Laupäev, 30. september 2017

Neli mutti ja pisike patt

...
Teada tarkus, et pensionäril on pidevalt aega vähe.
Ja raha ka... aga raha pole kunagi liiga palju.

Minu plaanid, mis kõik ära teen, kui koju jään, ootavad esialgu järjekorras oma aega. Pikad pimedad päevad ees, küll jõuab. 
Loodan ma.

Kui nüüd rääkida kodustest saavutustest, siis olen avastanud, et minus on peidus ka ürgne kütiveri. 
Kaua sa ikka rehaga neid mutimullahunnikuid silumas käid. Kuna kodus olemas vastavad püügirauad või mutilõks või misiganes see on, otsustasin hakata püüdma. 

Päris peen tehnika.
Juba on väike hasart tekkinud. 

Paari nädalaga 4 mutti. Uhkustada muidugi veel väga ei saa, sest üle põllu naabrimees püüdis eelmisel suvel 40.  

Aga teisel naabrimehel oli veel paar päeva tagasi  õunapuude all 40 + x mutimullahunnikut. Eile pani traktorile äkke järgi ja tõmbas maa siledaks. 
Näis, kas mutid kolivad nüüd meile üle... mul siis jälle saaki loota, juba mõnda aega tühi lõks.

...
No ja see pisike patt.

Kui kunagi paarkümmend aastat tagasi Saaremaalt jugapuu sai toodud, rõõmustas ta meid oma paljude punaste marjadega.

Natuke tegi ka murelikuks, ikka ju mürgine.

Aga teatavasti on jugapuu kahekojaline taim. Meie puu siis naissoost. Ja kuna aastaid on valitsenud piirkonnas meessoost jugapuude puudus, pole muret olnud.

Ei mingeid marju sügisel.

Ja nüüd äkki... suures puhmas üks punane mari. Marikäbi... kui nüüd täpse olla.

Jugapuu väikest viisi patustanud.

Seda marja veel hoian.
Nii ilus ju.
Pisike patt.


Aga muidu... edaspidi peab silma peal hoidma. Kui veel juhtub.

Patuviljad jugapuul.
Et lapsed noppima ei hakka!
...

Kommentaare ei ole: