...
Paar viimast raamatulugemist, võimalik muidugi, et ka enne neid, aga ma lihtsalt ei mäleta. Igatahes kahes viimases jäid silma mingid mõtted ja meenutused sõjast. Silma jäämine pole ka õige ütlemine, silm libiseb üle. Need mõtted jäid kummitama kuskile silmade taha.
Ei ole täna-eile ilmunud raamatud, aga mitte ka igiammused.
"Vastasnurgas, räämas põrandal, põlvitas koolipoisi välimusega inimene. Seisatasin, et veenduda, kas ta ikka päriselt põlvitab seal nurgas või tõuseb kohe püsti ja läheb minema. Mälu meenutas mulle sarnast tegu Oskar Lutsu "Kevades". Kui nurka läksin ja põlvitajat lähemalt uurisin, tuvastasin elutruu vahakuju. Prantslased olid Hitleri nurka pannud. Kohmetusin hetkeks, sest nähtu tekitas mus valusa emotsiooni, mis tuli kui rusikahoop. Samas olin alateadvuses millekski ebameeldivaks valmis. Teadsin, et kui prantslased oleks sõtta astunud, poleks ilmselt siin, Pariisis, enam suurt midagi vaadata."
M.Ernits "Aeg iseendale" 2009
...
Ja Kaplinski kirjad aastast 2021
Kaks väikest lõiku.
"Pesukorviga on mu varane lapsepõlv vägagi seotud. Nagu olen mälestustes kirjutanud, tassiti mind pesukorviga keldrisse, kui pommivarjendisse enam ei jõudnud. Üks neist pesukorvidest on nüüdki alles ja selles on mõni minu järeltulija titapõlves ka maganud. Õnneks ei ole kedagi neist vaja olnud varjendisse tassida. Kui meie poliitikud ja teised suudaksid mõelda sellele, mis õnn on meil Eestis olnud elada ilma sõjata, ilma pommide ja pommivarjenditeta. See, nimetame seda kasvõi inimlikuks mõõtmeks, on minu jaoks hoopis olulisem kui riiklikud ja rahvuslikud asjad. Isegi Eesti iseseisvus, keele ja kultuuri hoidmine." (lk 75)
"Kui Trumpi toetas/toetab ligi pool valijatest, on midagi tõesti pahasti. Siia juurde vapustavad protsendid: kes on "noore maa" usku, kes usuvad igasugu vandenõuteooriaid. Mis kasu on demokraatiast, kui rumalate protsent tõuseb üle viiekümne? Eestis asjad vast nii hullud ei ole. Veel?" (lk 18)
Tegelikult on mul Õnnepalu ja Kaplinski kirjavahetusest veel mõned märksõnad, mis enda jaoks lahti mõtlemiseks üles tähendasin.
Entroopia. Aeg. Depressioon ja tarbetuse tunne. Vaesus ja rikkus. Surm. Suitsiid. Muusikasoovitus ja reisisoovitus. Ja... kas saab kirjutada elust, nagu ta on, ilma kedagi solvamata?
Raamatu viimane kiri oli ühest küljest väga ootamatu, teisest küljest kuidagi vägagi kokkuvõttev. Tõnu kiri Jaanile, kes oli selleks ajaks oma maise teekonna juba lõpetanud.
Aga jah, aastakümneid hiljem me mõtleme sõjast, räägime sõjast. Kirjutame ja joonistame. Põlvkonnad, kellel endal mingeid sõjamälestusi tegelikult polegi. Enamikul meist. On ainult lood ja lähedaste mälestused. Minu suguvõsas on mõned, kes midagi oma selle aja mälestustest võivad rääkida.
Kasvõi Tallinna pommitamine.
757 inimest hukkus 79 aastat tagasi, kui Nõukogude lennuvägi linna ründas.
Nüüd, juba terve aasta, on hirmud. Nüüd vist on niisama meenutamine tahaplaanile jäänud. Nüüd on uudised raadios ja tv-s, nüüd on inimesed, kes ise sõda on kogenud või kes keset sõda elavad ja lähedasi kaotavad.
Tahaks lugeda kirja, mis J.Kaplinski täna kirjutaks, arvestades olukorda Euroopas. Kahjuks pole see enam võimalik.
Purustatud Ukrainast ja kaotatud eludest pole veel ajalugu kirjutatud.
Teadaolevalt hukkus esimene eestlane Ukraina sõjas.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar