laupäev, 18. oktoober 2025

Saa sa nüüd siis aru

 ...

Tähemärgid, mida keegi ega miski ei suuda lahutada.

Jäär ja Kalad... suhe, kus kirg ja tundlikkus moodustavad harmoonilise paari. 

Olin nii rahul!


Aga nädal aega hiljem...

Tähemärgid, mis lihtsalt kokku ei sobi.

Kalad ja Jäär... proovi mis sa proovid, aga läbi nad ei saa.


Saa sa siis aru!

...



neljapäev, 16. oktoober 2025

Rikutud mõtlemine

 ...

Hall oktoobrikuu hommik. Õnneks on sõbrad, kes annavad märku: elu on väärt elamist!



No kui aus olla, ei olnud viite tärni. Isegi konjakit ei olnud, aga ***** väärt kraam ikkagi ;)



Hommikul üritasin küll mõelda, kuidas öelda, et oleks ropp, aga kiitev.

Rikutud mõtlemine... aga mis teha-mis teha. Ma ennast nüüd muutma ka ei hakka!

...

* Kui kogustest rääkida, siis Kati kinkis mulle mõõteklaasi (fotol). Täpselt 2 supilusikatäit. Nii et kõik need, kellele olen kinnitanud, et kui endale õhtuse lõõgastuse luban, siis ainult ühe supilusikatäie... mind ei tasu uskuda ;)

...

pühapäev, 12. oktoober 2025

Aasta 1943

 ...

Lihtsalt juhtus nii, et see number nõudis tähelepanu. Aga alguse sai kõik ühest nimest, ühest teisest loost ja ühest soovitusest. 

Helilooja Eduard Oja, 1905 - 1950... pole imestada, et võõras nimi. Minu vanaisa eakaaslane, kuid suri mitu aastat enne, kui mina sündisin (ja minu vanaisa vanaisaks sai).

Aga kunagi oli ta vast tuntud*...

Leidsingi ajalehe aastast 1943. "Eesti Sõna", 17. oktoober.


"Eduard Oja helilooja-tee"... kas "Rätsep Õhk meie esimeseks külaooperiks?

Eduard Oja saatemuusika praegu Väiketeatris** nii menukale mängitavale A. Kitzbergi rahvatükile "Rätsep Õhk" on leidnud nii arvustajate kui teatripubliku poolt seni harvanähtud tähelepanu. Seda saatemuusikat on hinnatud sedavõrd heaks, et rahvatükk ise õieti nagu jääks laval teise järgu asjaks. Domineerib algusest lõpuni muusika.


Artikkel on päris pikk ja tekst Digaris kohati raskesti loetav, aga kena kokkuvõte Ed. Oja loomingust. Mõned lõigud panevad sügavuti mõtlema ja tundma.


Kahjuks tekst edasi oli peaaegu et loetamatu. Aga mis peamine... laps sai terveks ja heliteos sündis. Ise on Eduard Oja artiklis ära maininud: "Ma ei lähtu oma loomingus niisiis objektiivsest, vaid puhthingelisest, psüühilisest seisukohast"

Aga kui numbritest rääkida, siis 1943. aasta suvel sündis Eduard Oja perre teine laps, poeg, kellele ei antud elada täit 2 aastatki.

...

Tagasi artikli juurde...

17.10.1943

Eduard Oja kõige värskemaks tööks on kantaat "Kojuminek" M. Underi samanimelisele ballaadile. Sisult kujutab see kompanii sõdureid, kes tulevad Soome Talvesõjast. Nad on võidelnud ööd ja päevad mitmekordselt tugevama vaenlase vastu. Nüüd marsivad nad kodu suunas.


Surmväsinutena istuvad nad lumehange puhkama. Ent siis tuleb uni, rampraske sõduriuni. Nad näevad und omastest ja kodusoojusest, kuni verdtarretav pakane lõpetab kojutõttava kompanii elu.


Esiettekanne novembris 1943 Vanemuise kontsertsaalis, sellega tähistati Eesti Meestelaulu Seltsi meeskoori 20. aastapäeva, dirigent Eduard Tubin.



