Panen veel küünla

 ...

27.11.2025 kell 23.00

Päev hakkab otsa saama, aga küünla ma juba panin.

Täna oli Astridi nimepäev. 

Minu tuttav Astrid läks igavikuteedele 2003. aasta mais, Saaremaal. Ema ja Astrid olid sõbrannad, mõlemad sündinud 1929. aastal. Aga emale oli antud 10 aastat lühem eluiga.

Mu meelest on need vanad, 1950ndate algusaastate pildid väärt, et neid siin blogis käepäraseks vaatamiseks panna.

Astrid on mõlemal pildil, kes teab, see leiab. 

Minu lapsepõlves oli Astrid päris range tädi: kui sooja vett ei olnud (mitte et seda kraanist oleks tulnud... isegi kraani ei olnud, aga juhtus, et elekter oli ära ja vett ei saanud soojendada), siis sundis ta mind külma veega pesema! Kusjuures, võtsin seda kui normaalset nähtust ja pesin vastu vaidlemata! Mõnikord olin tema hoida.

Astrid oli andekas kirjutaja, dramaturg, nii mõnegi ooperi libreto ja laulusõnade autor. "Oi latikas, oi lutsupoeg, kus oli alles kala..." Minu jaoks igatahes tuttav laul.

Tema kirjutatud sünnipäevakaardid olid alati sellised hästi sõnastatud. Ja meie pulmadeks kirjutas ta ka lugulaulu. Järgmise aasta nimepäevaks otsin üles ;)

Seda, et tal mõni luulekogu oleks välja antud, seda ma ei tea. 

Aga 1958. aasta ajalehes "Pärnu Kommunist" on Astridist artikkel, kus sees nii lood kui laulud. Selles mõttes, et veidi luulekeeles.

Miskipärast ma ei usu, et ema see sõbranna oli :)

Ajalehest on ka foto väljalõige.

Täna siis sulle küünal, tädi Ats!

...

Hommikune küünal põles Emmeliinale. Temal oleks täna juubel olnud...

Need mälestused on värskemad ja valusamad.

...

Tsiteerides klassikuid

 ...

Tegelikult pean alustama Tegelinski blogist, sest leidsin oma postituse "4 fotokat ja mina", tehtud 2011. aasta jaanuaris, kus ma olen enda kohta mitu märkamisväärset hinnangut andnud. 

Kui mõelda, kui kaugel ma ise olen täiuslikkusest, siis olen nõus kõige muu täiuslikkusekaugusele läbi sõrmede vaatama.

Iga*, kus miski/keski meessoost peab südamelähedane olema, olgu selleks siis või ühesilmne kaamera... (aeg, kui fotoaparaat ”Fed" sai nimeks Fred)

Mulle meeldib teha neid asju, mis mulle meeldivad.

Ühel hetkel on mul kahju, et ma ei suuda vanadest asjadest loobuda... ja järgmisel hetkel on mul kahju,  et olen neist loobunud. 

Tasakaal, see pole mu tugevaim külg. Aga ma teen endaga tööd,  isegi kui see mu muu elu tasakaalust välja lööb.

Tundub, et viimase 15 aasta jooksul ei ole ma oluliselt muutunud 😉

Kusjuures, tekkis küsimus, kas mu enesehinnang on ikka paigas.

...

Nüüd tuleb sissejuhatus... 

15 aasta taguse postituse juurde jõudsin tänu sellele, et otsisin varasemaid mõtteid ja lugusid oma vanadest fotokatest. Ja fotodest.

Ja otsima hakkasin sellepärast,  et otsustasin hakata korrastama ja tühjendama välisel kõvakettal olevaid kaustasid, kus fotod alates suvest 2008... aeg, kui olin ostnud oma esimese digi-seebikarbi. Antud lugu tundus kõige ülevaatlikum.

No ja pealkiri tuli umbes sama aja (see tähendab 2011) ajalehe artiklist... ma ei hakka lahti rääkima, miks ma seda lugesin või mida ma sealt otsisin. Katsun oma lobapidamatust kontrolli all hoida.

Päevas täita kümme rol­li, harva mängida võid lolli. 

Lohuta, et elustaarideks saavad siiski vaid vähesed. 

Tsiteerides asjatundjaid. **

...

Kui nüüd lõpuks asjast rääkida.

Minu esimene digipiltidega kaust kannab nime "Juuli 2008". Ja pildid seal sees on aparaadi poolt nummerdatud 001 - 018. 

Käisin naabrite juures, ja seal oli parasjagu häireolukord. 

Üks pisike lind oli aiaposti sisse pesa teinud, ja vähe sellest, ka pojad olid sees. 

Aiapost ise oli täitsa tavaline metallist toru.

Samas mõõdus, kui viltune aiapost viimasel pildil, aga mitte seesama, vaid värava poolt järgmine.

Kõlab uskumatuna... aga see lugu on TÕDE.

Kuidas emalinnul õnnestus pojad välja haududa, kuidas ta neid toitis... ei kujuta ette. Ja mis neist sai, enam ei mäleta. Aga küllap ema nad lõpuks "kraedpidi" välja sikutas.

Või suutsid naabritüdrukud päästeoperatsiooni korraldada.

...

* ilmselgelt võib see iga terve igaviku kesta.

** "Enesekehtestamine - ei või jah?"

...

Veel üks vägimees

 ...

Ega Tõll pole mul ainus tuttav vägilane, suvel käisin ka Kalevipojal külas. 

12.08.2025

Kalevipoja Koda asub Kääpa külas, kuskil sealkandis toimetas vägilane ka oma künnivagudega. 

No ja siis on seal veel Kääpa jõgi, kus vette pillatud mõõk Kalevipoja jalad alt lõikas ja mille tagajärjel Kalevipoeg suri.

Kogu Kalevipoja lugu on lühidalt kokku võetud ja filmiks tehtud, paarkümmend minutit seiklusi ja karmi saatust suurel ekraanil. Kalevipoja sünnist ja surmast, ja kogu elutee seal vahel.

Kõige muu kõrval muuseumis päris põnev vaatamine.

...

Muu hulgas on muuseumis väljas ka läbi aegade ilmunud "Kalevipoja” väljaanded. Üks neist päris tuttav. See "Kalevipoja" raamat on koduses riiulis täitsa olemas, isegi pühendus sees. Mitte küll mulle. Ivole vanaemalt.

Paks raamat ja palju pilte.

Illustreerinud Kristjan Raud. 

Igasugused ohtliku olemisega mehikesed on ka selles 50 aastat tagasi ilmunud "Kalevipojas".

Sorts Peipsile laineid puhumas.

...

Omanäoline on ka "Kalevipoja" 95 aasta tagune väljaanne. 

1930. aastal ilmus raamatust lihtsustatud variant, kirjelduses on öeldud: kui vana väljaanne sisaldab 19033 värssi, siis selles uues ainult 9900 rida. Seda teksti hulka peab väljaande tegija algkoolile küllalt piisavaks.

"Postimees" avaldab reklaami.

9. september 1930.

Uues "Kalevipojas" on püütud täiesti vabaneda niihästi sisulisest liiglihast kui keele- ja värsivigadest. On püütud ammendada vanast "Kp." kõik kooskõlaline, väärtuslik ja kunstipärane, kõrvaldades sobimatud, ebasuhtelised, teose ühtlust ja maitsmist segavad osad.

Nüüd on "Kalevipojast" saanud teos, mille tegevus rühib kiires tempos edasi ja mille värss ei haava enam rahvaluule peene ja suursuguse prosoodia austajat. Kõik, mis enne oli kuidagi selgusetu, on nüüd põhjaliku kommentaari tõttu (isegi piltseletused) arusaadav ja selge.

Hind 2 krooni ja 25 senti.

...

Esmakordselt avaldati Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eesti rahvaluule ainetel koostatud eepos "Kalevipoeg" 1857. aastal.

Eepose põhjal on loo kirja pannud ka Eno Raud, raamat ilmus 1961. aastal. Kooli ajal oli vist kohustuslik kirjandus. 

Aga kumb siis ikka suurem on, kas Tõll või Kalevipoeg? Suurem, tugevam, targem ja ilusam...

#Eesti Raamatu Aasta

...

Suur Tõll

 ...

Tõll oli suur mees. Tõllul oli naine Piret, ka suur ja tugev. Legendid liikusid Saaremaal aastasadu. Neid vägilasi olla kunagi nähtud, neid mäletati, nad teinud vanasti palju head. 

Lugusid räägiti, aga lood pandi ka raamatusse sisse. Juba 18. sajandil* jõudis Tõll kirjandusse. 

Saarlane Peeter Südda Ansekülast korjas omakorda lood kokku ja avaldas raamatu "Väike vana varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll" (1883).

Ei saa tõde tunnistamata jätta, ise ka olen Saaremaal käinud ja Piretit ning Tõllu näinud. Väike sõber seltsiks kaasas.

Suur Tõll ja Piret said hea kalasaagi, skulptor Tauno Kangro.

2007

Tõsi, see kohtumine oli juba ammu. 

Teisipäeval oli teises kohas ja teistmoodi kohtumine.

Võimalus kohtuda hiiglasega, kes kaitseb oma rahvast ja seisab vastamisi pimedusega.

Emotsionaalselt haarav lavastus, mis põimib kokku mütoloogia ja kaasaegsuse ning kus näitlejate mäng, valgus, video, koreograafia ja muusika moodustavad ühe terviku.

Võimsad ja väljendusrikkad tantsustseenid, dünaamiliselt kujundatud koreograafia täidab lava ning iga samm ja žest muutub osaks jutustusest.

Etendus oli eriline vaatemäng. 

Tublid tegijad: dramaturg - Merle Jääger, lavastaja Sasha Pepeljajev, kunstnik Jana Hanikova, helilooja Ardo Ran Varres. Video - Rommi Ruttas ja valgus - Priidu Adlas. Osades Martin Kork, Aleksandra Kantola ja Miika Pihlak.

...

Tõlluga tekkis side, kasvõi seetõttu, et lood ja legendid on algselt levinud suuresti Anseküla kandis. Kunagi oli seal Saaremaa vanaema ja vanaisa kodu ja koht. 

No nüüd tuleks meeldetuletuseks raamat uuesti lugeda, vaatasin, et läbi aegade on ilmunud veel päris mitu erinevat teost.

1959. aastal Eno Raua koostatud...

... või siis hoopiski midagi hilisemat.

...

Kui nüüd alguse juurde tagasi minna, siis mitte ainult tuttav Tõll. Peale etendust kolasime natuke ligilähedal ringi ja leidsime teisegi ajaloolise suurkuju 😀 

Põhjakonn. 

Teadagi... skulptuuri autor Tauno Kangro.

Kohe seal kõrval oli Põhjakonna trepp ka.

250 astet ja kaldenurk 22 kraadi.

Mul jäi tipp vallutamata.

* "Tõll ja ta sugu", Matthias Johann Eisen

... 

Vanad uudised... Vilde

 ...

#poolelijäänud

Ajaleht rohkem kui sada aastat tagasi, aga ilmselgelt lugesin seda millalgi hiljem 😉 Igatahes olen artikli blogisse tõstnud.  Võimalik, et uudishimust*. Selles mõttes, et ehk ükskord vaataks üle, kuidas Eduard Vilde elu kulges ja kuhu ta lõpuks endale kodu sai.

Päris põnev elu koorus lahti. Temal ja tema noorel elukaaslasel. Elanud Šveitsis, Soomes, Saksamaal, New Yorgis, Kopenhaagenis, tegutsenud Estonias dramaturgina ja Berliinis saadikuna. Suri 26. detsembril 1933 ja oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinna Metsakalmistule.

Aga et millest too vana artikkel pajatab?

Nagu juba teatasime, käisid haridusministeeriumi esitajad neil päewil Jäneda mõisas kirjanik E. Wildele sobivat asupaika otsimas. Waadati ühte Jäneda mõisa kõrwalehitust, mis omal ajal wõõraste ruumideks oli mõeldud. Lähemal silmitsemisel selgus, et need ruumid nõuetele ei wasta: maja asendub soojärve kaldal, hoone wanawõitu, niiske jne

Waatamiskäigu kohta teeb haridusministeerium ettekande riigiwanemale, mille järel uusi otsimisi jätkatakse.

Kuna mõisad ja mõisasüdamed enamiste kõik on wälja antud, eriti ilusamates kohtades ja kuna lugupeetud kirjaniku terwisline olukord (reumatism) tingib wastawat kuiwa maakohta, siis näib õieti raske olewat riigile kuuluwatest mõisatest ja suwituskohtadest wastawat majapidamise üksust leida, kergem oleks küsimust nii lahendada, et wastaw maja ja maa-ala ostuteel omandataks.

Miks ma mustanditest just selle lõpetamata loo välja otsisin?

No käisin täna Jänedal... tõsi küll, mitte seal järve kaldal. Polegi ammu Kallijärvele saanud, mõisamajja olen mitmeid kordi sattunud.

Täna tegin kaugelt pildi.

#päevapilt

17.11.2025

Jäneda loss. 

Ligi ei läinud, käisin hoopis poes.

...

* Tegelikult on just täna uudishimu päev. Vabariigi Presidendi algatus 2022. aastal.  Üle-eestiline tähtpäev 17. novembril.

** Lisaks kokkupuutepunkte... ema elas kümmekond aastat Vilde teel. Maja number oli 86. Ligilähedal tuttavad kohad Szolnock, Tuluke ja Kännu Kukk ;) Oi aegu ammuseid... needki küll vähem kui 100 aastat tagasi. 

...

Ettevalmistused talveks

 ...

Üksõhtu tuli lumi maha. See oli üleeile. 

Eile oli ilus talveilm.

15.11.2025

Täna oli niisama... ilm. Mingisugune.

Talv hakkab taanduma... on juba oldud küll.

Minemise jäljed maas.

16.11.2025

Selline talvehoiatus keset novembrit... tänasest kuu teine pool.

Kui juba kuu kõne all... taevas kahaneb poolkuu. Kuu loomiseni on jäänud 4 päeva.

Üks luuletus ka. Kui jälgedest rääkida.

Kelle JÄLG see on - 

linnu või inimese,

looma või kivi, 

tuule või taime?

VÄRAV avanedes

puudutab maapinda.

Õhusammaste vahel

nüüd valge on tee.

(Merike Õim)

...

Kohalik kontsert

 ...

Polnudki vaja kaugele minna, lähedased tulid muusikaga ligilähedale.

Oligi selline soe ja hinge minev kontsert.

Palju tuttavat muusikat, mitmed sellised laulud, mida ammu pole kuulnud, mõned hoopiski kuulmata. Muusikaga seotud tuttavad nimed, kes tänaseks igavikuteelised. 

November - marruskuu, tondikuu, hingekuu. Talvekuu.

Õhtuks tegi ilmataat maa valgeks, Kaupo ütles, et nemad olid linnast tulles raherünnaku alla jäänud ja üks oskuslik fotograaf suutis pildile püüda, kuidas välk Tallinna teletorni sisse lajatas.

...