Langi karuteene
Karud kui teenindav personal...
Eks nad sellised ettearvamatud ja kohmakad on, need karud.
Isegi kui tahavad parimat, välja tuleb ikka nii nagu tuleb.
Artikli autor ka. Mõistan tema muret, aga maarahvast solvata pole ka ilus.
Selleks, et oma muret kurta, pole vaja teiste "nätaki" panna.
Ise ma ei ole eriti sage külaline raamatukogus. Teatmeteoseid ja erialast kirjandust ostan, lehte tellin.
Üht-teist kirjandusklassikast on ajajooksul riiulitesse korjunud.
Aga mingil hetkel tahan lihtsalt lõõgastuda. Loen järjest mitu krimkat läbi, raamatukogust laenutan, osta pole ometi mõtet.
Või otsustan ennast aidata... ja laenutan eneseabi raamatu.
Ajaviite ajakirjandus ka, mõnikord laenutan. Mõttetu ju ostma hakata.
Seesama esoteerika, kui teada saan, mis see on, laenutan kindlasti.
Eks ma siis olengi, nagu artikli autor ütleb:
"... ostud dikteerib rahva maitse, mis ei ole eales progressiivne või intelligentne olnud. Ikka krimkad, naistekad, kuulsuste elud, eneseabi, esoteerika jm selline."
Aga edasi näen juba vastuolu. Et korraliku obaka paneb Lang autoritele (sealhulgas artikli autor), kes oma raamatuid mõnikord ise välja annavad, ja kelle teose ostjaskonna olulise osa moodustasid seni raamatukogud.
Kas needsamad raamatukogud, kelle ostud on dikteerinud rahva maitse "...mis ei ole eales progressiivne või intelligentne olnud"?
...
Loomulikult on olnud juhuseid, et tahan laenutada, aga raamatut ei ole. Siis ma lihtsalt külastan natuke suuremat raamatukogu kohalikus pealinnas. Aeg-ajalt ma oma "sitaste saabastega" kohalikust kolkast ikka välja ka "tammun".
...
Tegelikult on aga nii, et palju suuremad kohalikud probleemid kaovad tekitatud probleemide varju.
Näiteks arstiabi kohalikus kolkakülas, kui perearst võtab haigeid vastu kohas, kuhu buss ei sõida ja jala on kauge minna. Et kuidas siis saab, kui kuidagi ei saa?
Näiteks kui sul pole autot.
Vald pakub lahkelt "taksosõitu". 20 senti kilomeeter, kaugemast külaotsast (kus elab tädi Maali) on edasi-tagasi 35-40 km, see teeb kokku umbes 8 eurot.
Vanas rahas umbes 120 krooni.
Ma veel ei tea, kas enne tuleb arstiga aeg kokku leppida või valla autojuhiga.
Või minna hoopis raamatukogusse ja laenutada endale "Tervishoiu käsiraamat". Nõuka-ajal sai endale riided selga õmmeldud ja konservid kokku keedetud, asi see diagnoos panna ja tohtrilt digi-retsept tellida.
Ja alati võib ju ära ka minna.
Päeva karikatuur: elu edendamine. Autor Urmas Nemvalts.
Siis võib kinni panna, mis veel panemata.
Raamatukogu näiteks.
Sidejaoskond, kauplus, arstipunkt... need on juba kinni.
...
Kaldkirjas mõtted ei ole minu mõtted.
Võetud artiklist ajalehes ja ühe suvalise blogi kommentaaridest.
...
Karud kui teenindav personal...
Eks nad sellised ettearvamatud ja kohmakad on, need karud.
Isegi kui tahavad parimat, välja tuleb ikka nii nagu tuleb.
Artikli autor ka. Mõistan tema muret, aga maarahvast solvata pole ka ilus.
Selleks, et oma muret kurta, pole vaja teiste "nätaki" panna.
Ise ma ei ole eriti sage külaline raamatukogus. Teatmeteoseid ja erialast kirjandust ostan, lehte tellin.
Üht-teist kirjandusklassikast on ajajooksul riiulitesse korjunud.
Aga mingil hetkel tahan lihtsalt lõõgastuda. Loen järjest mitu krimkat läbi, raamatukogust laenutan, osta pole ometi mõtet.
Või otsustan ennast aidata... ja laenutan eneseabi raamatu.
Ajaviite ajakirjandus ka, mõnikord laenutan. Mõttetu ju ostma hakata.
Seesama esoteerika, kui teada saan, mis see on, laenutan kindlasti.
Eks ma siis olengi, nagu artikli autor ütleb:
"... ostud dikteerib rahva maitse, mis ei ole eales progressiivne või intelligentne olnud. Ikka krimkad, naistekad, kuulsuste elud, eneseabi, esoteerika jm selline."
Aga edasi näen juba vastuolu. Et korraliku obaka paneb Lang autoritele (sealhulgas artikli autor), kes oma raamatuid mõnikord ise välja annavad, ja kelle teose ostjaskonna olulise osa moodustasid seni raamatukogud.
Kas needsamad raamatukogud, kelle ostud on dikteerinud rahva maitse "...mis ei ole eales progressiivne või intelligentne olnud"?
...Loomulikult on olnud juhuseid, et tahan laenutada, aga raamatut ei ole. Siis ma lihtsalt külastan natuke suuremat raamatukogu kohalikus pealinnas. Aeg-ajalt ma oma "sitaste saabastega" kohalikust kolkast ikka välja ka "tammun".
...
Tegelikult on aga nii, et palju suuremad kohalikud probleemid kaovad tekitatud probleemide varju.
Näiteks arstiabi kohalikus kolkakülas, kui perearst võtab haigeid vastu kohas, kuhu buss ei sõida ja jala on kauge minna. Et kuidas siis saab, kui kuidagi ei saa?
Näiteks kui sul pole autot.
Vald pakub lahkelt "taksosõitu". 20 senti kilomeeter, kaugemast külaotsast (kus elab tädi Maali) on edasi-tagasi 35-40 km, see teeb kokku umbes 8 eurot.
Vanas rahas umbes 120 krooni.
Ma veel ei tea, kas enne tuleb arstiga aeg kokku leppida või valla autojuhiga.
Või minna hoopis raamatukogusse ja laenutada endale "Tervishoiu käsiraamat". Nõuka-ajal sai endale riided selga õmmeldud ja konservid kokku keedetud, asi see diagnoos panna ja tohtrilt digi-retsept tellida.
Ja alati võib ju ära ka minna.
Päeva karikatuur: elu edendamine. Autor Urmas Nemvalts.Siis võib kinni panna, mis veel panemata.
Raamatukogu näiteks.
Sidejaoskond, kauplus, arstipunkt... need on juba kinni.
...
Kaldkirjas mõtted ei ole minu mõtted.
Võetud artiklist ajalehes ja ühe suvalise blogi kommentaaridest.
...
2 kommentaari:
Just sellised Ristikivi raamatud on minulgi riiulitäis tänu lahkunud sugulastele, kes need lahkelt meile andsid. Olen neist absoluutse enamuse läbi lugenud, tegu ju ühe mu lemmik kirjanikuga.
Jep, minu riiulidki on täienenud lähedastelt saadud raamatutega.
...
Need Ristikivi raamatud on omal ajal välja antud Rootsis, nende omanik oli üks Eestis vähem tuntud kirjanik Alma Teder, kes osa oma raamatukogust kodu-Eesti lugejatele pärandas.
http://www.jt.ee/60732/lapsepolvemaa-toi-igatsusvalu-ka-vanuigi/
Postita kommentaar