Päkapiku-eri

 ...

Leidsin peotäie postkaarte, saadetud ajavahemikus 30-40 aastat tagasi. Lapsukesed, kellele need saadeti, on juba ammu suurteks meesteks saanud. Samas, päkapikud on täna samasugused pisikesed pärdikud nagu nad aastakümneid tagasi olid :)

...

Kes kuidas sööb

 ...

Talv on käes! Selles mõttes, et kalendris oli info.

Alustasin hooaega: hapukapsas (seekord tõesti eriti hea), peotäis kruupe ja sügavkülmast mõned lihaviilud, kõik koos ahjupotti, vesi peale ning ahju. 

Huvitav, miks sel aastal mu hooaeg nii hilja algas?

Aga nüüd on mul igatahes olemas arvestatav kogus lemmiksööki... lemmik juba alates lapsepõlvest*. 

Küsisin sõbrantsi käest, kas ma tatraputru ja hapukapsast võin kokku segada, mõlemad valmiskujul olemas. Sõbrants arvas, et mina võin, kuna ma sööngi igasugust kokku segatud sodi. 

Kus ta küll teab??

Igaks juhuks guugeldasin ka, sest mine tea, mis tabu teema see äkki on.

Õnneks täitsa retseptipõhine toit. Tatravorm hapukapsaga.

4 dl tatratangu

5 dl vesi

2 tk sibul

2 tk porgand

1 spl õli 

800 g hautatud kapsast

1,5 dl puljongit

Keeda tatar (10 min), hauta pannil porgand ja sibul. Pane koos hapukapsaga vormi, lisa peale võitükid. Kalla peale puljong. Küpseta ahjus 180 kraadi juures paarkümmend minutit.

Mina nii ei teinud, mul oli puder ja kapsas olemas, panin pannile ja segasin kokku. Väga maitsev segu tuli!

...

* Pärnus oli 1960ndatel kesklinnas söökla Võit, ja kui lapsevanemad vabadust vajasid, anti mulle raha ja saadeti sööklasse sööma. Ma sõin alati üht ja sama toitu: kartulid ja mulgikapsas. Maksis 27 kopikat, aga ma ei valinud seda odava hinna pärast, see lihtsalt oli parim. 

Hmmm... mitte ainult kapsas, tundub, et hapukapsahooaeg on mu lemmik-teema läbi aastate.

 2021 

2014

2012

2011

Sellepärast see mul nii enam-vähem hästi meeles ongi 🙂 

...

Seljaga minu poole

 ...

Käisin raamatukogus, et laenutada üht konkreetset raamatut*. 

Välja laenutatud oli.

Läksin raamatupoodi, et osta üht kindlat raamatut*. Mitte sedasama, mida raamatukogus küsisin. 

Olevat läbi müüdud.

Küsisin lähedase käest, kas temal on üht tuntud taimetarkuse raamatut*. 

Pidi olema küll, aga suvilas.

Mulle tundub, et kõik vajalikud raamatud on mulle selja keeranud. 

...

* Marika Mägi, "Viikingiaegne Eesti"

** Rein Sikk, "Sauna vägi"

*** Gustav Vilbaste jt "Eesti NSV ravimtaimed"

...

Väätsa kuulsad aknad

 ...

Kuskilt tuleb seda jõulumeeleolu ammutada, nii et tegime möödasõidul sissepõike Väätsale ja vaatasime üle selle aasta aknailu. Lemmikut valida ei osanud, omamoodi ilusad olid kõik. 

Üks lihtsalt torkas kohe esimesel  pilgul silma.

Pilt tuli ka enam-vähem.

 Raamatu-aasta aken jäi meelde.

Üks armas seltskond...

... ja midagi muinasjutulist.

Pildid on lihtsalt nendest akendest, mis paremini pildile jäid. Muidu oli neid aknaid seal vist 50 ligi. Kahjuks teise korruse aknad jäid vaatamiseks natuke liiga kõrgele ja kaugele.

19.12.2025

...

Teistmoodi kuusk

 ...

Kohalikud arvasid, et nende selle aasta jõulupuu jääb ehk oma väljanägemiselt alla varasematele kaunitaridele.

See on nüüd nii ja naa.

Kõigepealt, mina ei märganud kordagi, et kuusel midagi viga oleks. Vaatasin ainult, et ehitud väärikalt, pole üleliia ehtekuhja peal. 

18.12.2025

Aga kui öeldi, siis hakkasin kuuske vaatama. 

Mulle see hõredus tegelikult sobib. Iga oksa eripära ja graatsia tuleb esile. Üks sirutub kõrgustesse, teine üritab laiutada. Kuusk ise õrn ja habras, kuidagi tundlik ja nõtke seal oma valgustatud nurgas.

Mõtlesin, et vaatan, kuidas oli aasta tagasi. Nojah, teist stiili oli. Tugev ja jõuline, väärikas ja täiuslik.

06.12.2024

Nagu piltpostkaardilt avalikku ruumi ümber tõstetud.

Selle aasta kuusk tuli metsast, ilus ja eripärane.

Ma ei arva, et teised nii arvavad. Aga vahet pole ;)

...

Paar tundi ajalooradadel

 ...

Kaks päeva tagasi käisin viikingitel külas... Viikingite külas. 

Aga mitte esmakordselt.*

16.12.2025

Täna leidsin "Postimehest" artikli Norra talunikust, kes leidis oma maadelt, kunagise viikingiaegse hoone põrandalaudade alt kahtlase märgi võimalikust aardest. Kohale kutsutud arheoloogid tõid sealt välja hinnalise leiu: 4 rasket ja erineva mustriga hõbedast käevõru, mille vanus üle 1100 aasta. Haruldane oli ka see, et leitud esemed asusid täpselt seal, kuhu nad kunagi olid peidetud.

Lugesin seda lugu ja hakkasin rohkem veel hindama meie vastuvõtjat Viikingite külas, kes oma 2,5- tunnise hämmastava energiaga esinemise käigus suutis anda päris põhjaliku ülevaate sellest, kuidas meie kunagised suguvennad eestlased olid osakene viikingite maailmast. 

Väga hariv üritus oli. Lisaks tekitas huvi... homme vaatan, kas saan raamatukogust laenutada. "Viikingiaegne Eesti. Maa, asjad ja inimesed ajastu risttuultes", Marika Mägi.

448 lehekülge... see natuke hirmutab. Aga alati saab valikuid teha. Lugemisel siis.

* Olen Viikingite külas kord või isegi kaks pidulikul lõunal käinud. Aga kunagi sai käidud ka Stockholmis Viikingite muuseumis. 

Viikingitel külas.

...

Ilmselgelt on jõudu juurde tulnud

 ...

Tähelepanek elus enesest.

Paar aastat tagasi oli mul korduv kogemus, et bussiga lähimas toidupoes käies oli jõudu koju tuua 20 euro väärtuses kaupa. Tänaseks olen ilmselgelt tugevamaks muutunud. Kõik viimased poekorrad on jaksu tuua nii umbes/täpselt 30 euro ulatuses söögikraami. 

Ise ka olen üllatunud.

...