pühapäev, 2. august 2026

Kauaaegsed tuttavad

 ...

Kauaaegsed... või siis kaua aega tagasi.

Tore, kui nad endast märku annavad!

Lapsepõlvesõber liivakasti-ajast lapsepõlvemaal. 


Ja ajast, kui me kunagi mõlemad Tallinnas elasime, mina paiknesin Kassisaba asumis ja tema Pelgulinnas. Paar korda oleme hilisemate aastakümnete jooksul Tallinnas ka kohtunud. Aga jah, juba meie vanaemad olid sõbrannad, seega meie kauaaegse läheduse juured ulatuvad EW aegadesse. 

VR saatis hiljuti kirja, loodan et olen talle ikka vastanud. 

...

Lapsepõlvemaalt on teinegi pikaajaline sõprus alguse saanud, olime peaaegu et naabrid, mis sest, et paar kilomeetrit raba meid lahutas. Nüüd on vahemaad kasvanud, aga aeg-ajalt ikka kohtume. Alles hiljuti tulid kaasaga külla, kastitäis vaarikad külakostiks kaasas. Magus kohtumine!

Kusjuures, ma mäletan meie esimest kohtumist, see oli suvi, kui Sirje oli lõpetanud 1. klassi, ja mina teise. Sirje oli emaga kaasas, nad käisid puukoolis rohimas. Ja kui õigesti mäletan, siis mitmed aastad hiljem, kui vanavanemate talu kõrvale kuusehekki istutasime (mina olin ka osaline), olid taimed just sealt puukoolist pärit. Viimased paar suguvõsa kokkutulekut on toimunud ligilähedal sellele põllu servas asuval platsile, kus puukool kunagi asus. 

Aga Sirje on ere näide vanarahva tarkusest: mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas ;) Läbi aastate on tema pere pühendunud noorte kuuskede ja mändide kasvatamisele. Vaarikad boonusena seal kõrval ;) 

Kunagi kolasime läbi kõik ümbruskonna metsad ja korjasime, mida parasjagu korjata andis. Maasikad, murakad, vaarikad, seened. 

Või ei korjanud midagi, kolasime niisama ringi.

Neist ammustest aegadest leidsin pildi... mind küll peal ei ole, aga küllap ma pildistasin. Usun, et see on see esimene suvi, kus mul oli Smena olemas. 

Nii et pildil on Anneli ja Sirje. Ma ei ütle, kumb tundub kiirem olema ;)

Aga metsa minekul me seekord ei ole...


...

Kolmas lugu veel. Kaasa küll kinnitab, et olen end kontvõõrana temaga kaasa mehkeldanud, aga ma ei lase ennast sellest häirida! Tal on nii toredad-tegusad klassiõed ja -vennad. 

Kunagine klassijuhataja on andnud kunagisel klassikokkutulekus kirjaliku hinnangu: kohal oli kolm musketäri ;)

Seekord oli kohal 4.

Ja siis tüdrukud, neid sedapuhku 3.

Mina ei mängi siin kohtumisel mingit rolli.

Kaasa ja tema kauaaegsed tuttavad. Klassikokkutulek, juubelihõnguline.

Arvutamisvõimaluse jätan huvilistele ;)


Viimane lend, viimased lõpetajad. 

Kooli pikk ajalugu sai sellega läbi. 

Endine koolihoone hävis 30 aastat hiljem... tulekahjus 1997. aastal. Nüüd on seal vaid üks kivi.


Kokku tulijaid oli seitse, nii et tublisti üle poolte. Klassijuhataja ja kaks klassikaaslast on läinud igavikuttedele. Oss oli 19 ja vene sõjaväes, Mare võttis haigus. Klassijuhataja oli lihtsalt vana*. 

Mina ise oma põhikooli kokkutulekutel pole käinud, ma isegi ei tea, on neid olnud või mitte. Ka ühtegi püsivat suhet pole sellest ajast jäänud, hea on, kui nime mäletan.

...

Arvutasin välja, ei olnud üldse vana, 71 ei jõudnud saada. Klassijuhataja siis.

...

kolmapäev, 29. juuli 2026

Kuu saab otsa

 ...

Juulikuu on otsakorral. Täna, homme, ülehomme... ja läbi ta ongi. 

