Neljapäev, 5. september 2019

Tänavune seeneaasta

...
Mõni kiidab, mõni kurdab. 
Ma pigem kurdan, aga mitte niivõrd, et vähe seeni.
Ma kurdan, et seenemets on hõredaks tehtud.
Või hoopis lagedaks.

Ega ma pole tegelikult seeni otsimas käinud, olen korjanud või pildistanud neid, mis teel ette sattunud.

Aga süüa olen saanud.
Ükskord leidsin neli kukeseent, need praadisin mingi suvalise kastme sisse, kahtlustan, et kaasa ei saanud arugi, et seenetoit!


Teine kord tõin koju neli puravikku. Piisavalt suured ja ussivabad. Praadisin needki ära, seekord kastme sisse ei pannud, kallasin otse kartulitele. Et ikka märgata oleks!

Viimane kord sain juba seenekastet teha, kuigi jah, näpuotsatäis praetud singikuubikuid oli soustis sees.
Et toit veidi tihedam oleks.
Kümnest seenest üksi jäi veidi napiks.

Metsas oli neid muidugi rohkem, aga mõned jätsin korjamata.



Kärbseseen pidi märk olema, et seenesügis on kätte jõudnud.

Millele vihjab aga, et pohlad õitsevad?


Kõlab kuidagi kevadiselt...
...

Kommentaare ei ole: