Esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Viis viimast minutit....

......
Hommikuti on see tavaline.

Raadios algab liiklussaade. Viie minuti pärast pean toast välja astuma.
Hambad pesemata.
Pole hullu, kui kiiresti teha, saab ka minutiga hakkama.

Mobiil kadunud.
Pole hullu, kui lauatelefonilt helistada, siis leian üles. Kui sisse on lülitatud. Enne võib muidugi padja alla vaadata. Olemas!

Lõunaks võileivad kaasa tegemata.
Pole hullu. Kui ma need kaapekakud (või koorikleivad) ja määrdejuustu kotti pistan, saab hakkama.

Kindaid pole jope taskus.
See on juba jama. Eile sai mingi suvalise ürbi ja suvalise kotiga poes käidud. Kumba nüüd otsida. Ürpi või kotti. Aega nagu ka pole.
Puude tassimise kindad näevad väga puised välja.
Aga poja miskid suurde sõrmikud siin. Ajavad asja ära.

Oh, klapib, ainult minutiga sõtsin graafikusse sisse.
Siiber kinni.
Tuled surnuks.
Läks!

No mida ometigi.
Ei lähe.. ei lähe.. ei lähe....
Uks ei lähe lahti.
Välisuks.
Keegi on trepil end ette keeranud. Või miski.
Uriseb vastu, alla ei anna.
Mina ka mitte.
Võtan kepi. Sellise korraliku vähekasutatud kepikõnnikepi.
Hakkan takistajat läb kitsa ukseprao surkima.
Ragiseb mis ta ragiseb, lõpuks saan ukse lahti.

Ootamatult imeline maailm mul ukse taga: trepi peal, tee peal, kaugemal põllulgi. Kogu mu kodu ümbrus on glasuuritud kui piparkook, pinnapeal läikivvalge ja laternavalguses sädelev jääkõva glasuur.
Millal ometi?
...
Kuidas ma tööle jõudsin?
Tänan küsimast, kenasti.
Raginaga.
Justkui kõnniks mööda õhkõhukest järvejääd seda oma jalgadega purustades, samal ajal sellest läbi vajumata. Ohtlik ragin hoiatusena kõrvades.

Bussist jõudsin isegi kiiremine. Üks kena inimene korjas mind mu pühal teekonnal auto peale.
...

6 kommentaari:

helle ütles ...

Hommikune rutiin on mul ka peensusteni välja timmitud. Kui ma kella 6st alates ülestõusmist ei pinguta, siis ma pool 7 üles ei saa ja tööle kella 7.45-ks ei jõua.

Hundi ulg ütles ...

Mul kahjuks (või õnneks) väljaspool kodu kohustusi pole. See aga on omamoodi õudus. Täna pidin linna asja tegema. Sõitsin bussiga. Kella kolmest öösel ärkasin iga 15 minuti tagant, et mitte sisse magada. Lõpuks ajasin ennast jalgadele ja olin täismundris üle tunnni varem kui seda on õigeaegne kodunt lahkumine. Peatusesse lonkisin need kilomeetrid aeglase tempoga, et mitte liiga vara kohal olla. Ega väga vara ei olnudki - jõudsin vaid 50 minutit varem...

tegelinski ütles ...

Et teisedki naudivad :)
Kusjuures, mul pole vahet, mis kell tõusen, lõpp on ikka ühesugune. Kadestan neid, kes aeglase tempoga saavad lonkida, vaadata, mõelda. 50 minutist ootamisest võiks ju terve romaani kirjutada :P

Yarnlover ütles ...

Mul on sama, pole vahet, mis kell tõusen, lõpp on äärmiselt sarnane tegelinski looga... Kipun küll ka enda voodist välja venitamisega venitama. Ja mul on vaja sama protseduur paralleelset ka kaheaastase lapsega vaja läbi teha.
Kui lõpuks uksest väljas, sall rippumas, rahakott suvalises kilekotis, laps kaenlas, temal jällegi nukukäru kaasas rippumas, autoni jõuan, siis hakkab selle puhastamine. Lapse autosse toppimine, värav vaja lahti helistada, aga kurjam telefon jäi tuppa - ilma aga välja ei saa. Küssa - kas laps autosse möirgama jätta, või see 16 kg kaenlas uuesti üles tuppa trügida? jne jne jne

neiud ärevil ütles ...

No mina olen siis küll õnnelik inimene. Pole mingit probleemi hommikuse tõusmisega. Krips -kraps voodist välja.Ükskõik kui vähe maganud, ikka hommikul virk ja erk.
Glasuuri imetlesin aga minagi. Hommikul kell 6 oli ta nii vapustav ja krigisev, särav ja valge.Täiesti enneolematu vaatepilt.

Köögikata ütles ...

Njah, ma vaatasin aknast, et autol ainult esiaknal tibake lund, puhastamine läheb kiiresti. Ja kui ma siis viimasel minutil selle sentimeetrisesse kõvasse koorikusse pakitud hobujõuhunniku juurde jõudsin, läks ka kohutavalt kiireks...
Muidu ma olen ka selline pikalt ärkaja, pean mitu tundi enne tõusma, aga viimasel minutil on ikka veel sada asja tegemata.