Juuli on heinakuu, niidukuu, koerakuu. Aga ka karusekuu ja jaagupikuu. 

29. juuli on olevipäev. Rahvatarkus ütleb, et olevipäevast tulevad tähed taeva. Kas see on vihje, et ööd saavad pikemad ja pimedamad olema? Vahtisin eile õhtuhämaras taevasse, tähti ei pannud tähele.  

Aga jah, see oli eile, olevipäev ju alles täna 😉

Küll aga oli eile kuu täies hiilguses ja suuruses. 


28.07.2026


Tema veel otsa ei saa, alles hakkab kahanema. 

Suvi ka kestab veel.

...

laupäev, 25. juuli 2026

Tüütud sipelgad

 ...

Kevadel trügisid tuppa, aga mul oli vahend, millega tõrjuda, juba varasemast olemas. Paaril korral panin neile geeli alusele. Algul võõrastasid, siis nautisid, ja järgmisena olid majapidamisest kadunud. 


See oli paar kuud tagasi.


Üllatus- üllatus... keset suve kevadine jama kordus, ainult okupeeritud territoorium oli uus: enne kööginurk nr üks, nüüd ligilähedal kraanikausile. 

Aga minul oli geel otsas, nii et panna polnud enam midagi. Asusin niisama tõrjuma, pesin äädikaga ja viilutasin alusele sidrunit. Hetkeks aitas, pool päeva oli rahu majas. Kuni jälle karjas prügiämbri alla kogunesid. Kõik algas otsast peale, äädikas ja sidrun. Kõik, kes märja paberi alla jäid, said uputatud. Kõlab jõhkralt... aga mina ei alustanud! Lisaks hoiatasin neid... et kui tulen mürgiga, pole teil enam pääsu!

No ja siis tuli poepäev ja Espak kohalikus pealinnas. Vajalik geel oli täitsa olemas, 5 eurot raha ja olin lahinguvalmis.

Tulin koju: ei ühtegi sipelgat. Ei täna, homme ega ülehomme! Kui noorele sõbrale muljetasin, küsis tema: kas sa sipelgaid hoiatasid, kui poodi läksid?

Tuleb tõde tunnistada, tõesti hoiatasin! Peaaegu et ähvardasin... et oodake ainult, kui poest tagasi jõuan, siis...

Sellest on nüüd nädal möödas. Ei äädikat, ei sidrunit, ei mürgitamist... ja ei ühtegi sipelgat 🙃...

...


neljapäev, 23. juuli 2026

Pealtkuulatud kõnelused

 ...

Tundub, et see on üks mu lemmikteemadest 🙃... teiste lemmikute kõrval. Aga mis teha - mis teha, kui kogu aeg keegi pealt kuulab?

Eile näiteks, saime lähedastega kokku, käisime pidulikul lõunal. Tellimused esitatud ja makstud, istusime lauas ja ootasime praadi. Minul väike* klaas tomatimahla, kaasal suur õuna oma. No ja tütreke* küsis siis, kas minu tomatimahl on suur või väike. Tema oma oli suur, aga sama suur kui minu oma. Jooma me veel polnud jõudnud hakata, teenindaja tuli uue (suure) klaasiga, vabandas ja vahetas klaasid. Muidu... me polnud temaga isegi mitte ühes ruumis! Aga näe, ära kuulis ;) 

Lisainfo... tänapäeva noored on ettenägelikud, lapsukesed ostsid joodavat pudelitäie, ei mingit eksitust! 

Teenindaja peale me pahased ei olnud, kes meist ei eksiks. Tundus algaja, selles mõttes, et ta ka pigem selline, kes ise pudeliga oleks ostnud. 

Pärast  mõtlesin välja, miks tütrekesele toodud praad kõige kogukam oli ;) Mina sain talt kartulit laenata, lapsuke proovis liha ja kolmandiku võttis tütreke pärast karbiga kaasa! Toit oli väga maitsev!


...


* kõik ju teavad elutõde: vähem on parem! Mõnikord ma muidugi kipun unustama...

* selgituseks: mul on 6 lapsukest, 3 tütrekest ja 2 poega. Et mitu last mul siis on? Kokku liitmisega ei tasu üle pingutada 😉

...

kolmapäev, 22. juuli 2026

Piilu piiritaja pessa

 ...

