Teisipäev, 17. juuli 2012

Need lapsepõlve muretud mängud....

...
Kui ma veel laps olin, siis minul liivakasti ei olnud. Maja taga oli meil liivaauk ja õue peal oli ka liivaauk. Majatagune oli see ehtne, sealt sai vajadusel liiva võtta, õuepealne oli rajatud, sinna viidi liiva. Mängisime me rohkem ikka selles majaesises. 


Ja mängida oli seal imeline, küll kühvlite ja ämbritega, küll autode ja nukkudega. 

Kui juba üsna suured olime, siis ehitasime liivast losse ja kindlusi. Lossides elasid konnad, minu lapsepõlves oli ümbruskond täis pisikesi pontsakaid konnapoegi. 

Üllatus, üllatus... nädal tagasi käisime mu lapsepõlve järve ääres, ja need konnapojad on ikka veel täitsa olemas. 

Ja kohe oli asjaosaline, kellele need pisikesed neljajalgsed samasugust rõõmu valmistasid kui omal ajal meile.
 

...
Aga taluõues on nüüd uhke tänapäevane palkehitis - liivakast, just sama koha peal, kus juba üle 50 aasta lapsed läbi aegade mänginud on. Kui ma nüüd õigesti arvutasin, siis lapselapsed ja lapselapselapsed ja lapselapse lapselapsed kõik kokku teeb 40.


Praeguseid pudinaidki peab rohkem kui ühe käe sõrmedel kokku lugema.
...
Kui meie maja juures veel liivakasti ei olnud, õõnestati õueteed.
Ega mängud mängimata ei jäänud
Aga nüüd on tibinatel oma ja isiklik.

...

Kommentaare ei ole: