Esmaspäev, 26. oktoober 2020

Poiss Tutulinna külast

 ...

Siberi eestlased laulavad laulu poisist Tudulinna külast.

See on nii, et laulavad küll Poiss Tutulinna külast, aga tegelikult on tegu tõenäoliselt Tudulinna poisiga.

Poiss Tutulinna külast

käis üössel hulkumas.

...

Nuta, poiss, ja kurvasta,

ega sa neiut kätte ei saa.

...

Minu vana-vanaisa oli ka poiss Tudulinna külast, sündis Tudulinnas 1865. aastal.

Vana-vanaisa Jaan.

Siberis käis ära, vabatahtlikuna, kuigi siis polnud ta enam mingi poisike, 50+ oli. Elasid perega Iisakus. Läkski koos perega, lapsed võeti kaasa, vaid kõige vanem poeg mitte, tema oli sõjaväes. Aasta siis oli 1917. Olen kuulnud, et sõja jalust ära, 3.sept 1917 oli Saksa Keisririigi sõjavägi Esimese maailmasõja käigus vallutanud Riia. 

Vana-vanaisa Jaan oma perega lahkusid Eestist 17. septembril 1917. Üüriti kaubavagun, võeti kaasa kõik eluks oluline ja paarinädalane sõit Irkutski suunas võis alata. Jaan, kes haiguse tõttu oli kaotanud ühe jala, oli õppinud selgeks kingsepa ameti ja selles ametis teenis ta ka Siberis oma perele elatist.

See ei olnud niisama teadmatusse minek, lähedane sugulane (vanavanaema Kadri vend) oli mõned aastad oma perega seal juba elanud ja tema neid kutsus.  

Aastad läksid, olud muutusid, Eesti saavutas iseseisvuse ja inimesed üle maailma hakkasid taotlema luba kodumaale pöördumiseks.

Minu vanaisa Tiit (s.1904), Jaani poeg,  kirjutas päevikusse:


21/X -1920... Wiimastki ometi loodame Eesti maa poole saame sõita. Täna on neljapäev - tulewa nädala alguses arwame juba Irkutskist wälja sõita, täna tahan Kitoist juba wälja kolida. Mõne päewa pärast, kui ärasõidu päew juba kindlaks saab, tahan siia tagasi sõita ja kõigega jumalaga jätta ja mälestuseks salmid kirjutada ning teistel omale lasta kirjutada.

24/X - 1920... Pagan wõttaks jah! Ei saa ühtegi weel Eestimaale sõitma. Inimesed kesknädalal sõidawad, kuid meie jääme hulgast wälja. Lugesin Eesti "Talu" 1914 aasta käike. Ma mõtlesin ju ka kord Eesti põllumeheks saada. Kas aga see wahest wäga hull ei ole. Ma mõtlen ikka paljuks saada ja ehitan kõiksugu õhulossid, kas nad aga lõpuks rusuks ei lange.

19/I - 1921... Jõulu pühad möödas. Uus aasta käes. Jõudsalt woolab aeg... Kuid ikka istume meie siinsamas ega teagi, millal siit minema saame... Hea meelega tahaksin jälle wana tuttawate keskele saada, aga "Wara weel, ütleb saatus - "pead ootama."

Keskmisel Jõulu pühal s.o. üleeila oli "Eesti tööliste klubis" piduõhtu ja jõulupuu. Ma hakkasin juba waratselt walmistama, et õhtul midagi ette kanda. Esimest korda astusin ma seltskonna ette salajase wärinaga ja kandsin oma "Lapse kurbtuse", mille kallal ma mitu päeva olin tööd teinud, ette.

...

28. jaanuaril 1921 on tema isa Jaan teinud avalduse (tõenäoliselt on see juba korduv) Eesti Wabariigi esindusele Wenemaal.  Teadaanne Eesti Wabariigi kodanikuks tunnistamise kohta.

Elukoht ja postiaadress... Irkutsk, Sovetski tn 60

Palun mind ja minu perekonna liikmeid: naist Kadri, poegi Oskar`i, Tiidrich`i, Pärnhard`i ja tütar Iidat Eesti-Wene rahulieping artikkel IV põhjal Eesti Wabariigi kodanikeks tunnistada.  

Hingekirjas Eestimaal: Tudulinna wallas, Rakwere kreis

Millal kodumaalt wälja rännanud... 17. september 1917

Wäljasõidu põhjus... Wene - Saksa sõda

Missuguseid keelesid oskate... eesti keelt, osalt wene keelt

Perekonna peasissetuleku hallikad... kingseppa töö

Kuhu Eestisse asuda kawatsete... Iisakusse

Kas Wenemaal warandust on... ei ole

Kas Eestimaal warandust on... maja Iisakus

Lisab juurde tõenduse, et mina Eesti Wabariigi territooriumil olewa kogukonna liige olen... koopia eluaja passiraamatust, wälja antud Tudulinna walla walitsuse poolt 7. veebruaril 1911.

...

18. juuli 1921... Tudulinna vallawalitsus on vormistanud nõusoleku.

J.M. on sündinud Tudulinnas 23.veebruaril 1865, oli Tudulinna walla hingekirjas, elas Iisaku wallas ja külas, omab seal oma maja, ameti poolest kingsepp, lahkus Saksa wõimude kartusel Eestist, tema Eestisse tulek on soowitaw. Ka tema perekonna Eestisse tuleku wastu ei ole midagi.


Aga aeg läks ja asi ei edenenud, pere oma taotlusele vastust kätte ei saanud.

27.detsembril 1921 saadab Jaan järelpärimise.

