Laupäev, 8. aprill 2017

Eile... piki Drottninggatanit...

...
Tegelikult lahknesin ma grupist juba kuningalossi juures.


Kell oli 12.57
Kajutinaaber lõi kampa, et seltsis segasem ja temale linn võõras.

Nii me siis kulgesime, kiiret ei olnud, koolitus laevas pidi algama alles 16.30





Åhlénsi juurde jõudsime 13.26.

Seal toimub alati midagi, aga seekord ei midagi erilist.
Paar meest mängisid pilli, kamp tüdrukuid tähistasid mida-iganes.



Kaubamajas hargnesime, andsime teineteisele liikumisvabadust, et siis pooleteise tunni pärast Åhlénsi nurga juures taas trehvata.

Kell 15.00
Ja siis tunnelbanaga sadamasse.

Mina käisin kaubamajas ja proovisin selga  seitse tuulepluusi.
Või kuus... või viis.
Igatahes palju.
Proovisin, aga ei ostnud.
Keha ei tunnistanud omaks.

Siis läksin alla toiduosakonda.
Ostsin seda, teist ja kolmandat. 
Kõik kolm tundus suupärane ja kehale kohane olevat.

No ja siis oli kell juba päris palju.
14.40... täpsemalt.

Järsku tuli tunne, et nüüd aitab.
Tuli tunne minna laevale... ja kohvi tahaks ka.

Kaubamaja kohvinurgas saimegi kokku, mina ja kajutikaaslane. 

Tema oli just kohvi joonud.

Järelikult siis laevale.

14.45 olime juba all ja ootasime rongi.
See käis kiiresti.
Ropstein... 3 minuti pärast.

Suurem osa meie rahvast jäi veel linna peale.

Laevas läksin kohe kohvi otsima.

Ja siis tuli Eestist sõnum.
Sõbrantsilt.
Ma loodan, et oled juba laevas. Olen, olen.
Ja järgmine sõnum.
Kas sa nendest jamadest pole kuulnud, mis linnas toimub?

Ma ei olnud midagi kuulnud.

Aga siis algas koolitus ja ma kuulsin.


Sellest, mis Drottninggatanil juhtus.

Kell 14.53

Autost, mis lõpuks Åhlénsi kaubamajja sisse sõitis.

Linnaliiklusest, mis peatati.

Kes kuhu sattus, kes mida nägi.
Kes kellega kokku sai ja kes millega sadamasse sai.
Kes veel kus ja alles tulemata.

Laev ootas rahvast ja väljus ligi 45 minutit hiljem.

Aga mina mäletan oma mõtteid, kui ma mööda Drottninggatanit kõndisin.
Et ma ei usu, et Rootsis nii ebaturvaline on, kui aeg-ajalt läbi ajakirjanduse libiseb.

Ja seal maa all sõites mõtlesin ma plahvatusele Peterburi metroos.
Et kas ma kardan, et ka siin võiks juhtuda.
Ei karda.

Mulle tundub, et oma mõtlemist ei või ma usaldada.

Sisetunnet küll.

Mõtlemine oleks mind kella 3 paiku hoidnud  Åhlénsi nurga juures, sisetunne saatis mu kaubamajast kümmekond minutit varem minema. 

Aga kas ma kardan?
Kindlasti mitte.

Lihtsalt niisama vastik tunne on.
...

2 kommentaari:

HelveL ütles ...

juuksed tõusid püsti. olen õnnelik su kõhutunde üle.

tegelinski ütles ...

Jep. Isegi kaugemalt vaadates/kuulates kole.