Kui nüüd nimetatud luuletusest rääkida, siis siin on kolm esimest salmi.

Marie Under 

"Kojuminek"

Ja sammub, ja sammub sääl sada meest,
nad sammumas ränka sammu.
Nad läbi käinud on tulest ja veest 
neid oodataks', oodataks' ammu.

Nad sammumas: sada sõdalast,
kes vapralt on võidelnud, raiund.
Teel pakasel paugahtab jala-ast,
kõik vaateveer lumes on laiund.

Ju päike on silmili lume pääl maas,
neil käia, neil käia veel kaua.
Ja puruneb jäävälja roosakas klaas
all sõdurisaapa raua.


Teost kuulamiseks ma ei leidnud. Ei saanudki leida, sest need materjalid on 1944. aastal hävinud, tervikust on alles vaid meeskooripartiid.

...

Aga kui numbrite juurde tagasi tulla. 

Ikka see 1943...  ja Marie Under.

27. märtsil 1943 sai Marie Under 60 aastaseks. 

Intervjuu andmisest ta keeldus.

"Eesti Sõna, 27.03.1943"



Ja juba järgmises lehenumbris ongi tema loomingust pikem artikkel.

Katkend artiklist...


... ja veel üks lõik.


Marie Under suri 25. septembril 1980. aastal Stockholmis. 

1943. aasta kevadel sai ta 60.

...

Olid ka tol karmil ajal ajalehes surmakuulutused..

1924 - 1943


Aga kohe kõrval ka lähedaste otsimine. Neid nimesid oli seal kindlasti 150 ja rohkemgi. Mure ja teadmatus. Sõbrad, pojad või elukaaslased, kes mobiliseeritud.


Loodan, et nende hulgas oli ikka ka neid, kes lõpuks koju tagasi jõudsid.

...

Erinevalt neist, kes on nimekirjas Surnud 1943

Need siis, kes on lahkunud ja endast märgi maha jätnud. 

Otsisin kõige tuttavamat nime... ja ühe leidsin. Kristjan Raud (1865 - 1943). Nägupidigi kindlasti kõigile eestlastele teada.. 


...

Aga muidu... edasi nimekirja vaadates... surnud 1943.

Seal koos nii eesti- kui välismaised nimed. Päris statistikat ei teinud, aga K tähe alt noppisin nimed kokku, tuvastasin 20 Eesti päritoluga. Kõik kakskümmend ka Vikipeedias eraldi ära nimetatud. Neist viis on surnud Eestis, teised viisteist, kes kus Venemaal. Nimekirjas pooled on 1940. või 1941. aastal vangistatud ja hiljem kommunistliku terrori läbi hukkunud. Need, kelle nimed Kadriorus Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali mälestusseinale kantud****

Punaarmeesse mobiliseeritud surid ka kuskil Venemaal, Velikije Luki all või mujal sõjaväljal.

Ongi väike ringkäik aastasse 1943 tehtud. Rasked ja kurjad ajad.


Et mitte nii süngelt lõpetada, saab vaadata veel üht nimekirja. Sündinud 1943. Päris mitu tuttavat nime leidsin.

Ivi Eenmaa, Anne Erm, Tõnis Erilaid, Teet Kallas, Enn Kraam, Tõnu Mikiver, Maret Pank, Anu Raud, Toomas Uba. Tegelikult oli seal nimekirjas tuttavaid nimesid rohkemgi, aga las jäävad mõneks teiseks korraks ;)

... 

* Tundub, et nüüd enam mitte niiväga tuntud. "Eesti muusikaloo tundmatu geenius Eduard Oja", Aare Tooli artikkel ajakirjas "Muusika", märts 2015. 

Ja Jüri Reinvere artikkel ajakirjas "Muusika", veebruar 2018. "Suurim anne, suurim hämarus".

** Tallinna Töölisteater, aastatel 1941 - 1944 kandis nime Väiketeater. Sellest on kirjutanud J.Juske oma blogis, juures ka foto hoonest, mis märtsipommitamisel hävis. 

*** Järgmine raamat mu lugemist ootavate elulugude nimekirja. Vardo Rumessen "Varjus ja valguses. Eduard Oja"  ... "Eesti Raamat", 2007

**** Memoriaal avati 23.08.2018 ja avamise seisuga oli seal üle 22 000 nime. Inimesed, kes mõrvati või kes vangilaagris või asumisel surid.

...

reede, 10. oktoober 2025

Kidurad juuksed

...
#poolelijäänud
Lugu mustandite kaustast... täiendustega.

Mul on täiega kidurad juuksed. Noores eas nagu ei saanud arugi, kuigi jah, teadmine, et pole mul suurem asi karvakasv, ulatub varasesse noorusesse.



See, et tööl käies igal hommikul pead pesin, ei tulnud kindlasti ka kasuks.

Aga lootust ei tohi kaotada, peaaegu et viimane aeg on asi käsile võtta  😉

On juuksed väga kuivad ja haprad, võib neid turgutada lihtsa toitemaskiga: segada kokku 1 munakollane, 1spl kastoor-, lina- või oliiviõli ja 1 spl vedelat mett. Määri segu pähe, katajuuksed paksu rätikuga ning hoia paar tundi. Seejärel pese juuksed puhtaks. Juukse toitemaskide tegemisel tuleks meeles pidada, et juuste ületoitmine on neile niisama kahjulik kui täiesti hooletusse jätmine. 

«Ühest juuksemaskikorrast nädalas piisab täiesti,» on toonitanud tark juhendaja Ene!

...

* Rõhk sõnal MUNA ... täna on ülemaailme munapäev!

Kvaliteedimärgiga munad


** Tarkuseterad.


...

pühapäev, 5. oktoober 2025

Raamatusse kirjutatud

...

Täna oli õpetajate päev. Minu esimene klassijuhataja Pärnu 1. Keskkoolis oli õpetaja L.Madison.


Oleks ma vahepealsetel aastatel rohkem tema peale mõelnud, küllap oleks ta isegi üles leidnud. 

Kui ma septembri algul oma koolipõlve ning natukene seda aega ja inimesi meenutasin, leidsin kaks artiklit* "Pärnu Postimehest". Ja sain oma õpetajast hoopis rohkem teada. 

L.M. suri 2016. aastal Pärnus. Haudi hauakohta kahjuks ei juhata. 

Aga sündinud on ta ammu ja hoopis kaugel: Salme küla, Gagra rajoon.

Sealsamas on sündinud nii tema õed ja vend, samuti ema ja isa. 

Leida vanavanemad rändasid Eestist välja 1884. aastal.

Päris hiljuti oli tal 100. sünniaastapäev. Kui nüüd aastat, kuud ja päeva vaadata... sündinud 19.09.1925.


Aga tegelikult tahtsin L.M.-i mälestuste raamatust kirjutada. 

Nimelt teine artikkel Pärnu lehes "Noorusmälestused mandariinide maalt said kaante vahele" räägib raamatust, mille esitlus ja tutvustamine toimus 2015. aastal Pärnu linnakodaniku majas.

Kusjuures, nüüd ma siis tean, miks klassijuhataja meile Gruusia teemapäeva korraldas ja meid gruusia keeles "Sulikod" laulma õpetas. Mul siiamaani sõnad** peas! Gruusia keeles ja eesti keeles... küll vist esimene salm ainult.

Otsisin internetist, aga saadaval raamatut enam ei paistnud olevat. Vaevalt tiraaž eriti suur ka oli.



Aga hoian silmad lahti, ehk õnnestub ükskord kasvõi lugemiseks saada.


* ”Pärnu Postimehest” leidsin esimese artikli.

** "Suliko" nii eesti kui Gruusia keeles. Ühest sõnad, teisest laul.

...

teisipäev, 30. september 2025

Kõik muutub ajas

 ...

