Esmaspäev, 13. oktoober 2014

Veidi vankerdamist

...
Keegi kuskil jagas linki lapsevankrite ajaloost.
Tõeliselt vahvad pildid.
Ja siis tuli mulle meelde, et mul ka, siin-seal mõni pilt.
Vankritest ja lastest.
Kõiki üles ei leidnud, aga eks saa hiljem lisada.

Ma usun, et see on kõige vanem vanker minu piltide hulgas, Loori on sündinud vist 1928. 
Minu ema eakaaslane, aga pilti, kus ema vanker peal oleks, mul ei ole.


See eest on mul pilt, kus ema väike õde (s 1934) on vankris. Sellele pisikesele anti ikka väga vähe aega, ta suri 2-3 aastasena.


Kuskile sinna, 30ndatesse, jääb ka see pilt, kus ema oma nukuga väljas jalutab. Vanker on vahva!


Siis tuleb tükk tühja maad, ja kuskile 50ndatel olen juba mina vankrisse pistetud ja välja värskesse õhku viidud. 


Ja 5-6 aastat hiljem mu väike õde... sedapuhku toas.



Järgmine vanker on umbes 7 aastat hilisemast ajast... ja juba täitsa teist nägu.
Vankris üks mu paljudest onutütardest...

Leidmata jäi pilt sellest punasest Saksa lapsevankrist, milles mu oma 2 poissi beebipõlves aega veetsid. 

Ehk ükskord leian... 

Ja siis lapselapsed vankrites, ma küll ei tea, miks ma neid pildistanud ei ole. Nüüd enamus neist juba vankrist välja kasvanud, viimane raasuke veel, ehk õnnestub vähemasti tema koos vankriga pildile saada. 
Enne kui hilja, sest... küll aeg lendab!

Selline vankrite ajalugu minu kollektsioonis.
...

4 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Väga vahva postitus!

Emmeliina ütles ...

jälle need toredad ja kadedust tekitavad pildid :)

helle ütles ...

Mulle ka meeldis!

tegelinski ütles ...

Aitäh märkamast... ja märki maha jätmast!