Laupäev, 4. jaanuar 2020

U nagu usk ja unustus

...
Mu keskkoolijärgsel sõbrannal oli sõrmus, millele olid kujundatud sümbolid - rist, ankur ja süda.
See oli tema vanaema kihlasõrmus, ja kuigi õhukeseks kulunud, tema sõrme täitsa paras ja endiselt arusaadavalt sügava mõttega.

Usk, lootus, armastus.

Nüüd on sõbranna ise vanaema.
Rääkisin temaga aasta lõpus. Sõrmuse kohta küsida ei märganud.
Aga ma kindlasti kunagi küsin.
Kui ei unusta...

U nagu unustus.

Kuhugi on kadunud
usk ja unustus.
...
Unustuste usku aga, kui sa mäletad...

Rist kui usk.


Unustatud ristid kalmistul.
Eks need, kes mäletasid, puhkavad juba ise mullas. Rist mälestust hoidmas.

Kui mäletamisest rääkida, ma tean ja mäletan.
Mu vanavanemate hauad.

Ka mu vana-vanavanemate rahupaigad.


Kõige kaugem on Rootsis, seda haudakivi tean vaid piltide peal.
Unustanud ma teda ei ole, kuigi me ei kohtunud kunagi. Aga me kirjutasime, ma olin napilt 14, kui ta suri.

Ubi bene, ibi patria.
Kus hästi, seal isamaa.

Ma ei tea, kui palju Olga oma isamaad taga igatses. Ega ta elu Eestis kerge ei olnud, palju lapse, noorelt leseks.
Tema vanadus Rootsis oli kindlasti kordades turvalisem kui noorus Eestis. Rootsis olid ka tema lapsed ja lapselapsed. Suur osa neist.
Vanaema Olga, sündinud 1878. Ta oleks kui minu eakaaslane, kui sõja lõpus koos lasteperedega paadipõgenikena läbi Soome Rootsi läksid.

Under oli 5 aastat noorem, aga minemised olid üheaegsed, 1944.

U nagu Under.
Ja tema luuletused.
Nendesse on küll sisse kirjutatud palju valu ja igatsust.

Oh kuulata, mis kostab sääl
ja virgutab mu valust?
Oh ei... oh jaa... see linnuhääl
on minu kodutalust.
Kui läksin säält, kuis helkis nii
tee haavalehti punas...
Sestsaadik küsib alati,
meel aina mõtleb: kunas?
("Võõrsil")

Kirjanikke, kes paguluses kirjutasid, oli teisigi.

Uneretk
Nüüd päevakirjad lagunevad koost,
võilille peadest pudenevad ehmed.
Öö astub tasa läbi akna kambri.
Tal mustad käpad, hellalt udupehmed.
(Bernard Kangro)
...

1 kommentaar:

Emmeliina ütles ...

Ilus ja igavikuline...