Ärkan hommikul, teen värske ajalehe lahti ja vaatan üle kuulutuste lehekülje. Kui surmakuulutuste hulgas enda oma ei leia, julgen alustada päeva.  

Nii rääkisid vanasti vanad inimesed. 

Tegelikult mina olen seda juba päris pikalt teinud. Ma mõtlen surmakuulutuste lugemist. Tahaks ju igapäevaeluga kursis olla, ja surm on osake elust. Elu on vaid üks hetk pärast algust ja enne lõppu*.

Märk lahkumisest mustas raamis ja paberil või nimede ja numbritega kivile kantud on kui punkt ühele elukäigule. Teadmine ja teavitamine on oluline neile, kes jäävad, ja pigem oleks häiriv olukord, kui inimene läheb ja seda ei märgatagi. 

Võimalik on, et omaksed panevad ise lehte mustas raamis teate lahkunud lähedasest.

Vähemasti vanasti nii tehti.



Tegelikult on see päris oluline. Saad tuttavaga kokku, küsid et kuidas vanadel läheb, hullem veel, kui saadad tervitusi... ja siis selgub, et hiljuti just maetud... Lihtsam on tuntud inimestega, nende puhul on info avalik,  tihti esikaanelugu. 


Aga hiljuti oli Õhtulehes** artikkel Ühismatus 12 põrmule. Need 12 olid lahkunud, keda omaksed mulda ei sängitanud, aga tseremoonia toimus. Saatemuusikaks Pärdi "Für Alina" ja saatesõnadeks mõttekatked Keldi palvetest. Inimesed, kes lähedastele kaugeks jäänud või lausa üksikud, said siiski väärikalt teele saadetud, kuigi saatjaid ju peaaegu ei olnudki. Võimatu on olla kohtumõistja, kui hästi või halvasti keegi oma elu on elanud või milliseid vigu on ta elu jooksul teinud või miks on üksi jäänud. 

Võõrad matused. Aga märgatud, maetud, jäädvustatud. Ja hauad on nimelise plaadiga tähistatud. Kaastundeavaldust lehes tõenäoliselt ei ole. Polegi ehk kedagi, kelle jaoks seda teha.


Tegelikult olen ma võõrana matustel käinud. Kunagi väga ammu, kui linnast maale olin kolinud. Väärikad vanad memmed-taadid saadeti taevastele teedele, naabrid olid ikka matustele kutsutud. Mäletan, kuidas ma nutsin, kuigi lahkunu peaaegu võõras. Ju oli sisemist pinget nii palju kogunenud ja see oli koht, kus said segamatult nutta. Lähedaste kaotuse puhul leinan ma teistmoodi. 

Veel on meeles ühed jaanuarikuised matused aastakümned tagasi, väljas oli 30 kraadi külma. Minutiga olid haua kõrval hangunud. Tol korral oli osa tseremooniast hiljem peielauas.  

Peied olid olulised ja koos istuti tihti päris pikalt. Lõpuks võis minna nii pillimänguks kui tantsuks. Mitte et lahkunuid poleks leinatud, pigem oli neid nii kergem mäletada. 


Kodunt ära saatmine on ka ajas muutunud komme. Ometi see veel toimib, matusetalitus 2 aastat tagasi oli mu lapsepõlvemaal, sealsamas kohe ka peielaud, lahkujaks onu, kes terve oma elu selle kohaga seotud oli. Urnimatus oli  millalgi hiljem. 


See oli nüüd sissejuhatus.

Tegelikult tahtsin surmakuulutustest rääkida.

Ühe etapi oma elust olen olnud pärnakas, hilisemal ajal sõbrannale külla minnes sirvisin ikka sealset maakonnalehte. Ja loomulikult alustasin tagaotsast, seal kus nimed mustas raamis. Mäletan aega mõned aastad tagasi. Külaskäikudel kuu või paar vahet, leidsin  mõlemal korral lahkunute nimede hulgast oma klassivennad põhikooli ajast. Võiks ju küsida, mida ma selle teadmisega nüüd peale hakkan ja kas see on üldse oluline. Minu jaoks on, sest vähemalt sel hetkel ma mõtlesin nende peale ja meenutasin ühist aega. Kooli, klassi, õpetajat. Kaaslasi ja teda, kes nüüd igavikuteedel. Inimene ei ole tühi koht.


Mul on võimalik Postimehe digi-tellimusega lugeda mitut maakonnalehte. Varem sai näha ka seda lehekülge, kus muude teadete hulgas surmakuulutused peal. Mõnda tuttavat nime kohates võimalus süüdata küünal või külastada hauda. Avaldada kaastunnet.

Aga nüüd on nii, et mustas raamis mälestamised on vist salajase info hulka arvatud ja mingist hetkest ma maakonnalehe digi-tellimuses enam kuulutuste lehekülge ei näe. Kuskilt pole silma jäänud selgitust, miks see nii on. 

Kiidan takka tuttava otsust tellimus lõpetada!

Seda enam, et mõnikord need surmakuulutused kõige elulisem info lehes üldse on. 


* Mõttekild Virve Osila luuletusest.

** 25.09.2025

*** Risti-rästi ristijuttu. Ja nimetu plaat.

...

kolmapäev, 24. september 2025

Eesmärgipärased sõidupausid

 ...

#ajas tagasi

Augustireis 23.08 - 24.08.2025

Käisime Lätis, sõidupausidega Eestis. 

Sõidupausid ja söögipausid.

Rõngu Pagarist ma juba rääkisin, aga vahepeatusi oli rohkem. Kõik omamoodi olulised. 


Krootuse näiteks. Kohaliku kooli külastus koos hommikukohvi ja ootamatute kohtumistega. Mina näiteks leidsin oma kunagise kursa-kaaslase. Kõigepealt seinalt nimekirja, kus üks nimi tundus tuttav. Siis veidi aega avatud pilgul majas ringi käimist... ja käes ta oligi! Väga armas kohtumine! 

Üks reisikaaslane leidis vana tuttava harrastusteatrite valdkonnast, teine poja koos pruudiga väljaku servast. No poeg oli peaaegu kõigile tuttav kutt. Mina ei olnud mitu aastat nägema juhtunud, see üllatab mind alati, kuidas poisid just peale põhikooli lõpetamist muutuvad. Tüdrukuid on kergem tuvastada.

Nii et kokkuvõtteks, lisaks toredale ekskursioonile koolimajas palju ehedat jällenägemisrõõmu.


Järgmine muljet avaldanud ja meelde jäänud vahepeatus oli Võrus, Toidukeskuse Söögisaalis. Maitsev toit, suur ports (ei jõudnud öelda, et võiks vähem panna) ja kui soodsa hinnaga! Ilmselgelt kaasneb sellises olukorras ülesöömine.


Seapere *

Selline söögipaus siis, ülesöönud kärsaliselaadsest hoiatusest hoolimata!
...

Tagasisõidul oli kõige pikem peatus Elvas. Sedapuhku söömisega ei tegelenud, mina küll lubasin endale tassi kohvi... lisa-lubadusega, et istun igal teele jääval nimelisel pingil, võtan paar-kolm lonksu (sellega kaasnes grupist teatud distantsile maha jäämine) ja tutvun kogukonnale olulise nimega, kelle auks pink on rajatud. 
Nii jäin giidi teenusest veidi kaugele, aga ma ei lasknud ennast sellest segada. Jalutuskäik ümber järve koos tõusuga mäkke, veidikene linna ilu ning sillerdavat vee lähedust. 





Skulptuur koolihoone ees**



Traditsiooniline reis sarjast Augustireisid.

Mõnus tunne, et end kodust välja lasin ahvatleda. 

...

* Skulptuuri Seapere autor Tauno Kangro

** Koolipoiss ranitsaga, skulptuur on Elva linna ja vilistlaste kingitus koolile 2013. aastal kooli 100. sünnipäevaks, skulptor Tõnis Paberit.

...