Kolmapäev, 9. detsember 2009

09.12.09

...
...
-->
Ühes sõbralikus kohas sain teada, et täna on selline maagiline kuupäev. Tuleb ära kasutada. Märk maha panna, et olen olemas.

Eile olin ka olemas, eile oli teistsugune tähtis päev.
Üks nimepäev oli.
Isegi koogi küpsetasin.

Aga õhtul ei saanud ma magama heita, sest mu voodi oli okupeeritud. Üks liblikas magas mu padja peal, mul polnud südant teda sealt ära tõsta.
Miski pool 2, teisel katsel, sain siiski kätte oma magamisaseme. Hommikul toimetasime toas koos, nüüd on ta jälle kuhugi peitu pugenud. Minu voodi on vaba, õnneks... iga öö ma nüüd ka valves ei kavatse olla.
...
Muude arvutitööde kõrval lappasin täna huvi pärast põhikoolide kodulehekülgi. Selline soe tunne tuli südamesse. Üldistada muidugi ei saa, igale lehele ei jõudnud.
Aga nii mõnigi vääris märkamist .
Näiteks see kool, kus esilehel on tublide tunnustamine, jättis sooja ja sõbraliku mulje.
Või see esileht, kus suur pilt tegijatest tüdrukutest, läbi aegade parim tulemus rahvastepallis (kindlasti mitte rahvusvaheline… aga see polegi ju oluline).
Või need esilehed, kus suurelt info jõuluaegsetest üritustest: tasuta kontsert, muusikaringikontsert, jõulupeod ja muu jõulunädala(te) tegemised.
Mõnel kodulehel on jooksvalt kooliperet puudutav ürituste, saavutuste, käimiste ja muidu tegemiste info.
Mõni kool on toonud esilehele välja kooli ajaloo lühitutvustuse või kooli hümni ja sümboolika, mõni kool näitab oma kaunist koolimaja, kuhu siis aadress ja kontakttelefon juures on.
Paar kooli on tähtsustanud direktorit, kes siis kooli avalehel, oma nimi all, tutvustuse või tervituse on üles riputanud.
Mõni kool andis niisama märku, et kõige olulisem on direktor.
Ja siis ma täna mõtlesin, et mida mina tähtsustan. Ei osanudki välja mõelda. Aga otsustasin, et tänasest päevast hakkan ennast tähtsustama. Ma veel ei tea, kuidas see välja peaks nägema, aga vahet pole. Peaasi, et eesmärk on püstitatud. Võimalik, et teen seda alateadlikult kogu aeg, aga see pole see.
Tänasest hakkan sihipäraselt tegema.

Oleks ma eile alustanud, oleksin liblika põrandale lennutanud.

4 kommentaari:

helle ütles ...

Päris elus liblikas oli? Mitte herbaariumist plehku pannud?
Ma nägin ühel päeval kärbest, aga oli juba kõngend;)Loomulikku surma.

tegelinski ütles ...

Täitsa päris ja elus :)
Kusjuures... lool on ka teine osa, kui mahti saan, kirjutan üles.

Need kõngend kärbsed... see tuletab meelde, et aknavahed veel puhastamata, karta on, et paras kalmistu :(

osaline ütles ...

Mulle meeldis teisest osast see, et sa hommikul liblikale ploomimoosise lusika jätsid. Leivajätkuks. :D

tegelinski ütles ...

oo jaa, me saime täitsa lähedasteks.

Aga neljandal päeval tekkis mul mure, et kaua ma siin oma toas ikka liblikale õitsen (kui ta mulle pidevalt pähe maandus), et mul on ikka oma elu ka.
Nüüd on ta jahedasse kohta toimetatud, ehk põõnutab kevadeni :)