Eesti opteerimise komisjonile Siberi osakonda

Paluks mulle teatada, kus viibivad praegult mu opteerimise paberid ja kui kaugele on asi nendega jõudnud, sest on ju poolteist aastat, kui ma oma opteerimise paberid Moskvasse sisse andsin ja warsti saab aasta, kui neid teistkordselt Omskisse uuendasin. 

Mind paneb isegi imestama, miks minu opteerimine nii pikka kestab, kuna paljudel see asi kahe kolme kuuga korda saab - ometi pole ma ei wäljasaadetud, ei isegi mingis asjas süüdistatud, mis wõiks takistuseks olla optandiks wastu wõtmises. 

Seda silmas pidades palun ma minu opteerimise paberid mitte paberi hunnikute alla peita, waid neid järjekorras, (mis ju ammugi kätte on jõudnud), ette wõtta ja walmis teha.



Uue läkituse saadab Jaan teele 19. jaanauaril 1922


19.I - 1922

Ma olen juba mitu korda nõuetanud, et minule minu opteerimise käigust sõnumeid oleks saadetud, aga pole seni ühtki täieliku vastust saanud, sellepärast olen sunnitud ma jälle sulge kätte võtma ja oma palvet teie poole pöörama.

Mõtelge, juba teine aasta ootamist jõuab lõpule ja weelgi pole nähtawasti üht sammu edasi saanud. 1920. aasta juuni kuus andsime meie opteerimise palwe muidugist selles mõttes, et juba sel sügisel wõimalust saada ära sõita, kuid kõik saiwad enam wähem ruttem - kuu, kahe, kolme, nelja pärast - omad dokumendid kätte, meie aga ühtegi, ainult sellepärast, et meie nende Metskondadega ja teiste sarnastega mitte tuttawad polnud. Lõpuks peab küsima, kas see suur Opteerimise Komisjon ainult oma tuttawate heaks töötab, aga kes mitte tuttawad pole, need "пошел k черту ". Kui see tõesti nii peaks olema, siis peame meie, võõrad, muretsema, et meie jauks eraldi komisjon asutatakse - teisiti ei tule ju midagi wälja. Siin kadub lõpuks kõik kannatus, mis ju nii kaua on wastu pidanud ja siis vannu kõik need opteerimise komisjonid ühes tema tuttawatega maa põhja.

No igatahes oli sellest kirjast kasu, juba veebruaris tuli vastus: Teie olete Eesti kodanikuks tunnistatud. Eesti kodakondsuse tunnistuse saate kätte, kui saadate kaks passipilti.

...

Väljavõte Tiidu päevikust "Südame sõber":

30/V 1922


Õnnelikud inimesed! Juba nad kihutawad kaunis kaugel, iga minutiga, iga silmapilguga ikka lähemale ja lähemale, kalli, ammu oodatud Eestimaa poole. Jah, õnnelikud inimesed! Juba neil süda keeb sees - ometi kord! Millal siis tulewad meile need õnnelikud silmapilgud, kus wõime ütelda: "Meie läheme!" ... 

Mul oli meel nii raske, kui neid eile õhtul waksalis saatmas käisin, nii kahju, isegi sugu kade meel. 

Kuni kella 12-ni olime waksalis - nii kaua ei tihkand oodata, kuni sõit ette antakse ja kraami wagunisse saaks kanda - see sündis kella 3 ajal ja kell pool wiis - mast püsti ja puri lahti ja laewuke lendas. Saaksid nad õnnelikult kohale ja meie neile warsti järele minema!

....

12/VIII - 1922

Noh wot - ja meiegi sõidame. 3. s.k.p. sõitsime kell 1/2 10 Irkutskist välja, kuni 7. õhtuni sõitsime kaunis heasti edasi, ehk küll mõnes kohas mitu tundi seisime. ... Nüüd on üsna lõbus sõita: istu aga akna juures ja waata wälja, wahest loen raamatut ja jälle waatan wälja.

Nüüd. armas Eesti, oota aga!

...

Narwas, 29. septembril 1922

Oleme teist nädalat karantiinis. Tüütab ära üsna. Ilmad on kogu aeg halwad - tuulised ja wihmased. Kaugele wälja, nagu linna, ei lasta minna ja siin märjal murul ja porises aias wilu ilmaga pole ka lusti olla. Saab enamaste raamatuid ja ajalehti loetud, wahest ajawiiteks mängitud, kuid see uimane elu närtsitab ja rõhub inimese wäga ära. ... Nüüd loodame et ju warsti wabaks saame. 4. oktoobril on wäljalaskmise päew.

...

8/X - 1922

Neljapäewal, 5. oktoobril 1922 sõitsime posthobustega Jõhwist Iisakusse. Kaugelt juba hakkasime waatama, millal Iisaku kiriku torn paistama hakkab. Õnnetuseks oli wäga wilu, wihmane ilm nagu juba kolm nädalat iga päew ja see rikkus meeleolu. Siiski, meelest läks kõik see pikk teereis ja sõitsime sarnase meelega kodukohale nagu oleks alles eile siit ära sõitnud. Ja oligi - 4. okt sõitsime wälja ja 5. saime jälle tagasi - ainult wiis weikest aastat oli wahet. Waatasin kõike seda ümbrust ja majasid nagu wanu tuttawaid.

5/XI - 1922 Tudulinnas

Olen juba mitmet aega siin. Tulin esiti nagu wõersi siia, siin räägiti, tööd küll olema. Onu oleks hea meelega tahtnud mind pikema aja peale palgata, kuid mul polnud isu järsku ennast kohale kinni köita - tarwis esite wabamalt Eesti wabariigis ümber waadata. 

Jaani poeg Tiit oli jõudnud Tudulinna. 

Kauaks ta sinna küll ei jäänud, ja kui 7 aastat hiljem sündis esimene laps, oli ta juba abielus ja elas perega Tallinnas.

...

Kommentaare ei ole: