teisipäev, 5. mai 2015

Pool sajandit

...
25. aprillil
 
Kui ikka klass kokku tuleb peaaegu 50 aastat peale põhikooli lõpetamist, siis on asi seda väärt.

Kui täpne olla, siis kevadel saab 49.
Kaasa lõpetas kooli 49 aastat tagasi.
Seda kooli enam ei ole, kuskil on kivi. 

Selle kivi juures sedapuhku me ei käinud.

Käisime ühe tema klassivenna sünnipäeval.

Klassivend, eluaeg terve kui purikas, tervislike elukommete ja harjumustega tegus inimene läks pool aastat tagasi perearsti juurde. See midagi hullu ei leidnud, aga et 2 päeva vilets enesetunne ja suurde linna nagunii asja, siis suunas sujuvalt ka spetsialisti juurde. 
Spetsialist tegeles veidi aega patsiendiga, siis tellis reanimatsiooni ja saatis suuremasse linna edasi.
Peale operatsiooni öeldi, et läks õnneks, viimasel minutil.
Süda.
Nii on.

See on ju nii tore, kui on oma klass. 
Isegi nii palju aastaid hiljem.
Kes sinu peale mõtlevad.
Hoolivad.

Klassiõed ja klassivennad.

Nemad on niisamagi tublid, juba kümmekond aastat saavad igal suvel kokku.
Algul oli ikka nii, et iga 5 aasta tagant.

Klassijuhataja ja üks klassiõdedest puhkavad kalmistul, kohe kiriku kõrval.
Käisime ka seal.

 ...

3 kommentaari:

Linda Järve ütles ...

Mul on ka kuu aja pärast kokkutulek tulekul - 50 aastat keskkooli lõpetamisest - ja siis veel kuu pärast kursuse kokkutulek - 50 aastat Tartu Ülikooli sissesaamisest.

tegelinski ütles ...

Nonii, vist siis ongi kokkutulekute laine, sugulase sugulasel Stockholmis vast juba 60 aastat gümnaasiumi lõpetamises, just täna oli jutuks.
Tore, et tahetakse kokku tulla, ma ise käin ainult ühe kursuse kokkutulekutelt. Selle kooli lõpetamisest on napilt 15 aastat.

Skarabeus ütles ...

Surnuaed,minu meelispaik.(ei ole morbiidse laadiga!)Lapsepõlvest mäletan, et mindi suure kambaga,söögid kaasas (sest paik oli kaugel),töötati ja kraabiti,jutustati,einestati, pärast käidi teiste haudu uurimas,arutleti,kasiti endid. Ja õhtul tuldi tagasi.Bussiga.Autoga. Kuidas kunagi.
Nii väga on see hinge jäänud,kuigi lapsena igavlesin,pärisin kogu aeg, et millal koju hakkame minema. Nüüd olen hädas noorematega, nad ei viitsi ega taha kalmistul unistada ja kõndida,muudkui ruttu-ruttu ja koju...Kurb.