Pühapäev, 23. aprill 2017

Eesti vanad asjad... sõrmkübar

...
Unarusse jäänud teema, mingil ajal tegin isegi pildid ära... nii palju, kui kätte sattus.
Sõrmkübaraid.

Nendega on selline lugu, et küll võttis aega, enne kui kasutama harjusin. Olin juba tükk vana inimest. See oli periood, kus palju õmblesin, näpp hakkas narmendama, hädaga õppisin selgeks.
Nüüd kasutan meelsasti, isegi siis, kui paar pistet teha vaja.

Kui ikka kübar käepärast on.

Teada on ütlemine: sõrmkübaratäis.

Vanarahvas ütleb: toomapäeval (21.dets) peab sõrmkübaratäis soola ja kolm suutäit leiba ära sööma.
Seda soola tundub kuidagi liiga palju olevat... nagu sõrmkübaratäis peenemat napsu liiga vähe.
Sõrmkübaratäis energiat, igatsust või härdust mingil ajahetkel võib olla just see paras kogus.

Sõrmkübaratäis kangemat kraami... see on kuidas on, meeste sõrmkübar pidavat ilma põhjata olema.

Nagu vanaema oma.
Minu sõrmkübaratest kõige vanem, ehk kuskil 80 aastat.



Valge plastmassist sõrmkübar on hea reisikaaslane, sobib korgiks topsile, kus nõelad sees. 

Ülejäänud on nõuka-ajal ostetud töövahendid, neid ma tavaliselt kasutangi.

Selline see lugu vanadest asjadest.
Sõrmkübaralugu.

Mõtlesin, et kasutan raamatus "101 Eesti vana asja" olevat tarkust, aga tuli muidu jutt.
...

Kommentaare ei ole: