Esmaspäev, 23. juuni 2008

Erilised Jaanid

...
Ega mul elus erilisi Jaane eriti pole olnudki.
Ehk kunagine kohalik kolhoosiesimees, tema oli kui oma pere liige. Unustasid ukse lukustamata (maaelu võimalused ja võlud aastaid tagasi), marssis elamisse sisse kasvõi magamistoani välja. Ja kamandas kaasa tööle, olgu sel või voodis muud tegemised pooleli. 

Sõbranna (ehk kunagise pinginaabri) mees on ka Jaan. Seda Jaani tunnen ma küll juba terve igaviku, sellest ajast, kui jürid ja jaanid veel mu elus märkimisväärselt olulisel kohal olid.

Jaan polnud siis veel sõjaväeski käinud. Olid ajad… mäletan, et saime kuskilt linditäie väliseestlaste salvestatud muusikat (vänt, vänt, vänt, diversant jm), tassisin miskit makikolakat, et Jaan saaks mulle ka lindistada. Kohe pärast seda läks ta kuhugi Kaliningradi kanti vene kroonut teenima.


Jaanil oli Jawa, mootorratas oli juba tollal ohtlik sõiduriist. Igatahes sattus Jaan avariisse, lehes pärast kirjutati, et juht pääses kerge ehmatusega. Sõbrantsi kommentaar oli – nojah, kui jalaluumurdu kergeks ehmatuseks pidada, siis olgu peale.



Mõni Jaan on minu õpilane olnud ja mõni Jaan õpilase lapsevanem, aga nendega ei seostu midagi erilist.
Selle aasta jaanid ka käes. Vihmane ja vesine, ei mingit tunnet.
Meenutaks parem, kuidas oli eelmisel aastal. 

Mõnus oli.
...

 Jaan meie vanas korteris 31.08.1975.
Ülle ja Marje ka... ja pulma-pillimees.
...

Kommentaare ei ole: