Pühapäev, 4. november 2012

Saaremaa vanaema

...
Hingedepäeval meenutasime.

Saaremaa vanaema.
Tema nimi oli Liisi, ja talle kohe sugugi ei meeldinud, kui keegi kogemata valesti ütles, kas siis Liisa või Liis. 
Liisi sündis 1893. aastal ja suri 1984ndal, just sel päeval, kui minu emal - Liisi minial - oli 55. sünnipäev. Kaks aastat varem, just samal päeval, oli tal esimene insult.

Need kaks viimast aastat elas Liisi voodihaigena oma vanema tütre Ilse juures. 
Tütre juurest ta oma viimsele teekonnale ka läks.


Teine insult tuli ja tegi selle ära, mis esimesel ei õnnestunud.
...
Saare naine on visa,  vanaema ka, tema ei andnud elule alla.
Isegi voodihaigena, poolest kehast halvatud, ei andnud ta alla ja tundus, et tasapisi toimub taastumine. 
Aga siis tuli tagasilöök. 

Vanaema oli 91, kui suri.
Eile meenutasime tema elu hilisemaid aastaid, varasemast elust olen blogis kirjutanud.
Tema mehest ka.

Vanaema oli 84-aastane, kui pensionile jäi, 1977. aastal.
25 viimast aastat töötas ta majahoidjana,  tööraamat anti välja 1946. aastal, sisse kirjutatud amet - põllutööline. Vanaema oli siis 53-aastane ja oma varasema elu olnud taluperenaine ning töötanud oma kodus,  Maleva talus. 
53aastaselt läks riigitööle ja jõudis koguda oma 30 aastat tööstaaži, varem polnud ta palgalisel tööl olnud.

Aga see pole veel kõik. Tööraamat ütleb, et ka pensionipõlves käis ta tööl, asendajana. Viimane sissekanne on aastast 1980, siis oli vanust juba 87.


...
Ega siis pole ka midagi imestada, et vanaema kõrges eas veel pika reisi ette võttis, poja juurde Rootsi. 
Tol ajal olid asjad teistmoodi, reisi ettevalmistamine võttis aastaid, sest NSVLiit ei andnud väljasõiduluba. See oli pidev protsess, taotluse esitamine... ja äraütlev otsus. Uus taotlus sisse. Kordi. Ma ei tea, mitmendal korral vanaema ja Ilse lõpuks positiivse vastuse said, sõidumõte mõlkus peas juba 1966. aastal. Sellest ajast on alles vanaema kiri.


Veel kirjutab ta pakist, mille Viktor saatis. Toiduained: 10 kilo jahu, 2 kilo võid, purk mett ja musta kalamarja. Teises pakis kleidiriie, valged nahast sussid, peen pesu, aluskleit, sukki, sokke, seepi ja pesupulbrit. Hoolt ja armastust loeb välja selle paki kokkupanemisest ja tänulikkust saamisel.

Pisut oli kirjas ka igapäevasest elust.
     "Ma elan ikka hästi, tervis Jumalale tänu on kena, töötan ikka edasi. Hommikul vara lähen kaheks-kolmeks tunniks tööle, siis tulen koju. Teen kodu mida vaja. Lähen linna, veedan seal oma aega nii palju kui arvan. Siis tulen koju, lähen oma aeda, vaatan seal, mida teha. Umbrohi kasvab väga tugevasti, seda vaja nopida. Aga siiski on aed väga ilus, lilled õitsevad, mitmet värvi - valgid, roosasid, punasid, kollasid. Igaüks pakub endast rõõmu, maasikad õitsevad ka. Külm on õunapuud ära võtnud, vanal pirnipuul õisi näha pole."
6. mai 1966
...
Kaua oodatud võimalus sõita avanes alles mitme aasta pärast. Vanaemal oli jonni, ei andnud alla, ei jäänud liiga vanaks.
Märts 1972.
Vanaema on selleks ajaks saanud juba 79.

Seekord siis kiri Ilselt.
     "Oleme siin kõik tervise juures ja elame rõõmutundest, nii asi on siis suisemas, luba on sõiduks meil mõlemil käes. Algab uus tramburai. Peame olema 10. märtsi hommikul kell 8 Lai tn 18. Siin maksime välispassi raha 361 rubla ära. Luba olevat maksev 6 kuud. (...) Siin korraldajanoorik ütles, et  välisviisa peab Moskvast isiklikult välja võtma.(....) Tuleme emaga 9. märtsil Tallinna, peaks vaid ilm pidama. Ema on päris mestis. Võtab raha lugema küll - palju läheb. Trööstin - selleks sa ju ööd-päevad kõrge vanuseni töötanud oled."

...
1972. aastal saab sõit ka tehtud.
Mitte nii, et laevale ja üle mere. 
Kõigepealt rongiga Moskvasse ja sealt edasi rongiga Göteborgi. 
Mõni nädal hiljem kõik vastupidi, jälle koju tagasi.



...
Kohtumised Göteborgis.
Ema ja poeg. 
Õde ja vend. 
Rootsi keelt kõnelevad lapsed oma vanaemaga. 
Aga ka kohtumised teiste seal elavate saarlastega ja saarlastest sugulastega.

Vanaema pidas selle pika reisi kenasti vastu. 
Tuli tagasi ja jätkas oma igapäevaelu. 
Käis tööl ja toimetas kodus.
Tegi rasket füüsilist tööd: tänaval lehtede riisumine ja lume viskamine. 
Sõi kartulit ja puhast pekki ning muud kodumaist ja toitvat. Ja oli elu lõpuni sale, sihvakas ning pika patsiga, mis kui kroon ta halli pead ehtis.
Mõned viimased aastad pidas pensionäripõlve, oli laste ja lastelastega kirjavahetuses, toimetas oma aias ja mõned korrad käis Tallinnas meil külas ka.
Kuni tuli haigus, mis murdis.

Viktori kiri peale ema lahkumist.
       "Ajaratas veereb oma rada ja meie sellega. Jälle on kevad muutumas suveks ja nii edasi. Olin laevaga Aafrikas kui sain teate, et ema ajaratas oli täis saanud ja et ta oli veerenud teispoole piiri, nagu meil kõigil tuleb see piir ületada. (...) 
Emal oli ju kaunis palju aega antud, aga sellega ka palju raskusi ja muresid üle elada, ja et lõpp oli raske, sinna ka midagi parata ei saa."


Selline elu siis Saaremaa vanaemal.
1893-1984.
...
ps 
Mõned asjad tulevad veel meelde. Näiteks välismaale minekuks tuli kodumaal läbida põhjalik arstlik kontroll, sealhulgas ka hambaarst. Mäletan, et vanaema sai endale enne Rootsi minemist uue, säravvalge naeratuse :)
...

6 kommentaari:

helle ütles ...

Ilus elu. Ilus inimene. Minu isapoolses suguvõsas on ka pika elueaga inimesi, kelle vitaalsust annab imetleda.

Emmeliina ütles ...

aitäh, et jagasid.
hea, et teil kirjad jm. paberid alles. Tõeline perekonna arhiiv.
Minu emaema s. 1895 aga ei läinud tööle, vaid hakkas meid poputama. Elas samuti kõrge eani, peaagu sajani. Nii huvitav on mõtiskleda ühe ja sama põlve inimeste elulugude üle.

osaline ütles ...

Virgutused! :D :D :D :D :D

tegelinski ütles ...

Mitte ainult virgutused, autasud ikka ka ...

Hundi ulg ütles ...

Need Sinu perelood on minu jaoks ääretult huuvitavad

tegelinski ütles ...

Eks ma olen neid lihtsalt jaganud, küllap iga perega käib kaasa hulk lugusid. Mul on vedanud, et mul on jagunud vanaemasid ja vanaisasid, kellest palju mäletan, ja teisi lähedasi, kes meenutada aitavad.
Ja see üles kirjutamine aitab mäletada...