Tegelikult oli loo algus kurb. Juunis oli pesadraama, võõras lind tungis pessa ja esimesed munad läksid aia taha. Nüüd siis uuel katsel. 

Paar korda päevas piilun... pessa siis. Linnud on omaseks saanud, nii et juba kipun muretsema: kas neil on kõik hästi? Aga emalind on pesas ja öösel pikutavad kahekesi koos. Siis on elu igatahes lõbusam!

Looduskalender ja pesakaamera.

Apus apus... piiritaja... aasta lind 2026.

Piiritaja on pidevalt lennus olev lind, nii et ei saa pahaks panna arvamust, et tal polegi jalgu. Sellele nagu viitaks ka ta kreeka keelest* tulnud nimi apus.  Jalad siiski on, lihtsalt nii tillukesed, ja kasutab ta neid ainult pesas olles või ronimisel vertikaalsel pinnal. Muidu elab ta oma elu lennates: sööb, joob, paaritub ja isegi magab lennult 🙃

...

Ma peaks oma majaümbruse linde  määrama hakkama. Piiritajatele ei panusta!

Pidev sebimine räästa all ja kõrg- ning madallennud ümber maja. Külakassid on vist rihma otsa pandud, linnud kipuvad liiga julged olema.

Pilt on varasemast ajast. Ja kui tõtt tunnistada, too aeg oli linde maja ümber palju-palju rohkem. Vahepeal olid õige kidurad aastad, aga praegu tundub, et õhu- ja õue-elu on jälle rohkem täidetud.

Igatahes pääsukesed pildil on aastast 2014.

29.07.2014

...

* Vikipeedia andmetel

...


teisipäev, 14. juuli 2026

laupäev, 11. juuli 2026

Konnajaht

 ...

Lõikusin kääridega karikakraid. Kahju oli küll, aga mis teha-mis teha. Õiteaeg otsakorral ja akna alune oma ilu kaotamas. Ega see polnud mul esimene päev... muru taastamine murukääridega. Juba eile tekitasin paanikat, mesilased tiirutasid kukla taga, sipelgad pugesid varrukasse ja üks välejalgne konn põgenes paanikas.

See välejalg tasub meenutamist, lapsepõlvemaal liivakastis me mängisime* konnapoegadega, nendega, kes pigem ronisid kui hüppasid. Need, kes hüppasid, olid meie keeles välejalad, neid me ei suutnud ohjeldada.

Aga looduslik heinamaa maja paraadukse kõrval aina kahanes, ja siis jälle see konn! Olin juba kindel, et ta jugapuu all endale asenduskodu on leidnud! 

Välejalg selline, siuhti siia, siuhti sinna. Alles ma teda suunasin, et ta õiges suunas hüppaks, viiks nüüd veidi kaugemale? 

Selgus, et polegi nii lihtne*, ja et mul parasjagu tubase kohvipausi aeg, süvenesin teemasse ja küsisin AI käest nõu. Umbes nii, et viiks konna (eelnevalt sai liik kindlaks tehtud - Rana temporaria* -  kaugemale, aga kuhu ja kuidas.

Sain sellised soovitused.

Mõttekas on võimalikud konna varjumiskohad niita aiakääridega.

Trimmeriga kasuta kõrgelt madalamale niitmist, see annab konnale võimaluse ära hüpata. 

Enne niitma asumist kasuta hirmutamistaktikat.

Jäta platsile nö konnapäästepeenar.

Konna transpordiks kasuta ämbrit, sest sinu käsi on konna jaoks liiga kuum.

Seekord läks topsikusse ja heinamaale  😉 


Teispool maja mul tegelikult lapike karikakraid veel täies õieilus, kui hoolega otsida, leiab sealt sibulat, tilli ja kartulit ka! 

Ja vägagi võimalik, et veel mõne konna.

11.07.2026


...

* ehk on kuritöö aastakümnetega aegunud? Praegu vist ei tohiks... konnadega liivakastis mängida.

* ilmnes konna oskus hetkega näppude vahelt välja libistuda.

* Rana Temporaria ... rõhk sõnal tempo ;) Aga tegelikult rohukonn oli.

...