Pühapäev, 5. mai 2019

Kümme aastat tagasi

...
Kui inimesele on ikka juba nii palju eluaastaid andnud kui mulle, leiab hulganisti igasuguseid tähtpäevi, mida tähistada. 

Kasvõi  iga päev!

Samas olen ma veendunud minu-oma-sünnipäev tähtsusetuses ja absoluutselt seda pühitseda ei viitsi :) 
Muidugi, kõik kes kohvile tulevad, on teretulnud, aga midagi korraldada ma küll ei taha. Ehk on elu mind hellitanud, sest töö juures oli meil selline tore komme, et sünnipäevalapsele tehti pidulaud välja, peaosaline pidi ainult kohal olema ja särama...  

Ja loosi põhjal ühele oma kolleegidest ise laua organiseerima.
Näiteks tordi... aga ikka muud ampsu ka!



Minu 10 aastat bloggeri blogi täitus juba eelmisel suvel. Aga kuna ma olen hetkel meenutuste lainel, siis vaatan natuke, mida ma siia kirjutanud olen.

Seda, mis vanas blogis 14 aastat tagasi kirjutasin, ma juba tõstsin eelmisesse postitusse.
Või oli see eel-eelmises.

Aga 10 aastat tagasi olen ma kahes sissekandses oma kiiksusid lahanud.
Nüüd oleks õige välja tuua, mida uut juurde on tulnud, aga esialgu tundub, et ma selline vanas-kinni inimene. Isegi kiiksud.

...
Numbritega mängimine... see paistab mu postitusteski välja.

Tähtedega mängin ka. Olen sellest nii kirjutanud:
Praegu vaatan autonumbreid, õieti neid kolme tähte seal. Automarkidest ei tea ma midagi. Aga tähtedega on hea mängida, nagu poomismängu. Et mis tähed tuleb vahele panna, et saaks mõttega sõna. AMS... amps või abielumees, OPS... Oidipus või opakas... jne. Raskeks läheb, kui on XYZ, siis jään hätta. 
Et mis on asja mõte? Mõte on selles, et mõttetud mõtted ei lase segavatel mõtetel pähe tulla. 

Nii olen ma kirjutanud. Täna näiteks olen raasuke targem, tähekombinatsioon XYZ annab võimaluse tagurpidi lugedes nime Züleyxa kokku panna.

...
See kiiks, et lehte lugedes alustan õnnesoovidest, on ajalukku jäänud. Vist pole lehes enam sellist igapäevast  õnnesoovide rubriiki. Nii ma ei saagi vaadata, milline nimi kõige ilusam on! 

...
Näputöö on endiselt südamelähedane.
23. mai 2009 olen kirjutanud:
Üks minu kiiksudest on kaltsukad. Seal tuhnimine lõbustab mind. Lisaks on mul põhimõte, et iga kord tuleb midagi ikka kaasa osta. Ega ma selga panemiseks eriti midagi ei leia, aga valin värvide ja materjalide järgi. Kodus pesen puhtaks ja lõigun tükkideks. Kui kunagi pensionile saan, hakkan lapitehnikat viljelema. Natuke olen juba praegu... kööki kardinad näiteks... tuppa kujundasin armatuuri.

Täna võin kinnitada: tööl käies tegin rohkem käsitööd. Nojah, üht-teist siiski ka praegu.

Üks väike tekike. Või kattevaip.


Mitu põnevat asja pooleli. 

Aga mitte ainult minul. 
Sel korral Rootsis käies nägin üht tikitud tööd, mis jäi 65 aastat tagasi lõpetamata. Niit sai otsa!

09.04.2019


No ja siit tulebki loogiline postitus aastast 2009.

...
Veel  üks kiiks... käin igal aastal kolm korda Stockholmis. Tean, tean... inimesed reisivad, et näha imelist maailma. Korjavad kauneid kohti oma rännuraamatusse. Igal aastal uued kohad, uued avastused.
Aga mitte mina.
Mina lähen maja taha metsa, kus on ka iga kord uus ja huvitav. Või sõidan Rootsi... seal on lisaks armas inimene, kes ootab.

Nii on.
Endiselt.

Viimane teelõik enne kohale jõudmist.
Seekord midagi uut!
Et nii värviline.

