...
Isegi kui kodune olla, on igal päeval oma nägu. Mingi märksõna, mille abil on võimalik nädala lõpus lähiminevikku meenutada.
Esmaspäeval käisin kooslaulmisel (Ausõna, ma ainult liigutasin suud, häält ei teinud... mitte et ma muidu hääletu oleks. Lihtsalt lauluhääletu). Teisipäeval oli ringkäik Jalgrattamuuseumis ja eile oli Seinakellapäev. Kõik need on eraldi teemad, mingil hetkel tuleb ehk tahtmine lahti rääkida.
Täna aga... muidu võiks öelda, et Krõõda-päev, aga see on liiga tavaline, kaks korda kuus raamatukogubussis käia.
Üks päris keeruline paberimajandus on ees, seda ehk annab veel edasi lükata ;) Aga kui tehtud saab, on oluline märk maas 🙃 ... misiganes muu päev see veel olla võib.
Nii et täna sukeldusin hoopis interneti sügavustesse, ja leidsin, mida otsisin!
22. oktoober on armide tunnustamise päev... või siis Scar Appreciation Day. Mingi statistika ütleb, et nii umbes 80% inimestest on kehal mõni arm, olgu see siis lapsepõlveaegne õnnetus, hilisem trauma või jälg operatsioonist. Mõnel juhul on armidega raske leppida ja mõnel juhul tekitavad kaasnevad lood veel aastaid hiljem valu.
Nii vist oli ka selle päeva tähistamise mõtte algatajal Justine Faeth'l, kelle idee 2019. aastal teoks sai. Ta tuli välja eesmärgiga julgustada inimesi oma mõtteid suunama - armid ei ole defektid, vaid elujõu ja paranemise sümbolid, oluline on, et jaguks tahtmist ja julgust liikuda häbitundest uhkuse poole. Arm on märk ellujäämisest; just nagu mälestusmärk, millel on oma lugu rääkida.
Täna siis sobiv päev selleks.
Mina sain oma esimese armi ajal, millest ma midagi ei mäleta. Olin vast poolteist aastat vana, aga arm on praegugi otsmikul. Selle loo olen ma 18 aastat tagasi ära rääkinud, nädal aega küll peale õiget kuupäeva (29. okt)... aga see eest 11 aastat enne esimese armide tunnustamise päeva tähistamist! Lugu on täitsa olemas!
Lapsepõlvest on ka teine arm näos. Ise tean ja näen, aga üldiselt ta eriti välja ei paista. Olin ka siis üsna lapsuke, koolis veel ei käinud. Naabritüdruk oli veidi vanem, tema tegi tööd. Koputas kirvega jääd lahti. Ju ma uudishimust kummardasin liiga lähedale, nii et sain kirvesilmaga tabamuse oma silma lähiümbrusesse. Arm on umbes 1 cm silmaservast kõrva suunas. Mäletan, et verd voolas ojadena, aga arsti juurde mind ei viidud ja mingeid õmblusi ei tehtud.
Tegelikult ei ole kumbki arm minus ängi tekitanud.
Üks arm on ka jala peal, siis olin juba koolilaps. Mul polnud lubatud bussiga kooli minna, nii et käisin jalgsi. Aga tookord ma salaja läksin, kuidagi koperdasin bussi astmetel, nii et mingi serv lõikas suure tüki nahka lahti. Kodus ma muidugi seda lugu ei rääkinud, süüdistasin hoopis kõnnitee serva.
V-tähe kujuline arm on tänaseni kuskil sokiserva piirkonnas, mu kolmest lapsepõlveaegsest armist on see vast veel kõige paremini säilinud...
Aga muidu... ei midagi hullu. Ka kaks üleelatud operatsiooni ei ole erilisi märke mu kehale jätnud.
Lõpetuseks... on nagu on. Aga arvata on, et mina pole ainus, kellel sellel teemal lood ja laulud.
Kas vana arm ka roostetab? Ei ta roosteta!
...
