Kuidas käiakse jahil

...

Mina kujutan fotojahti ette nii, et kaameral on pool meetrit objektiivi ja seljakotis kogukas statiiv, ja siis roomatakse ja luuratakse seni kuni mõni haruldus või erilisus silma hakkab. Ja siis - trahhh - ja tehtud! Kunstiteos!

Mina pildistan hetke. Seebikarbiga. Jahiks seda nimetada ei julge, sest siis peaks minu pildistamist nimetama huupi tulistamiseks. Trahh... kuhu juhtub.
Ka luuavarrest võib pauku tulla.

Mõned korrad tõesti olen käinud konkreetselt pildistamas. Võte siit ja võte sealt, kui kodus vaatama hakkan, siis pole peaaegu midagi, mida alles hoida, aga teisest küljest, prügikasti ka nagu visata ei raatsi.

Nii neid pilte on kogunenud ja tore see iganädalane jahiteema, see sunnib otsima ja sorteerima, iga leitud pilt on killuke ühest konkreetsest päevast.

...
Eelmisel suvel oli küll üks varahommik, kui just piltide pärast sai mindud. Ilusaid pilte tuli, kolme peale kokku korralik kollektsioon. Eks ma mõnda olen juba blogis lehvitanud, aga mõne riputan üles ka tänase märksõna kinnituseks.

Sai käidud jahil. Fotojahil.



...

Sugulaste sugulased

......

Eks ma ikka natuke tean, kes mu sugulased on. Vanaisa peres oli 9-10 õde-venda, vanaema peres teist samapalju.
No ja nende õdede-vendade lapsed, neid ma natuke ikka tean.
Kuulnud olen ka, et lapselapsed. Ja kuskil juba lapselapsedki, kes neid enam kokku lugeda jõuab.

Nüüd Geni toob harud kokku ja laotab laiali, kuidas just vaja on. Ega ma eriti pühendunud sugupuu-uurija pole, aga mõnikord ikka vaatan sisse. Kui onutütre poja nimi meelde ei tule. Või kui kellelgi tita on sündinud, et mis nimeks sai.
Ikka keegi on tubli ja kirjutab üles.

Eile lõin ajaviiteks Genisse sisse sõbranna nime. Sain teada, et puhta sugulane, et ta on minu ema onutütre minia (nimeks Merike, teda ma isegi tean), no et Merikese tädimehe onupoja tütar.

Ja et üks naaberküla tegijast meesterahvas on puhta veresugulane, et minu neljandat põlve esiema ja tema viiendat põlve esiisa olid õde ja vend. Järgmine põlv üles läheb sugupuu juba kokku.

Nii me siis oleme siin Eestimaal kõik kõigiga sugulased, seriaali sellest kirjutada ei saa, seeriaid tuleks nii palju, et ei mahu telekasse sisse.
Me niisama oleme ja osaleme selles suures seebiooperis, kus kunagi täpselt ei tea, kes kellega, kus ja kuidas.
Mõni asi selgub, mõni jääbki saladuseks.
"Seebikates" vist ikka lõpuks selgub?

Ma ei tea, kes sellele seebikale - ELU - stsenaariumit kirjutab, saatus või Vanajumal ise.
Aga kirevad saatused ja põnevad rollid. Komöödiat ja tragöödiat, leidmisi ja kaotusi, põnevust, piget, ebaõiglust... kõike on sisse kirjutatud.

Täna on küüditamise aastapäev.
Minu ämm oli siis, 62 aastat tagasi, haiglas oma 4päevase lapsega. Ei saanud aru, miks kõik nutavad, kui tema nii õnnelik on. Küüditamisest polnud talle veel keegi rääkinud. Aga kõigil oli keegi, kes ära viidi. Sugulased või sugulaste sugulased. Sõbrad või niisama tuttavad.
Vanaema rääkis, et neid käidi hoiatamas. Keegi külanõukogust, ei pidanud paljuks 15-20 km maha kõndida ja öelda, et on nimekirjad. Ja nimed kirjas.

Mõni öö tagasi nägin unes, et olen pantvangiks võetud, vanaisa-vanaema maakodus, minu lapsepõlve kõige armsamas kohas. Mingit võimalust põgeneda polnud. Ja korraga näen, et aidatrepil istuvad sugulased, kes täpselt, ei mäleta.
Pistsin pea suuretoa aknast välja ja karjusin appi. Aga hääl oli nii nõrguke, võtsin kogu jõu kokku ja kisendasin - appi, appi.
Ja siis äratas mu väike sõber (kes kõrvalvoodis magas) mu üles ja küsis, miks ma appi karjun.
No ma olin ju pantvangi võetud.

Järgmisel õhtul kuulsin, et meie jalgratturid Liibanonis on röövitud.
See pole enam unenägu.
Kellegi pojad, vennad, isad.
Niisama sugulased.
Nende hulgas on üks minu lähedase sugulase lähedane sugulane.

Loodan, et nende lugu on ilusa lõpuga.
...

Kõik kordub...

...

Mu lemmik-jääpurikas oli täna hommikuks akna tagant kadunud... siiski kevad ju.

...
Igal talvel teen ma ühe korraliku kukkumise, nii et jaanipäevani saan haavu lakkuda.
Põrutust põdeda.
Mis iganes.

Mõtlesin, et sellel talvel pääsen, kevad juba põhimõtteliselt käes ju.
Rumalasti mõtlesin. Pühapäeval sain oma kolaka kätte. Teadagi missuguse, kui ristseliti lumealusele jääle maandud. Mõni kehaosa ikka rohkem kui poolteise meetri kõrguselt.
Perearst, kellele esmaspäeval enne koolitusele minekut igaks juhuks helistasin, andis lootust - no et kui pea ei valuta, kahekordselt ei näe, teadvus alles, süda paha pole, siis määri kaela.
Eile ei saanud soovitusele pihta, see-eest tänaseks on kohal.
Füüsiline kangekaelsus.
See teine on mul ilma kukkumatagi olemas.

Igatahes sai talve viimane päev kenasti kroonikaraamatusse kirjutatud.

Ja tõestus sellele, et miski ei jää tulemata, mis tulema peab.

...
Nüüd ootan, millal oma läpakasse kohvitassi sisse kallan.

Kõik kordub ja kaks ei jää kolmandata.
Esimese tassi keerasin kummuli töö juures (ei tohi arvuti taga kohvitassiga olla, ei tohi!!!).
Selline vastik kerge kruus, pooltühi teine ka, kaldus nagu iseenesest. Õnneks voolas üle lauaserva põrandale, tehnika peale ei tilkagi.

Võtsin ma õppust? Nädal hiljem kallasin kodus teise pooliku tassitäie klaviatuuri sisse. Pärast oli imelik kirjutada, pooled tähed olid puudu ja teised pooled kahekordsed.
Nüüd on mul uus ilus klaviatuur, see eelmine oligi juba vana ja inetu.

Kuna kaks ei jää kolmandata, siis nüüd vist peaks läpakasse valama.

Ei tohi arvuti taga kohvitassiga olla, ei tohi!!!
...

Fotojaht nahksetest asjadest

...

Sügisel ostsin ma endale uued saapad. Sellised normaalsed, kui ikka vaja bussi peale joosta, siis saab joosta küll. Ja täiesti nahast. Vähemasti pealmine osa. Lootsin, et nüüd on aastat paar hooleta.

Loll, kes loodab, täna käisin ja ostsin uued. Kingsepp küll ütles, kui esimest korda saabastele esmaabi käisin tellimas, et vii poodi tagasi. Vilets töö ja niru nahk, pole saabas ega midagi.
Ei ma viinud, dokustaadid ammu juba kadunud, kes mind usub, et alles 3 kuud.
Ja lootsin, et vähemasti kevadeni püsivad koos. Viid poodi tagasi, millega sa siis käid?

Loll, kes loodab, täna ostsin poest selle ainsa paari, mis jalga mahtus ja stiililt enam-vähem oli. Aru ma ei saa, turu tingimustes peaks ju väärtuslikumat ja mitmekesisemat kraami müügil olema, saapavalik on küll allpool igasugu arvestust. Loomulikult, kuskil on Soome tooteid ja kuskil Rootsis valmistatut, aga ei pole mina kohanud. Juba sügisel otsisin.

Kahjuks viskasin vanad saapad kohe minema, õigem öelda, et jätsin poodi. Nüüd pole millestki pilti teha. Uutest ju võiks, aga see pole huvitav, saapad ka pigem matkasaapad kui kaunid käimad.

Vot kus Vene ajal tehti jalanõusid, kõvad ja kanged, tekitasid konnasilmi ja hõõrusid kannad villi, aga käia võisid igavesti.
Mul kodus kuuris seina peal ka mälestus kaugetest aegadest, kui kutid nõukogude armeest koju tulid, kirsad jalas ja sinel seljas.


ps ma arvan, et kirsad olid ikka nahast tehtud...
...

Kõik rahaks...

...
...ehk meile tuli euro

Loomulikult jaanuari alguse lugu siis.


Õpetaja: "Tehke lahti õpikud lk 122!
Üheksandik: "Mis see eurodes on?"
...

Enne veed ja siis laps...

......

Õpetaja: "Täna kirjutame luuletuse kevadest."

Üheksandik: "Kevade ja luuletus... mis need veel on?"

Õpetaja: "Alusta kasvõi nii, et ... veed vulisevad ... ja siis kõik see muu."

Üheksandik: "Veed vulisevad ja varsti sünnib laps."

Elutervet elutarkust parasjagu.
...
Pealtkuulatud kõnelus selline.
...

Fotojaht: hommik

...
Neid külmi hommikuid ma mäletan.

Ja lumi on maas olnud peaaegu 4 kuud.

Talv... ikka veel.

Aga vähemasti hommikud ja õhtud on juba valged.

...

18. veebruar

...

19. veebruar

...

Teised hommikud.
...