08.04.2019

...
See kiiks ka.
Et fotokas on pidevalt taskus.
Pilte teen pisut vähem, juba jääb päevi vahele. 
Aga ikka on mul palju pilte, mis ootavad kriitilist lähenemist.
Eesmärgiga koguseid vähendada.

Otsustasin, et kõige lõppu paneks mõne uue kiiksu ka.

Aga ma pean kohe mõtlema.

Ehk see?
....
Teen mingeid suvalisi lapikesi, millest siis midagi suuremat kokku panna. Täitsa umbes teen, nii kuidas jumal juhatab.



Mõne asja olen valmis ka saanud.
Lisaks tekile ;)


Üks suur voodikate ootab lõpetamist.

...
Või see, et loen ajalehti, mis rohkem kui 50 aastat vanad, parem veel, kui 100 ligi.

Või see, et olen varsti juba kaks aastat oma sissetulekuid ja väljaminekuid detailsuseni välja kirjutanud. 
Kulutusi silma all hoidnud. 
Varsti saab 90 nädalat täis... nii et põhjus kokkuvõtet teha!

Nii nagu ma juba algul ütlesin: leidub hulgaliselt ümmargusi numbreid, mida tähistada ;)
...

6 kommentaari:

helle ütles ...

Mäletan seda kiiksude meemi. Sel ajal liikus neid igasuguseid.
Aga Sul on väga ilus kiiks, see käsitöö nimelt.
Millest kõneleb see, et mõni inimene märgib pidevalt üles oma kulutused ja väljaminekud?
Realiseerimata raamatupidaja-anne?
Mul puuduvad nimetataud kiiksud.

tegelinski ütles ...

Ma ei usu, et mul raamatupidamise annet oleks. Kokkuhoidlikkus ei saa ka põhjus olla, sest ma olen alati nõus raha välja käima... kui mul seda parasjagu on. Minu puhul ehk harjumus, sest tahtsin teada, kas ja kuidas saan ära majandatud summadega, mis mul igakuiselt kasutada on. Kolm kuud tegin puhtalt sellepärast, et aru saada, kuhu ja kui palju kulub. Nüüd on sellest saanud mõnus ajaviide. Mul on 5 kategooriat: toit (seal sees ka igapäevased kodutarbed), maksud, sünnipäevad, reisimine ja oma tarbeks. Mõnikord jääb üle ja mõnikord tuleb puudu :) Aga ei midagi hullu... kui hambaarst välja arvata ;)
Tore oleks, kui teistel ka mõned kiiksud oleksid, muidu ma üksi selline imelik :P
Aga jah, see MINU KIIKSUD oli meem selline, olen kirjutanud järjest kohe kaks postitust aprillis-mais 2009.

TT ütles ...

Mõned mu kiiksud langevad sinuga kokku. Metsas meeldib käia suvila taga, korra aastas pikalt Eestis, alles viimase 10 aasta jooksul saab rohkem ka põnevates paikades reisida tänu puhkuseressursi olulisele suurenemisele.

Sünnareid ei viitsi pidada, ainult pere ringis. Numbreid ja igasugu statistikat olen alati fännanud. Vanasti käisin koolis kodulähedases kaltsukas kuni see kinni pandi. Enam ei viitsi, nodi nii palju, et pigem vaja ära viia.

tegelinski ütles ...

Nojah, ma siin olen ka mõelnud, et peaks õuele ühe vanakraamituru tekitama :)
Aga mul palju konkurente, suviti on meie kandis Kila-Kola antiigilaat, lisaks kuulsin, et meie kiriku juurde oli hiljuti koorem kasutatud kaupa toodud, igasugust võimalikku ja võimatut. Ei mingit hinnasilti juures, vali ja võta. Ainult annetuskast käeulatuses.

Linda Järve ütles ...

Huvitav, seda sissetulekute ja väljaminekute ülestähendamist ei oska mina küll kiiksuks pidada. Olen seda teinud umbkaudu 1980ndate aastate lõpust alates siiamaani.

tegelinski ütles ...

Ma olen elus varem mõned korrad teinud arvepidamist, millalgi 90ndate alguses, ja veel millalgi. Aga kui ma nägin, et väljaminekud on suuremad kui sissetulekud, ja ma ei suutnud aru saada, kuidas on see võimalik, lõpetasin ära.
Aga jah, päris kindlasti peavad paljud arvet, mul kõik lihtsalt peensusteni välja kirjutatud, nii et ikka kiiks!
Tundub, et see meil natuke kattub ;)