Mõeldes meestele

 ...

Õnneks leidsin ühe lapsukese joonistatud pildi, usun et 10+ aastat tagasi.

Ei pidanudki palju rohkem nuputama, kui et kiri juurde ;)

Tervelt 3 tundi veel aega nautida!

...

Fotojaht... lihtsad hetked

 ...

Kõik see on vaid korraks.

Järgmisel hetkel on pilv varjutanud kuu, taevapuna kahvatub ja vikerkaar ongi hajunud.

14.11.24

15.11.24

18.11.24

...

Ainueksemplar

 ...

Tänase päeva* tähistamiseks! 

Kui nüüd tõde tunnistada, siis see oli esialgne plaan, et ainult üks eksemplar, aga mu meelest tuli nii hästi** välja, et pidin tellima kordustrüki ;)

Kõik sai alguse sellest, et leidsin Tallinnas huvitava koolituse, fotoraamatu koostamine Südalinna majas.

Kohapeal selgus, et mitte ainult koolitus polnud põnev, koht oli ka põnev, kasvõi juba selles mõttes, et päris kõrgel.

Olen oma Päevaraamatusse kirjutanud:

Kolmapäev, 18.09.2024 

Tallinnas käidud, koolitus saadud, kohe palju targem olen!

Enne kohale minekut (üritus algas kell 17.30) sõin kosutuseks ära ühe jäätise, ja terve söögiaja kulutasin leidmaks üles see õige uks, kust sisse pääseb. Kosutuseks selles mõttes,  et koolitus on 4. korrusel ja vaim peab valmis olema, et ronimine õnnestuks! Kõik läks väga hästi, õige ukse leidsin just sellel minutil, kui jäätis otsa sai, ja isegi ronimine õnnestus üle ootuste probleemideta. Piinlik mõelda, et mõttes hädaldada julgesin.

Koolitus oli hea, juba teooria osa andis palju julgust  ja teadmisi, hädapärast võiks juba ise nokitsema hakata. Nüüd on 2 nädalat aega, et raamatuplaan paika panna. 

Kolmapäev, 02.10.2024

Täna jälle Tallinna päev. Fotoraamatu kujundamise teine koolitus. Kodus panin kõik oma 77 pilti mälupulgale, aga igaks juhuks välis-kõvakettale ka, et ikka kindla peale olemas oleks. Hommikul otsisin  veel 10 lisapilti, sest mine  isahane tea ja kusiganes mõni auk täita oleks vaja.

Ilm oli suht tatine, sadas päris korralikult. Vahepeal tegin "vihmavarju-peatuse"... Raamatukoi raamatupoes Harju tänaval. Solarisse läksin mõttega, et ehk kuivan natuke, enne kui koolitus algab. 

Koolitus oli äge, kunagi sai slaidiprogramme tehtud, see andis mingi kogemuse, nüüd sattusin hasarti piltide ja tekstide paigutamisega raamatusse. 

...

Nii olen ma kirjutanud. Seda ka, et sain nende paari tunniga valmis umbes kolmandiku oma raamatust. 

Aga juurde veel seda, et väga lahe koolitaja oli. 

Kui ma oma raamatu valmis sain, jäin hätta tellimuse vormistamisega. Piinlik tunnistada, aga ma ei teadnud isegi seda, mis krediitkaart mul on. Miskipärast polnud kaardi peal vajalikke andmeid avalikustatud, ja mis oli, seda ei osanud ma õigesse kohta kirjutada.

Õnneks jagas meie õpetaja oma kontaktandmed, kirjutasin talle, ja loomulikult sain abi. 

Võin kinnitada: kordustrüki tellimine läks ladusamalt!

Kui jutt juba koolitajale läks, siis mul peaks isegi pilt olema... kui üles leian ;)

Tore teada, et Ingel on endal ka blogi. Ja siis on tal veel Korrastamispisik... või on see hoopis nii, et enne oli pisik ja siis tuli blogi? Igatahes koos ühe lingi all nad on ;) 

Aga mina skännisin hulga fotosid oma vanaema-vanaisa noorusajast 1930ndatel, näpuotsaga 40ndaid ja 50ndaid juurde, ja nüüd hakkan uut raamatut kokku panema.

Rongisõit... minu meelest.

Pakun, et aasta 1948 või 1949... 
igatahes Eeval oli sel suvel ümmargune juubel.
Igaüks saab ise arvutada. ;)

...

* Uudishimu päev on Vabariigi Presidendi algatus, mida esimest korda tähistati 2022. aasta 17. novembril. Päeva eesmärk on väärtustada uudishimu kui elukestva õppimise alust ning innustada tegevusi, mis inspireerivad igas vanuses inimesi silmaringi avardama ja uusi teadmisi ning oskusi omandama.

** Ennast kiitmast ma ei väsi ;)

...

Signaaleksemplar

 ...

Täna tegin poetiiru. Uuskasutuskeskus on meelelahutuseks, Grossi-pood mõningateks odavateks ostudeks ja Selver, mu lemmik, on kolmapäeval oma pikaealiste klientide suhtes eriti vastutulelik, mis sest, et mõnikord tema peale kuri olen ;)

Ah jaa, apteek ju ka!

Apteegis ostsin kaasale rohu välja. Tavaliselt ma annan esimesena tema ID-kaardi, siis kohe küsitakse minu oma. Täna mul ainult enda oma oligi, pluss peast tean kaasa isikukoodi. Apteeker heitis pilgu kaardile ja ütles: ”Mul on teie oma ka vaja.”

Nojah, ma pean vist rõõmustama, et ta pildil olevat lõusta minuga ei samastanud, aga olin siiski sunnitud tunnistama, et kaart ongi minu oma. 

Tundus, et proua kohmetus, aga mul oli päris lõbus!

Mis sellel kõigel on tegemist signaaleksemplariga?

No ma käisin ju kõigepealt Uuskasutuskeskuses. Ma ostan sealt alati midagi, kasvõi ühe pisikese asja.

Täna ostsin raamatu. 

Õhuke (70 lehekülge), pisike (10,5 x 16,5 cm) ja odav (25 kopikat... oi vabandust,  50 senti).

Mats Traar ”Ajalaulud”, luulet 1986-1989

Algul mõtlesin, et kuskilt raamatukogust maha kantud või pihta pandud raamat. Kodus uurisin sissekirjutisi rohkem... signaaleksemplar. 

Ja luule.... vastavalt ajale 1986-1989.

Akna all

Istun jälle, pilk hajevil, 
vahin aknast välja
ega taha midagi teha.
Hulk aastaid mäletan sellist istumist.
On vaheldunud aastaajad, vihm ja lumi,
maavaated linnade tusase lärmiga,
tööd ja ametid.
kuid ängistus on sama.
Ning võõrus.

...

Vanem kui kirik

 ...

Ma ei olnud varem Kaarli kirikus käinud, samas üks lugu mul selle kirikuga on. Tegelikult on see küll rohkem mu ema ja mu lapse lugu, nemad olid kahekesi Balti keti ajal Kaarli kiriku ligilähedal. Mulle tuleb see ikka meelde, kui ise sinna kanti satun.

Laupäeval sattusin, ja lausa kirikusse. Ega see sisenemine väga tavapärane ei olnud, kui rõngasse keritud ussi kujuline järjekord sirgeks sabaks oleks tõmmatud, oleks see küll Vabaduse väljakuni ulatunud, nüüd väänles kuskil "igavesest tulest" üle tee. Justkui jupike Balti ketist, ainult et seista polnud vaja, selline ühine liikumine ühise eesmärgi suunas. 

Mis omakorda toob meelde* veel teise mälestuse minevikust. 

Omal ajal, kui koolilapsel oli kohustus paraadidel osaleda, kogunesime ka kuskile pronksist sõduri piirkonda, et siis koos edasi liikuda, ja ikka ühise eesmärgi suunas... Võidu väljaku tribüünide juures tuli lehvitada ja Hurraaa! karjuda. Need mäletamised on lünklikud, sest enamasti ma üritusel ei osalenud, vanemate loal sõitsin pühadeks maale vanaema ja vanaisa juurde.

Aga kui tagasi kiriku juurde tulla...

Kuna natuke kodutööd tegin, tean mõnda fakti.

Kaarli kirik pühitseti sisse 1870. aastal.

Kirikus asub eesti esimene monumentaalmaal "Tulge mu juure kõik, kes teie waewatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata", autoriks Johann Köler.

Ja ilusas kirikus ilus kontsert. 

"Le quattro stagioni" on Antonio Vivaldi kirjutatud tsükkel neljast viiulikontserdist, pealkirjadeks neli aastaaega, loodud 1723. aastal ja tervikuna avaldatud kahtteist kontserti sisaldava kogumikuna 1725. aastal.

Nii et see muusika oli ligi 150 aastat varem kui kirik.

Ja pisut rohkem vanem Köleri altarimaalist, mis valmis 1879. aastal. 

Seoses maaliga leidsin huvitava loo maali prototüübist Ilusast Villemist, hiidlasest**, kelle soontes olevat voolanud võõrast verd.

...

Kontsert ja kirik.

2 in 1.

Mõlemad olid väärt, et 9. novembril Tallinnas kohal olla.

...

Aga kui jutuks juba kontsert, siis järgmisel päeval isadepäeva pidulikku kontserti vaatasin lausa kaks korda, ekraani vahendusel sedapuhku.

Oli ka põhjust vaadata, lapsukesed esinesid. Laulsid ja tegid rahvatantsu. Aga laulutüdruk oli tagareas ja tantsupoiss tuiskas nii kiiresti üle ekraani, et isegi kahest vaatamisest jäi natuke vajaka ;)

Nüüd vaatan Pärnu Postimehe pilte, fotograaf on suutnud nii presidendipaari kui ka noored tegijad ja vanad olijad kõik kenasti pildile püüda. 

...

...

* See teine toob omakorda kolmanda mälestuse meelde. Et ma siiski olen Kaarli kirikus käinud. Nõuka ajal, kui jõulude ajal kirikus käimine oli sama hästi kui keelatud, me keskkooli ajal vähemasti ühe korra seal käisime. Ja just Kaarli kirikus. Aga ega ma sellest käimisest rohkem suurt ei mäleta. 

** Sama mees on ka Köleri maalil "Hiiu saare talupoeg kirvega".

...

Kasutu siga

...

No ma ei tea!*

Kui topid trumli liiga täis, võib kasutu siga lüheneda.

Appikene, ma ju ei pane siga pesumasinasse, isegi kui ta kasutu on! Ja kui panengi, miks see siga peaks lühenema? 

Või siis on mõeldud, et mu pesumasin on miski siga? No ma ei tea, mina saan temaga küll päris hästi hakkama. Praegu veel. 

Pigem iseendaga tekib küsimus. Et kui pikk see kasutusiga inimesel garanteeritud on.

Sõin kõhu liiga täis, ilmselgelt lüheneb ;)

joogid autosse... aastast 1975

...

Väikekülla maakodu ostnud xxx pere tekitab kohalikes tuska. Vaikne ja idülliline maaelu on nimelt muutumas kuulsate ja rikaste mängumaaks, kus kehtivad vaid neile mõeldud reeglid.

Ei ole Kuuuurija?!... ei ole. Ka mujal maailma on probleeme. Antud juhul Inglismaa. 

Lugesin uudiseid.

Aga kohaliku elu lubamised ja keelamised tulid kohe silme ette. Ja siis see kolesõna... servituut.

...

Pidin perearstiga suhtlema. Meili teel kõige lihtsam, doktor loeb, kui aega on.

Lõppu tuli küsimus.

Kas perearst saab aidata?

Hea, et kirja ikka enne saatmist üle lugesin. Mu tahvel arvab, et tema teab paremini, kuidas mina pean kirjutama. Ilmselgelt sõna pederast lauses oleks sundinud mind uut teenusepakkujat otsima. 

....

*vead mõtlemises, nägemises, kuulmises, näputöös.

...

Score 10/10

 ...

Igatahes tunduvalt parem kui tulemus viimase aja mälumängudes... neis, millele teleka ees kaasa mõtlen.

Selline 10/10 tagasiside tuli, kui olin vastanud küsimustele filmi "Vari" kohta. Järelikult, asi pole lootusetu, päris hästi mäletasin. Muidugi, sellest, kui vaatamas käisin, on vaid 3 päeva möödas, nii et oluliseks rõõmustamiseks pole ka põhjust ;)

Aga film kõnetas. See, kuidas Pääru Oja rolli hinge mängis, on märkamist väärt! Üldse ei häiri, et ajalooline isik on meelevaldselt krimi-loosse sisse kirjutatud. Need kaks lugu, haige (hull) luuletaja, kes on kordades arukam kui teda ümbritsev maailm, ja selle kõrval raha, millest keegi ära ei ütleks, mis mõne jaoks eluliselt oluline on ja millest saavad alguse kõik vaen ja vägivald, see on see teine.

Ma olen kehv kriitik, nii et analüüsi ei tule ja pikka juttu (ega ümberjutustust) ka mitte.

Film meeldis, kaks teemat olid väga hästi kokku kirjutatud, mõrvad ei häirinud (ju olen end treeninud kriminulle lugedes), aga häirisid stseenid, mis keskendusid lihtlabasele peksmisele ja julmusele. Häirisid helid, mis seda tümitamist võimendasid. Igatahes vahepeal panin silmad kinni, parema meelega oleks muidugi kõigepealt kõrvad välja lülitanud. 

Ja koos ühegi teismelisega ma kinno seda filmi vaatama ei läheks. Ju polegi perefilmiks mõeldud, kuigi Liivi luule filmis kõnetas, õiged sõnad õiges kohas, ja see hääl, mis luulet luges... seda oleks võinud veel ja veel kuulata.

Kui nüüd alguse juurde tagasi minna, üks kümnest küsimusest oli: missugune Liivi neist 4 luuletusest filmis ei kõlanud. Isegi seda polnud raske nimetada, sest need, mis kõlasid, olid päris hästi meeles.

Aga kodus otsisin välja "Eesti luule antoloogia" aastast 1955 (uskumatu, mul on selline olemas!) ja lugesin neid Juhan Liivi luuletusi, mis seal avaldatud. Suur osa olid nö vanad tuttavad, mõni tuli lihtsalt tuttav ette, aga oli ka neid, mis võõrana tundusid. Võimalik, et olen neid varem lugenud, aga siis ikka väga-väga varem. Nii mõnigi neist on koorilauluks tehtud, aga mina ju ei laula.

Või toob ta häda meie randa?

On surm vast leidnud aset seal?...

Teate Juhan Liivi surmast avaldas ajaleht "Hääl". 

...