pühapäev, 23. november 2014

Matusepiltide väärtus

...
Mingil ajahetkel sain päranduseks albumi, mis esimesest viimase leheni täis matusepilte.
Võõrad matused, tundmatud näod.

Mida sellisega peale hakata?

Esimene mõte, et nii palju kirste, leinakimpe ja -pärgi, jutlustajaid, leinajaid.
Ja muidugi lahkunuid.
Et ehk on halb aura.

Samas, miks peaks olema? Võõrad inimesed mulle, mis neil minuga asja. Mis sestki, et olen albumi paar korda kätte võtnud ja läbi lapanud.
 
Nii nagu sünd, nii ka surm on elu osa. Meeldib see meile või mitte, nii lihtsalt on.

Aeg, mis meile antud olla, on kaduvväike suhtes ajaga, mida meie jaoks ei eksisteeri.
Ma ei mäleta, kust ma selle mõtte lugesin, aga see meeldis mulle, seepärast jäi ka meelde.
Mõte, mitte sõnastus.

Vaatsin ka oma pildikarbi läbi. Oli nii matusekutseid kui ka -pilte. Vanaisa matustel keelas vanaema  pildistamise ära... sellest, kui vanaema matsime, sellest pole ka pilte.
Mõtlesime, et küllap nüüdki vanaema ei tahaks.

Aga kui neid lähedasemaid matuseid pildil vaatasin, polnudki nagu mingit ängistust. Oli palju tuttavaid inimesi, mõnel pildil kaasa suguvõsa, mõnel pildil minu lähedased, mõnel pildil kohalik külarahvas.
Lahkunuid polnud keegi lausa portreteerinud.

Mõni pilt tõi küll mälusopist välja selle musta masenduse tunde.
Küsimuse... miks ometi?

Mida vanem pilt, seda huvitavam vaadata. 

Inimesi.

Riietust.


 Kombeid.



Iga pilt on märk ühest ajahetkest.
...

2 kommentaari:

Aki ütles ...

Matusekombed on viimasel ajal väga palju muutunud, me saadame lähedased ära võõrast kohast võõraste inimeste poolt korda seatutena, inimestele, kes kadunukest tundsid, räägib temast inimene, kes teda kunagi näinud pole, oleme lähedastega pärast surma koos vaid pool tunnikest, lapsi ei lase üldse ligi.
Olen ikka vaadanud vanu matusepilte ja kadestanud. Kuigi sel suvel olin kodusest aiapaviljonist ärasaatmisel hubasesse Kodavere surnuaeda ja viimane kui lapselapselaps oli kohal.

tegelinski ütles ...

Minu jaoks olulise inimese matus aasta tagasi oli ka selline, millele tagasi mõeldes on hea tunne südames. Kirikutegelane, kes rääkis, on lähedane sugulane, samuti tütarlaps viiuliga. Kuigi paratamatus, teeb lahkumine haiget. Soojad sõnad ja kaunis muusika annavad saatjatele tuge.