Kolmapäev, 5. juuni 2019

Las olla, nagu on

...
Vaatasin aknast välja: jee, milline marusuur ämblik! Kõrgel, veranda  katuse serva all.

Pildistamiseks ilmselgelt liiga kõrgel!

Aga läksin õue asja uurima, vaja ju ikka proovida!
Kikkivarvul ja umbes.

Pärast vaatasin fotot... no ei ole ju ämblik.  Jalgu liiga vähe ja oleks nagu tiivad selja peal.



Hommikul Vikerraadios tuletati meelde, et täna on ülemaailmne keskkonnapäev.

Saate külaline ütles, et ta tähistab päeva sellega, et istub ja vaatleb oma niitmata muruplatsi.

Naudib seda, mida näeb.
Mõtleb neile lugematutele olevustele, keda muruniidukid häirivad.

Nii lihtne on jätta niitmata.

Mulle ka meeldib.
Siin nõges, seal ohkas või kobruleht.



Sel aasta ma jätsin nõgesed alles. Seal, kus eelmisel aastal takjat kasvatasin.

Mulle lihtsalt meeldivad need lopsakad nõgesed ja kõrged takjad. Niikaua, kui nad ilusad on.
Pojengid muidugi meeldivad ka.... täpselt niisamuti seni kui nad ilusad on. Mingil hetkel on maailm punaseid kroonlehti täis, vihm varred maadligi vajutanud, ja üldse enam ei ole nii ilus. Ega ma neid seepärast vähem ei armasta ega maha ei niida.

Nõgesed ma mingil ajal siiski välja nopin, aga kindlasti hiljem kui õielehed pojengipeenrast.

Aga jah, putukatega on nagu on.

Kui nüüd hommikust raadiosaadet meenutada, siis jäi meelde üks mõte.
Mõtlesin, et tõesti, miks ma ise pole märganud. Kui kunagi, ja mitte sugugi kauges minevikus, oli auto esiklaas suviste sõitude ajal paljude hukkunud putukate sünge kalmistu, siis enam mitte.

Kas tõesti üks osa loodusest on sellises hulgas vähenenud?
...

Kommentaare ei ole: