Kodus käimas

 ...

Kui ma oleks õigel ajal teadnud, oleks me kohtunud. Kahjuks läks nii, et kui mina näitusele jõudsin, oli kohtumine juba toimunud. 

Herald Eelma oli Wittensteini ajakeskuses loomingut tutvustava näituse avamisel vaid paar päeva enne oma 90. sünnipäeva.

Kui ma oleks õigel ajal õiges kohas olnud, oleks ma saanud kunstnikult küsida, millise mõtte ta pildi sisse peitis, kui valmis graafiline teos, mis täna minu toa seinal ripub, aga juba 1979. aastal emale tema juubelisünnipäevaks kingiti, ja mis ema ja Ennu arvates peitis mõtet ühe konkreetse piirkonna omadega aia taha* minemisest. 

Ei tohi unustada... aastal 1979 ei saanud sellistest asjadest otsesõnu rääkida, sel ajal pidi olema oskus ridade vahelt lugeda ja läbi lillede ütelda. 

Või vaadata.

1979... läbi lillede

Aga nagu juba mainitud, hea võimaluse maha ma magasin. Oleks saanud kunstnikku tänada, kuulata tema meenutusi ja rääkida omapoolne lugu minu seinal olevast pildist. 

Pildist, mille saamisloost täpselt 45 aastat. 

See oli nüüd sissejuhatus. Tegelikult tahtsin rääkida näitusest, mida vaatamas käisin. 

"Kodus käimas"... ju see on vihje kunstniku lapsepõlvele Järvamaal Võhmutal ja keskkoolieale Paides.

Aga vihje ja äratundmine ka neile, kes näitust külastavad. Eelma diplomitööks (Kunstiinstituudi lõpetas ta aastal 1959 cum laude) olid illustratsioonid A. H. Tammsaare romaanile "Tõde ja õigus".  

Väljapandud stendil on öeldud: Eelma tutvustas end nende illustratsioonide kaudu kui rahulikku, elunähtusi kainelt vaatlevat kunstnikku. Sarnase loomelaadi juurde jäi kunstnik ka oma järgnevas loomingus.

Andres ja Krõõt, kes igale eestlasele tuttavad, on eriti tuttavad aga neile, kel tihedam side Vargamäe kandiga. 

Nii et kokkupuutepunkt siingi.

Mu meelest heaks näiteks võimalikest kokkupuutepunktidest on ka foto, mille näitusel jäädvustasin. Mis kõik kokku on juhtunud! Kunstniku nägemus (Ratas läbi kivi. 1983), peegeldusena mitmed teised tema tööd  pluss pisut muud tausta. 

Ja lõpuks mina, kes näitusel kohal käis.

26.04.2024

Võtsin kohe aega, et igale pildile oma lugu juurde mõelda... või no mitte just igale, aga päris mitmele.

...

*Ei ole väljamõeldis. Päris kindlasti on selgi pildil oma lugu, eriti kui oled tuvastanud, millist piirkonda maailmakaardil rõhutatud on.

..

Lihane sugulane

 ...

Kuidagi on sattunud, et mõne inimesega on elus nii palju kokkupuutepunkte, et tekitab küsimuse, kas oleme sugulased. Mitte et mina seda mõelnud oleks, lihtsalt minult paar päeva tagasi nii küsiti. Või pigem nenditi . 

Te ju sugulased! 

Siis ma mõtlesingi, et põnevad on need inimeste vahelised sidemed. Ja kohati kummalised on sõnad, millega sugulust saab kinnitada või eitada. 

Veresugulane... veresugulus. 

Lihane sugulane. 

Kuna AI mu lähikondsete hulka ei kuulu, guugeldasin niisama.

Et kuidas nende sugulastega siis lood on. 

Suguluse võib jagada astmetesse. Emad, isad lapsed on see kõige kõrgem aste, II astmesse lähevad vennad-õed, vanavanemad ja lapselapsed. Õelapsed ja vennalapsed on juba III aste, niisamuti onud-tädid. Edasi juba tädipojad-onupojad, täditütred ja onutütred. 

V aste on vaaremad ja vaarisad.

...

Edasi tulevad juba hõimlased.

Abikaasa on I astme hõimlane. 

Ämmad-äiad, miniad ja väimehed on II aste.

Edasi tulevad nääl, käli, küdi, nadu.

Kälimees kõlab tuttavalt, aga tema on juba IV astme hõimlane. Minul muidugi kälimeest olla ei saa, kälimees on naise õe abikaasa.

Võiks ju hakata tuletama - kui mehe vend on nadu, siis mehe venna naine on ..... Jee ta on! Mehe vennanaine on hoopis kälis!

Ühesõnaga, meie Ritaga omavahel oleme kaks kälist. Mis kõlab ääretult võõralt. Pigem siis sõbrants, kellega kuulume ühte karja :)

See oli siis nüüd sissejuhatus ;)

Tegelikult tahtsin öelda, et ex-kolleeg eksis. Küllikesega pole me ka sugulased, kahtlustan, et isegi mitte hõimlased. Aga ma olen käinud katsikul, kui ta sündis, ja mulle meeldib mõelda, et ta on minu järgi omale nime saanud... isegi kui see nii ei olnud ;). 

Aga ehk õnnestub kuidagi tõestada, et oleme siiski hõimlased, sest Küllikese ema on minu vanaema ristitütar. Vähemasti nii mulle on räägitud. See oli muidugi väga-väga ammu, vanaemalt ka enam küsida ei saa.

*Lisalugemisel leidsin sellise vahva sugulaste ja "oma karja" loo.

...

Esimese mai õieke

 ...

#nimejutud

Minu ema sündis 1. mail... mis võiks paremini sobida kui nimi Õie :) 

1930

Vennad, kes hiljem sündisid, said endale pikemad nimed, ja vähe sellest. Kõik kolm venda said endale lausa kaks eesnime. 

Kui keegi oli vanaisalt küsinud, et kuidagi ebaõiglane, tütar ainult ühe nimega, olevat vanaisa vastanud: "Läheb mehele, saab ühe nime juurde."

Aegade tagune lugu, mis kuskil mälusopis pesitses.

Täna on 1. mai, ema 95. sünniaastapäev.

Aga kui juba nimejutuks läks...

Üks kunagi kuuldud kevadega seotud lugu tuleb veel meelde: tuttav poiss, kes jüripäeval sündis, sai nimeks Jaan. Justnagu väheke halvustav suhtumine olulisse tähtpäeva rahvakalendris!

Või siis mitme eesnimega lähedased.

Deodoora Elisabet... 

124 aastat tagasi sündinud rannaküla tüdrukule just selline nimi pandi. 

Karjuv ebaõiglus... samal ajal kui Reinu vanaema käis oma nimega ringi kui kuninganna, oli minu vanaema lihtsalt Tiiu, talutütrekene. Et veidigi olukorda tasakaalu viia, kutsusin mina lapsepõlvesõbra vanaema lihtsalt tädi Tooraks. 

Ma muidugi ei tea, kuidas teda siis kutsuti, kui ta noor abielunaine oli.

1929

Täna on Toora-tädi sünniaastapäev ka. 

124

...

2 x 1915

 ...

#poolelijäänud

Nagu tavapärane... asjad juhtuvad. Küllap teistelgi, aga kui elutempo kiire, pole alati aega märgata. 

No mul on aega küll!

Seekord juhtus nii, et minu juurde tulid kuuepäevase vahega kaks raamatut, mille sisus aasta number, sündmus ja geograafiline asukoht üks-ühele samad on. 

Ka on mõlemasse raamatusse sisse kirjutatud sama mõte: inimlik on aidata. Isegi kui keset ebainimlikkust see kohati võimatu on.

Kirjeldatud lugu raamatutes kattub kaudselt, aga ajaloolise taustaga ilukirjanduslikud teosed mõlemad.

Eriti Piret Jaaksi "Taeva tütred", mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda preemia.

Loole lisab väärtust teadmine, et loo algus on olnud juuripidi Haapsalus. 

Selline silmaringi avardav raamat. Tundub, et olen vaid ähmaselt teadnud Armeenia genotsiidist*. Aeg XX sajandi algus. 

Haapsalust pärit Hedvig Anna Büll pühendas kogu oma noorpõlve armeenia naiste ja laste abistamiseks... ja temast polnud ma midagi kuulnud. Õnneks polnud raamat kirjutatud väga vägivaldseks, kuigi julmus ja jõhkrus oli aimatav. Õde Hedvig polnud muidugi mitte ainus misjonär raamatus, neid naisi oli teisigi, kes ennastohverdavalt vägivalla all kannatajaid abistasid. 

Aga Haapsalus on olemas märgid seal elanud Hedvig Büllist: maja, kus ta sündis, ristikivi tema mälestuseks ja vist ta vanemate hauad Haapsalu surnuaias. 

...

Chris Bohjaliani "Liivalossitüdrukud" viib lugeja täpselt samasse aega ja samasse kohta. Raamat oli väga hea, samas polnud seda nii lihtne lugeda. Lugesin, ja siis võtsin aega, et loetud seedida. Kogu see karm reaalsus, kuidas saab 1,5 miljonit inimest surra, nii et keegi seda ei tea? Vastus on lihtne: nad tuleb tappa pärapõrgus. 

Nii et nüüd räägin ma tõepoolest vanavanemate lugusid, koondades tähelepanu taas kord ühele maailmanurgale, mida enamik meist kaardilt üles ei leiaks, ja ajalooviivule, mis kuigi kord tuntud, on enamjaolt unustatud. Alustan sellest, et kujutlen Ida-Türgi mägesid, küla, üsna selle lähedal asuvat maalilist linna ja hunnitut järve, mille nimi on Van. Näen Dardanellide väina äärset randa. Ridaelamut, Bostonis Back Bays. Kõige sagedamini aga näen Aleppot ja seda ümbritsevat halastamatut Süüria kõrbe.

Kaotused, leidmised... ja veel valusamad kaotused. Ja armastus, mille varjus on peidus mitmed saladused. 

Veidi puudust tundsin, et raamatus ei olnud abimaterjali, no näiteks selle piirkonna kaarti, kus tegelased aastatel 1915 -1916 erinevatel ajahetkedel viibisid. juurde lugemist oli palju.

Chris A. Bohjalian on Armeenia juurtega Ameerika kirjanik, nii et seegi raamat, kuigi ilukirjanduslik, on omamoodi elust enesest. 

Väärt lugemiseks mõlemad. 

Tegelikult lugesin need raamatud läbi juba kuu või kaks tagasi, nüüd leidsin mustanditest pooliku teksti ja kirjutasin lõpuni. 

Kõik need emotsioonid, mis lugedes olid, tulid kuskilt mälusopist taas päevavalgele. 

* Armeenia genotsiidiks või Armeenlaste genotsiidiks nimetatakse Osmanite riigi armeenlastest elanike massiliselt hävitamist ja deporteerimist Esimese maailmasõja päevil. ... Eestist pärit baltisaksa misjonär Hedvig Büll päästis genotsiidi ajal tuhandeid armeenia orbe. (Wikipedia)

...

24.04.24

...

Selliseid numbreid ei saa kasutamata jätta!

Seekord siiski mitte 24.04.2024... hoopis 24.04.1924

Ajaleht "Eesti Kirik" on avaldanud mõtteterad.

100 aastat tagasi, 24. aprillil.

24.04.1924 aasta ajalehes "Sakala" aga sattus silma raamatutega seotud kuulutus. 

...

Aga kui inimestest rääkida. 
1924. aasta aprillis oli vanaisa 20 aastane ja vanaema polnud 15 veel saanud.

Pildid, mis kuskile sinnakanti võiks jääda. 

Mis toimus laias maailmas?

Ajaleht "Waba Maa" kirjutas 24.04.24 "Uputuse päewilt Saksamaalt".

Veetõus oli mitmel pool nii äkiline, et kes majja sisse jäi, see uppus. Kariloomad lautades, koerad keti otsas. Paanikas inimesed põgenesid paatides. 
Aastal 1924 siis.

Aga aprillis 2024 on Salme Kultuurikeskuses Linnateatri etendus "Suur veeuputus".

Kui juba teatrist rääkida... taustaks mängib mul korduses  viimane Klassikaraadio soovikontsert. Just ütles: Tiiu soovib kuulata Benno Hansenit*. 

Minu vanaema oli küll 1924. aastal alles Klaara. Oma eesnime muutis ta kümmekond aastat hiljem.

Aga Tiiule pakuti kuulata Falstaffi aariat ooperist "Windsori lõbusad naised". 

Kuulasin minagi.

Ja joonistasin pildi tänase kuupäevaga.

* 1924. aastal oli B.H. Estonia teatri ooperi- ja operetisolist.

...

Eks teie tea

 ... 

Mõnikord on päris hea, et teed küll plaane, aga elu sekkub ja plaanimajandus kukub kokku. Tookord, kaks-kolm nädalat tagasi, mõtlesin, et lähen laupäeval Tallinna, astun sisse kirikusse, kuulan kontserti. 

Läks kuidas läks, igatahes linna ma ei läinud. Mis oli lõpuks kõigist võimalikest variantidest parim... see teadmine jõudis minuni, kui kuulsin, et kirik oli täis ja enne kontserti ootajaid ukse taga pikas reas. Piletit mul nagunii ju polnud.

Igatahes linna ma ei läinud, aga kontsert kuulamata ka ei jäänud, sest Klassikaraadio tegi Jaani kirikust otseülekande.

Tänaseks olen seda kontserti... ma arvan, et oma kümme korda kuulanud. 

Ain Anger, VHK-i keelpilliorkester ja Eesti muusika. Kõik see kokku. Ja kirik.

Kuulan kindlasti veel. 

Anneli juhtis tähelepanu mõttele viimne, mis kontserdil kõlama jäi. 

Viimne võimalus.

Viimne laev.

Suvepäeva viimne vine.

Ja siis Tõnu Kõrvitsa "Aeg"  ja "Mina läen". 

Ja Tobiase "Eks teie tea".

25.11.2013

Aeg vaikida, aeg rääkida...

Aeg kuulata tuleb endal võtta.

...

Raamatu ja roosi päev

 ...

Homme on rahvusvaheline raamatupäev. 

Just õige aeg oma raamaturiiulitelt tolmu võtta!

Aga muidu... sellel päeval pidi olema traditsioon, et mees kingib naisele roosi ja naine mehele raamatu. No nii traditsiooniline pere meil küll ei ole, aga pole hullu, päeva saab muudmoodigi tähistada.

Eriti kui huvitav (inventuur raamaturiiulis) ühendada kasulikuga (tolmulapp). 

Aga raamatuid ma armastan. Isegi kui ma parasjagu midagi ei loe, peavad nad mul silma- ja käeulatuses olema. Ja nii juba lapsepõlvest saati.

Minu vanaema ja vanaisa kodus oli vana raamatukapp ja päris palju raamatuid.

1982

Nii mõnigi neist on täna minu raamatute hulgas. Küllap just sealt on pärit kõige vanem raamat minu riiulis. Kõige rohkem lehekülgi on siin ka... 754.

1837

Kui juba kõige-kõige... siis kõige suurem raamat, mis mul on, on mõõtmetega 32 x 27 cm. Lisaks päris kaalukas teine, sain raamatu kingiks kolleegidelt ja see juba iseenesest lisab kaalu!

Kõrval on üks minu väiksemaid raamatuid, mis näppu sattus. 

Mõlemad minu jaoks olulised!

Esimene sellepärast, et annab võimaluse reisida ja maailma näha, olles ise kodus nelja seina vahel! Tulgu keegi ütlema, et ta on Euroopas rohkem losse ja linnuseid näinud kui mina :P

Ja Juhan Liivi tasub lähiajal kindlasti meeles pidada. Vaid mõned päevad veel... 30.04.2024 on Liivi 160. sünniaastapäev. Läheks kohale, aga see pole nii lihtne. Nii et lugupidamise märgiks ja sünnipäeva tähistamiseks õpin hoopis pähe ühe Juhan Liivi luuletuse. Terve nädal aega... saan hakkama!

Aeg
Olgu see armas või olgu see kole,
ükski mees enesest pikem ei ole.
Aega nad mõõdavad, enne ja praegu,
usun, see kõik on ilmaaegu.
Õhk on kord soojem, teinekord karem:
millal me teame, mil aeg ajast parem?
Istu sa kaalul, kas vannu või palu:
raskus on üks, olgu kui suur su talu.
Sina ju aegasid mõõta ei saa,
osa sa oled ju temasta - 
aeg aga on sinu kaaluja!

Lõpuks raamat, mis mind viimastel aastatel kõige rohkem toetanud ja motiveerinud on. 

"Üks zentangle päevas"

Tõsi, zentanglede joonistamist ma selgeks ei saanud, tegelikult ühel hetkel kadus hoopis huvi. See oli siis, kui pliiats hakkas hoopis minu moodi pisipilte joonistama. Mõõdud, mis zentanglele antud (8,9 x 8,9) nihkusid ka paigast. Mul on 9 korda 9 cm. Või siis veel väiksemad, ilma mõõtmata, lihtsalt pangakaardi järgi joonistatud ja välja lõigatud.

Aga see teine, peaaegu samas mõõdus kui Juhan Liivi raamat, on kogumik, kuhu autor on koondanud kahtlusi ja ettepanekuid, vasturääkivusi ja eneseõigustusi, üldiselt teadaolevaid mõtteid, Tallinn "Eesti Raamat" 1986. 

Ostsin selle Uuskasutuskeskusest 50 sendi eest.

Ja nüüd, raamatu tutvustamiseks - võtan lahti oma sünniaasta numbri järgi lehekülje ja otsin üles oma sünnikuu järgi sel leheküljel oleva mõttetera.

Palun väga: pakun lugemiseks!

Jooksed seltskonnast seltskonda, et õppida üksindust.

Ma nüüd mõtlen, mis ma selle teadmisega peale hakkan :)

Aga lõpetuseks: et pealkiri oleks asjakohane, siis raamatu ja roosi päeva ära märkimiseks üks pilt ka Roosist.

...