Pühapäev, 3. september 2017

Kes küttis küülikuid

...
Kriminullid on minu vaieldamatud lemmikud. Aga viimasel ajal tunnen, et isegi nende jaoks hakkavad närvid nõrgaks jääma. 
Poirot või miss Marple on kuidagi süütukesed nende viimase aja kätte sattunud kriminullide kõrval.

Täna lõpetasin Lars Kepleri krimiromaani ,,Küülikukütt".

Üle 400 lehekülje närvipinget,  ja mida lõpu poole, seda närvilisemaks läks.

Õnneks olid peatükid lühikesed, paar-kolm lehekülge. Ma poleks kauem järjest suutnudki lugeda. Nüüd oli nii, et nii kui peatükk läbi, panin raamatu käest ja läksin närve rahustama. 
Täna näiteks.
Nõusid pesema.

Sibulad võtsin üles.
Vannitoa seina pesin puhtaks.
Ja mitu muud nipet-näpet.

Kui arvestada, et peatükke on raamatus 115, siis ilmselgelt suutsin kolme päevaga kodu heaks päris palju ära teha.

Kahtlustan, et pole Joona Linna-sarjaga varem kokku puutunud. Vähemasti seda küülikukütti küll unustada ega millegi muuga segi ei saa ajada. Küllap need varasemadki sama põnevad. Kui ma nüüd natuke aega oma närve olen kosutanud, võtan neist mõne päevaplaani.

Koduste toimetuste toetamiseks.
...

2 kommentaari:

TT ütles ...

Olen Kepleri "Hüpnotisööri" lugenud inglise keeles, meeldis. Üldse põhjamaade krimkad on head. Roslund ja Hellström väga head, "Tre sekunder" üks mu lemmikutest, momendil tõin raamatukogust nende "Three minutes".

tegelinski ütles ...

Põhjamaade krimkad on tõesti head ja hästi kirjutatud, aga närvesöövalt põnevad. Filmid ka. Filmid on tegelikult hullemad veel, seal ei saa iga peatüki järel aega maha võtta, seal peab järjest vaatama ju. Aga katsu sa rahulikult vaadata, kui kogu aeg pinget üles kruvitakse.
Roslund & Hellström ... neid ka eesti keelde tõlgitud. Pole lugenud, aga võtan ette ;)