Pühapäev, 24. november 2019

Igavikupühapäev

...
Täna on igavikupühapäev.

Kirikuaasta viimane pühapäev.
Surnute mälestamise päev.

Nagu ikka, midagi pole siin elus juhuslikku. Kõik on ette määratud.
Või siis lihtsalt õigel hetkel ette antud.

Kõigepealt FB-s Jaan Tammsalu postitus.
On igaviku pühapäev - surnutemälestuspüha.
Asetan siia mõtiskluse, mille oleme kord kirjutanud oma hea sõbraga.
Neli peatumist tuulevaiksel ajal.

Neli peatumist.
Kui tuul käib temast üle, siis teda enam ei ole.

Lugesin läbi.
Kohe rida realt ja mõttega.

Panin küünla põlema.

Siis võtsin vanad ajakirjad, ja esimene oli  "Maret", aastast 1938.

Lugesin läbi artikli "Meie kalmistukultuurist", autor E. Kollom.
Ernst Kollom?
Kahjuks ei suutnud eesnime tuvastada, aga usun, et tema.

"Kaduvuse müstika jätab leinajad teadmatusse oma surnud omaste edaspidise saatuse üle. Leinajale jääb hauaküngas, sellele kannab ta üle oma armastuse ja hoolitsuse, tundes sellest lohutust ja rahuldust. Kalmule tullakse kokku mälestuspäevadel, et koos lahkunu sõprade ja omastega ühiselt mälestada kadunut. Sinna läheb ka üksik leinaja, et leida troosti ja rahu."

Artikli autor on kriitiline. Jalutuskäik kalmistule ja hinnang, et silmas pole peetud algelisimaidki esteetilisi nõudeid. Ei plaani, ei süsteemi, ei ilumõistet. Raudaiad ja plekkpärjad, lahkunud kui traattõkete vahel.

Ent midagi positiivset siiski ta lõpuks leiab: siia-sinna on tekkinud mõni imposantselt mõjuv hauamonument või mälestuskivi.


Artiklis on fotod monumentidest, mille autoriteks (või projekteerijateks) tol ajal... (1930ndatel) rohkem või vähem tuntud nimed.
Anton Starkopf-Rea.
Martin Saks
J. Eller
Ernst Jõesaar
Voldemar Mellik
E. Kollom
Enn Roos

Enn Roosi poolt valmistatud monument tähistas väikese Mareti hauda.

Ei tea, kas see on praegu veel alles?


Proovisin leida mõnd infokildu internetist, aga peaaegu mitte midagi.

Või siiski... midagi.

Postimees

Monumendi autor Enn Roos (1908 - 1990).
Skulptor.

Ja mida ma loen! Karu...  karu Tallinnas Hirvepargis on ka tema looming.

Karu, mu vana hea tuttav, peaaegu et lapsepõlvesõber!


Ja mitte ainult minu sõber, hiljuti andis teine lapsepõlvesõber endast fotoga märku.

Ka sama karu juures.

Kui nüüd 50ndatest tagasi 30ndatesse minna.

Loomulikult leidsin ma vanadest lehtedest (Päewaleht, 4.dets 1938) muudki lugeda, mis teemaga haakus.

Mitte et ma otsinud oleks.

Kolm vanemat Tallinna mälestussammast.
Richard Patzner

Mälestussambad, mis meenutavad Liivi sõda.

Ausammas Kauba tn 4... püstitatud raehärra Lüdeke von Oyteni auks.



Ausammas Pärnu mnt 105... raiutud ühest suurest kivist, plaat umbes 10 cm paks. Seisab väikestest kividest kokku pandud postamendil.


Ausammas Marta tn 4


Kui rääkida sellest... kivil saab lugeda aastaarvu 1560, 11.sept, ja teksti umbkaudne tõlge oleks:
Sellel kohal tapeti härra Blasius Hochgreve halastamatul kombel venelaste poolt. Olgu Jumal temale armuline ja andku talle andeks tema patud.

Toosama hr Hochgreve oli omal ajal tuntud kui salakauba-ärimees, tema salakaubavedu Soome lõi laineid ja tema kuulsus kaaskodanike hulgas ei olnud hea. Aga et ta langes lahingus Ivan Julma sõdurite vastu, püstitati talle ausammas.

Marta tänav asub Kitsekülas ja ristub Magdaleena tänavaga.

Minu laste vanaema Marta kivi Kõrgessaare kalmistul sai nüüd, hingedeajal, lisaks sünni-aastale 1923 juurde surma-aasta. 
2019

Selline igavikupühapäev täna.

Kalmistul ei käinud, aga küünlad põlesid.
...

Kommentaare ei ole: