Laupäev, 5. detsember 2020

Kuulata või lugeda

 ...

Mulle meeldib iga päev (nojah, mitte nädalavahetustel) kell pool kaksteist järjejuttu kuulata. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem huvitav, aga ikka kuulan.

Seekord luges Aarne Üksküla väljavõtteid Panso päevaraamatutest.

See oli tõesti huvitav.

Olen omal ajal lugenud Panso kirjutatud "Portreed minus ja minu ümber", praegu loeks uuesti. 

Voldemar Panso, sündinud 1920.

1980... Panso 60. sünniaastapäev


Loeks  uuesti... või hoopis kuulaks?

Natukene kuulasingi, Vikerraadios, Mihkel luges katkendi raamatust, alapealkirjaga Pahvka.

Digiread ee pakub: loo konto ja kuula kahte heliraamatut kuutasu 6.99 eest. 

Nende poolt pakutud valikuvõimalust ma muidugi ei tea. Aga ma ei tea ka seda, kas mulle meeldib rohkem kuulata või lugeda. Tunnen viimasel ajal, et järjest raskem on raamatut kätte võtta. Mitte et ma üldse ei loe, aga kuidagi sunniviisiline kipub olema.

Riiulit koristades (et see mul ka ükskord korda ei saa!) leidsin sellise raamatu nagu "Meenutused naeratusega". Vaatasin, head lühikesed jutud, proovin lugeda.  Huvi pärast guugeldasin autorit. Friedrich Kõlli (s.1901). Ajakirjanik ja tõlkija. 

Kohe nägin võimalust sama ka kuulata. Ühte juttu. "Õnneloos", loeb Ao Peep. Mina, kes ma kunagi (no ehk siiski et peaaegu mitte kunagi) raamatu lõppu enne lõppu ära ei loe... kas ma kuulasin lõpuni? Ehhehee... otsisin raamatust jutu üles (lk 66) ja lugesin lõpu.

Siis kuulasin juttu edasi. Eks ta kohe varsti lõppeski! Aga mina juba teadsin ;) Ja sain rahulikult teksti nautida.

Ühe lõpu lugesin täna veel ära. Elfriede Lender, "Minu lastele". Välja antud kirjastus EMP, Stockholm. 1967.

Selle raamatuga ma lihtsalt jõudsingi lõpuni. 

Imetlusväärne naine, E.L. (s.1882). Kuidas on võimalik nii detailselt mäletada oma lapsepõlve, noorust. Kirjeldada kõiki neid, kellega tal aastakümneid tagasi kokkupuuteid olnud. Põnev lugemine oli, Eesti elu ja inimesed 100+ aastat tagasi.

Tänu Mummo fotojahile tuli mul meelde, et mul on kodus raamat Lenderite elust.  Tunduski sobiv aeg välja otsida ja läbi lugeda.

Aga see on juba teine teema ja teine lugu. Kui kirjutamise isu peale tuleb.

Selle loo algusesse tagasi tulles (päevaraamatud)... mul on vanaisa päevikute arvutisse kirjutamine ikka pooleli. Praegu mõtlen, et kui palju tema järeltulijad seda loeksid? Ehk peaks ka laskma nö linti lugeda. Mõnel tema lapselapsel. Või lapselapselapsel. Või hoopis rühmatööna.

 Siis oleks võimalik nii lugeda kui kuulata.

Miks mitte kohe originaali paljundada ja lugeda? 

See polegi nii lihtne. Käekirja lahti harutada ja õiged sõnad kätte saada.

Kuskilt on mul meeles, et Panso käekiri ei olnud ka nii, et viskad pilgu peale ja kohe saad aru. Merle Karusoo oskab lugeda.

Kusjuures, Panso viimased päevikud on seni avaldamata. Ja vist ka leidmata.

Samuti Lender jõudis oma meenutustega vaid poole peale. Temal tulid tervisega probleemid. Kes teab, ehk on kuskil pooleli jäänud memuaarid. Elfriede Lender oli 91, kui suri. 

Tegelikult on see huvitav tegevus. Vanades raamatutes ja paberites ja piltides ja muudes paberites tuhnida.

Täitsin täna sellega oma päeva.

...

5 kommentaari:

helle ütles ...

Ma lugesin ka nüüd ei-tea-mitmendat korda Panso portreed üle. Pagana hästi kirjutas ja portreteeris. Kirjutamine oli ta teine leib ja seda nautis väga. Panso päevikut pole ma lugenud, olen küll kavatsenud tuua raamatukogust. See haarab Panso noorust enne Moskvat. Hilisemate päevikute kohta olen kuulnud, et Mari-Liis Küla pole lubanud neid välja anda. Kas Kas Sa seda Merle Karusoo uut raamatut oled näinud?
Panso kohta on räägitud, et polnud "kerge" inimene ses mõttes, et temaga ei olnud kerge. Miks muidu näitlejahakatised teda nii väga kartsid.
Ma mäletan oma esimesest töökohast(olin pärast ülikooli 6 aastat Märjamaa keskkoolis õpetaja), kui Panso koos Lauteriga tuli kooli. Naeris nii, et kolm korrust kajas. Seal korraldati teatripäevi, oli 70ndate algus.

tegelinski ütles ...

Veidi hämmastas mind, et Panso 100, aga Mari-Liis Küla nimi nagu kuskil kordagi ei kõlanud. Mina mäletan, et kogu aeg oli koos, nimed, Panso ja Mari-Liis. Eks nad olidki koos, kõik need kuulsad etendused. Uut raamatut nägin vist OP-i saates, katsuda pole saanud.
Eks nende päevikutega ongi nii, et seni, kui olulised kaasteelised, kes vast ka sisse kirjutatud, eksisteerivad, on veidi keeruline nendega toimetada. Peab ehk lihtsalt aega andma, Nüüd on Panso surmast juba üle 40 aasta möödas, nüüd ju juba võiks.
Aga lavastajad vist olidki natuke kurjad, Ird oli Vana Hirm. Ehk oli see lihtsalt nõudlikkus?
Mul on hea meel,et mitmeid Panso lavastusi teatris näha sain.

Helve ütles ...

Peaks ka Panso portreed raamaturiiulist välja võtma ja üle lugema. Aga Elfriede Lenderi raamatut vist Eestis välja antud pole. Või eksin.

tegelinski ütles ...

Lenderi raamat on antud välja 2010, Lenderi kooli vilistlaste poolt.
Aga Karusoo raamatust ma OP-is ei näinud, ju oli mõni teine raadio või TV saade.
OP-i vaatasin praegu, ja seal on Mari-Liisist juttu küll.

helle ütles ...

Merle Karusoo oli oma raamatu jaoks Mari-Liis Külaga intervjuu teinud(rääkis sellest OPis?), aga ta ei saanud kõike küsida, mis oleks tahtnud, sest valiku tegi ML Küla. Ta pidi olema praegu täitsa pime.
Lenderi raamatu andis välja EPL 2010. aastal- pealkiri "Minu lastele" Võtsin ka selle riiulist välja, et värskendan mälu.

Aga neid Panso kirjutatud portreid lugedes jääb küll mulje kui väga tolerantsest inimesesest, kes kirjutab inimestest ainult ülivõrdes, head.