Teisipäev, 4. jaanuar 2022

Üks elulugu

 ...

Aitäh, DV, tegid mul lugemise tunduvalt lihtsamaks! Mul on komme võõraid nimesid, võõraid sõnu või võõraid numbreid guugeldada, tänu selle raamatu ülesehitusele läks lugemine tunduvalt lihtsamalt. Vähemasti 90% minu tööst oli ära tehtud, selgitavad nimed, elulood ja fotod on raamatusse sisse kirjutatud. Mõnus lugemine! 

Ega ma päriselt oma harjumusest loobuda ka ei suutnud. Kasvõi too Yevno Azef, pidin ikka üle kontrollima. Korsett korsetiks, aga ehk jäi midagi siiski kahe silma vahele. No ja mis ma näen! Vikipeedia info põhjal oli Yevno Azef spioon, sündinud Valgevenes, surnud Berliinis. Raamatus on lõik tema asutatud vabrikust, millel küll, kui tõde tunnistada, eriti hästi ei läinud. Ajad muutusid ja naised enam korsette ei kandnud.

Ja siis need väljalõiked ajalehest (räägin jätkuvalt D.V. raamatust "Elulugu") meenutavad, et mul on kuskil terve kaust ajakirjandusest lõigutud huvitavast materjalist. Aegu tagasi, aga mõned ka hilisemad elutõed. Mõnikord võtan kausta kätte, et kas jätta või minema visata, aga näe, ei raatsi. Mitte et ma seda vajaduspõhiselt lugemas käiks, aga kui juba ette satub, leian ikka midagi huvitavat. 

Raamat andis võimaluse lugeda, milliseid artikleid 1949. aastal lehest välja lõigati ja siis kallile kaasale sünnitusmajja meelelahutuseks saadeti ;) 

Tegelikult oli ajakirjandusel raamatus päris kandev jõud. Kasvõi see pere, kus läbi artiklite lugemise eesti keelt õpiti. Peaaegu nagu Türgi mees, kes keeleõppeks "Õnne 13" vaatamist kasutas. 

Raamatus lugesid Vassili ja Maria teineteisele õhtuti ajalehte ette. Vassili võttis kätte "Sovetskaja Estonia", mida ta siis luges ja tõlkis, Maria jälgis "Rahva Hääles", kas kaasa tõlge on tõepärane. 

Artiklid teatavasti peegeldavad olukorda. Müürsepp M.Makartsevi väljapaistev edusamm, kes koos kahe abilistega ladus vahetuses 4400 tellist. Traktorist, kes rikkus kolhoosi põllu ja vallandati töölt.

Veidi luulet ka. Seda ühte  pidin ikka guugeldama, raamatus oli vaid meenutus trammisõidust ja Juhan Viidingu foto.

Aga 1949. kevadel olid sünnitusmaja palatis noored naised, kes peast, kes ajakirjast üksteisele luulet ette lugesid.

"Kuis küll tervitan sind!

Sind, kes karastus nii nagu teras,

kellele mõeldes Kortšagin vaid elas."

Ma siin täna ka, mõtlesin, et loen abikaasale uudiseid ette. Kahjuks oli ajaleht alles tulemata, võtsin siis Delfi ette.

8 aastat vangistust Peruus.

Järvamaalt tabati roolijoodikud.

Ettenägematu keskkonnareostus.

Õlitehases hukkus kaks töötajat.

Kaasa ei olnud nõus rohkem kuulama. 

David leidis oma vanemate raamatu vahelt kaks väljalõiget, mis juhtisid tähelepanu Lenini-Stalini partei ajaloole, juures kellegi A soovitus vastavat dokumentaalfilmi vaadata. Kes too tundmatu A oli, jäigi tuvastamata.  DV kahtlustab, et vanematel film ka vaatamata.

Ja nii ongi raamatus tihedasti kokku seotud kaks liini, väikese Davidi kaks esimest elunädalat ja ajalehed, mis poiss hilisemas titepõlves tükeldada armastas. Sekka pisut kummalisi inimesi ja veelgi kummalisemat aega. Aasta 1949, lisaks sissepõikeid siia-sinna hilisemasse ja varasemasse.

Mina sain täna raamatu läbi. 

Lugesin ja lustisin.

...

Lõpetaks väljalõikega Digarist, ajaleht 90 aastat tagasi. 

Polegi tingimata paberit vaja... et välja lõigata ja pahna korjata.



...

Kommentaare ei ole: