Kolmapäev, 2. veebruar 2022

Minevik ja tänapäev

 ...

#1972

#1981

#näljastreik

#rabalaibad*

#märgalade päev

...

Kõik siin elus haakub miskitpidi. Kui ütlesin mõned päevad tagasi Ritale, et loen raamatut, kus juttu keerulistest aegadest Põhja-Iirimaal, ütles tema, et just tänastes uudistes nimetati ümmargust tähtpäeva seoses sealsete sündmustega.

Loomulikult tekitas see huvi, nii et sukeldusin otsingutesse. Päris karm ajalugu, mis ulatub kaugesse minevikku. Aga mitte ainult sajandite taha. Suurbritannia ja Põhja-Iiri vahelises konfliktis on tõusud ja mõõnad olnud ka viimastel aastakümnetel. See ümmargune osutus numbriks 50. 

30. jaanuaril 1972 avasid Briti sõjaväelased tule sanktsioneerimata marsi pihta Londonderry rahvuslaste piirkonnas Bogside’is. Hukkus 13 ja haavata sai 14 inimest, kellest üks hiljem suri. Ohvrid olid kõik relvastamata katoliiklased.

Raamat, mida mina lugesin, räägib sündmustest 10 aastat hiljem. Autor ise on öelnud, et tema loo tegelased ei ole võetud tegelikust elust, ometi seos tegelikkusega on ilmselge. 

1981. aastal toimus Maze'i vanglas näljastreik eesmärgiga saada poliitvangidele vastav eristaatus, streikijatest kümme näljutas end surnuks. 

Kui nüüd rääkida haakumistest, siis 1981. aastal suri üks minu esimesi õppejõude Tartus, Jüri Kukk. Suri... kui oli vangistuses olles kuulutanud näljastreigi. Mäletan natuke 70ndatest, Jüri Kukk tuli tagasi Prantsusmaalt, kus oli aasta aega ametis ühes teadusasutuses. Pärast seda muutus lisaks maailmavaatele ka suhtumine komparteisse, mille tegevusest ta eemaldus. Leidsin Eesti Ekspressist selle kohta paar lõiku: 

"... üldkoosolek otsustas ühehäälselt lugeda Jüri Kukk väljalangenuks NLKP ridadest kui parteiga tegelikult sidemed kaotanu."  "Sm Kukk personaalküsimuse arutamise juures ei viibinud, ehkki koosoleku toimumise aeg ja koht oli teatavaks tehtud kirjalikult. Protokollija: A...."

Hilisem töökoha kaotus, eeskätt aga pettumus nõuka-aegses riigikorralduses,  tõid kaasa soovi loobuda kodakondsusest ja emigreeruda koos perega. Seda muidugi ei võimaldatud, Jüri Kukk vahistati kui dissident 1980. aastal. Ta suri Vologda vanglahaiglas märtsis 1981.

Aga raamat, mida lugesin, oli Siobhan Dowd'i "Laps, kelle aeg unustas".  Kuigi karmid ajad ja sündmused, ei olnud raamat sünge lugemiselamus. Läbivaks teemaks turbaraba ja üks varahommikune kummaline leid.

Päeva lõpus jäi kõrvu lause telerist. Täna on rahvusvaheline märgalade päev.



Meie kohalikus rabas leidsid aastakümned tagasi traagilise lõpu kaks noormeest, kes naaberküla tüdrukutel mardipäeval külas käisid. Laukaveerelt leiti vaid pill. Aastaid on seda kohta tähistanud kadakane rist, ma ei tea, on see veel seal alles. Age on sellest siin pikemalt rääkinud.

...

*mõiste Vikipeedias

...

3 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Ma ei tea, mis minuga viimasel ajal on, aga lugemine ei õnnestu st. ei paku sellist huvi ja naudingut, kui varem. Katsetan täna teatriga, pole ammu käinud.

tegelinski ütles ...

Lugemisega on nii, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama!
Mõne raamatu puhul panen päevaplaani: 30 lehekülge lugemist. Natukene abiks ikka ;)
Teater on hea vaheldus, ja kindel see, et kui juba, siis lõpuni!

Emmeliina ütles ...

proovin sinu päevaplaani, iga nõuanne on abiks ikka