reede, 11. november 2011

11.11.11

...

...
Seda kuupäeva tahaks ikka oma käega kirjutada.

Kuupäeva tahaks kirjutada, päeva ennast ei puudutaks.
Lihtsalt, mõni päev pole seda väärt, et temast kirjutada.

Ainsad kirjutamismõtted tulid mul õhtul teleri ees, mis sest, et needki olid võõrad mõtted.

Ma mõtlesin, et meil tööl on nagu Ameerikas (Aunaste ju rääkis), et sünnipäevalaps ei pea muretsema, mida pakkuda. Meie teeme loosi, et kes kellele laua korraldab. Sünnipäevalaps peab lihtsalt kohal olema ja särama.

Ega meil pikka pidu ei ole, 30 minutit lõunavaheaega.
Aga jagub sellestki.

...
Teised mõtted tulid ka teleri ees.
Vaatasin saadet "Kaks kanget Venemaal". Kuskil seal Siberis elas minu vanaisa lapsena. Ikka päris mitmeid aastaid. Kui pere Eestisse tagasi tuli, jäi vanem õde sinna, abiellus, lapsed sai... Oma hilisemas elus ei teadnud vanaisa oma õest enam midagi. Kes seda teab, kui suur sugupuu haru võib Venemaal olla... või siis hoopis murdunud oks.

...
ps Aastal 1918 koostas pastor Nigol ülevaate Eesti asundustest Venemaal, seal toob ta eestlaste arvuks Siberis 40 000 ja loetleb üle 100 küla.
Siberi eestlased

...
Elu on ikka imelik küll.

Ja päris tore on aeg-ajalt televiisori ees istuda.
Mõtted liiguvad lihtsalt lambist, Ameerikast Venemaale.
11.11.11
...

Kommentaare ei ole: