Esmaspäev, 4. märts 2013

Kuidas kulutada aega

...
Mul on tunne, et seda ma oskan.
Aega oskan ma isegi paremini kulutada kui raha.
Kusjuures, mõlemal juhul on jama see, et ükskord saavad nad otsa.
Aeg.
Raha.

Kui raha saab otsa, siis on ikka väike lootus, et ehk kuskilt kukub. Kusjuures, kummaline on see, et mõnikord kukub ka. Täiesti ootamatult ja kõige olulisemal hetkel.

Kui aeg saab otsa...
Mõnikord on võimalik tellida, et anna aega.
Homseni.
Mõni minutki võib olla oluline.
Anna mulle üks hetk aega...

Vahel vaatame taevasse... kas meil on aega veel.
Eelvoorus meeldis see laul mulle rohkem kui lõppvoorus.
Enne õiget aega, lastekoori esituses, meeldis veel rohkem.

Lemmikuid mul ei olnud. 
Ega ma muusikast ei tea ka midagi.
Meiecundimees üks Korsakov... see kõlas küll kenasti. 
Eeskätt sõnad. 
Ma tahaks seda meiecundimees nimisõnana kasutama hakata, aga see oleks vist eesti keele risustamine, keelemehed paneks pahaks.

Hääletasin ka. Teisel hääletusel, Grete Paia poolt. 
Mitte et ma sellest laulust midagi erilist oleks arvanud, aga ma ikka igal aastal hääletan. Enamasti selle poolt, kes ei võida. 
Selline traditsioon mul.

Aga see oli laupäeval. Laupäev on puhkepäev, siis on palju aega, mida kulutada.
Tööpäeval on ajaga kitsas käes.
Hommikul suutsin ahjukütmise ja muude tegemiste tagant ka veidi aega varastada, et seda siis süüdimatult kulutada.
Vaatasin aknast välja... ja tegin pilti. 
Ilus oli.


Eriline külm hommik... kui miskit 17 miinuskraadi külmaks võib nimetada. 
Sellel talvel ehk siiski on lubatud.

Tegelikult kulutasin natuke ka väärtuslikku tööaega, seoses kolleegi sünnipäevaga. Ühe kräsupeakoogitüki-pikkuse ajajupi.
Söömise peale kulutatud aeg ei ole raisatud aeg.
See on kvaliteetaeg. Eriti veel, kui nii hea kook.

Sellega seoses tuleb mulle meelde, et täna ma kulutasin söögi tegemise peale ka päris hulga aega. Kuna sõbrants sai sünnipäeva puhul (tema sünnipäeva puhul) pidulikule lõunasöögile kutsutud, mis minu poolt teostamata jäi, mõtlesin, et teen selle ära. 
Sõbrants läks ise küll suurlinna, aga see ei oma tähtsust, meil endalgi sööjaid piisavalt, kes pidulikkust hindavad. 
Kui hindavad.
Isegi kui midagi hinnata on. 

Mul on lausa hea meel, et lõunasöök oma pere piiridesse jäi, kuigi tundes sõbrantsi, tema oleks kiitnud. Ta on positiivse suhtlemise koolitustel käinud, arvan ma.

Õnneks ta pääses.

Katsu sa sellist toitu kiita.

Loomulikult ma raiskasin aega - võtsin aja maha - ja tegin pilti ka.

Ma ei tea, mida ma valesti tegin, olen ennegi juustu-muna-hapukoore segu vormiroale peale kallanud.

Ütleks, et pildi tegemise mõte tuli mul liiga hilja pähe, selleks ajaks oli enamus sidemeid juba rebenenud. 

No ja nüüd. Istun ja kirjutan. Ja raiskan aega.
Olulist tegemist lükkan edasi.
Veel on aega.
...

Kommentaare ei ole: