks pilti, mis reeglistikku ära mahuvad.

Aga musta ja punast on liiga palju.

Mul on must ahi punases köögis, kuhu ma aeg-ajalt ka punast või musta atribuutikat muretsen.

Ja ma ei suuda oma hommikustest klõpsatustest ainult kahte pilti välja võtta.

Las ta siis olla, kaks korda kaks punast ja musta.
...
Must on ahi.
Punane on munalõikur.

Põrandahari on puna-must.

Ja raadio on must.

Aga harja mustades harjastes leidus ootamatult midagi punast.

...
Teisi ka
...