...
2022. aastaga on nüüd lõpp.
Kogu moos... nagu ütlesid juba vanad eestlased. Või vähemasti ütles nii minu vanaema.
Ma ei tea, kas see nüüd hea ütlemine on, meil kipuvad küll moosipurgid külmkapis päris kaua vastu pidama ja nii mõnegi põhja olen lõpuks lihtsalt lusikaga välja kraapinud ja jäätmemajandusse lisanud.
Aga aastaga 2022 on nüüd lõpp.
Kogu moos!
Sama saab öelda ka raamatukogude aasta kohta.
Tänaseks on käes uue aasta neljas päev.
2023... ja liikumisaasta. Nii nad räägivad.
Eelmise aasta lubadustest, niipalju kui mul neid üldse andsin, oli lubadus lugeda rohkem eesti kirjandust. Rohkem kui eelmistel aastatel ja rohkem kui välismaist.
Ma siis ikka lugesin, mitte just hulgi, aga igatahes rohkem kui välismaist. Ilmselgelt lugesin ma vähem kui oleks tahtnud, kuidagi raske oli otsale saada. Ja aasta viimased laenutatud raamatud on mõlemad alles lõpetamata. Alustasin ühega, vahepeal panin kõrvale ja võtsin teise, et siis sujuvalt esimese juurde jälle tagasi pöörduda.
"Katrin Karisma. Minu ilus elu" on see esimene.
Ma pole mingi teadlik laenutaja, ei eeltööd ega nimekirja, kui raamatukokku lähen. Valikute tegemisel usaldan sisetunnet.
Karisma raamat jäi silma, otsus laenutada tuli hetkega. Enne seda kerkis mälusopist killuke minevikku: 1970ndatel sõitsin Tartust Tallinna ja täiesti juhuslikult istus bussis mu kõrval Karisma. Ta oli lõbus reisikaaslane, juttu jagus ja naerda sai. Millest rääkisime... ei mäleta.
Nüüd on mul raamatu algus läbi loetud. Selline tore, positiivne ja paljude piltidega.
Vahepeal tuli paus, lihtsalt sattus pihku see teine aasta lõpus laenutatud raamat.
Mae Lender "Ma nüüd lähen".
Selle laenutasin samuti sisetunde mõjutused. Et tuttav autor, blogituttav. Suvehiidlane.
Sattus pihku ja lugesin läbi esimese loo nimega Üks. Lugesin ja sain aru, et mina kui sihtgrupp on vale. Pealegi, teismeliste elu ja probleemid, need võivad mõnikord päris valusad olla, juba see Üks oli kergelt ebamugav lugeda.
No ja siis, mina, kes üldjuhul kunagi lõppu ette ära ei loe, läksin sujuvalt viimase loo juurde ja lugesin läbi. Tänu sellele küpses ka otsus, et ei jäta raamatut pooleli, mis sest, et pigem noortele mõeldud.
Nüüd, kui raamat peaaegu läbi, kohendan ka veidi oma hinnangut. Tõesti, omamoodi mõtlemapanev raamat teismelistele, kellel käsil ajavahetus. Hüvasti lapsepõlv, teretulemast täiskasvanute maailma! Aga päris kindlasti sobiv lugemine ka nende teismeliste emadele ja isadele, miks mitte ka vanaemadele. Või vanaisadele.
Nii pikk jutt sai kokku, tegelikult lihtsalt mõned lõpud ja mõned algused.
Head uue aasta algust!
...
2 kommentaari:
Väga ilus lumi.
Head uut aastat!
Parimat meile kõigile!
Postita kommentaar