neljapäev, 26. november 2009

Kodanikupäeval… kodanikest

......


Ma ei tea, kuidas nende Eesti kodanikega ikka on.
Tegelikult… igat on.
Läbi aegade igasuguseid.
1941. aasta sügisel mõrvati Kuressaare lossihoovis sadakond inimest.
Täpne arv on tänaseni teadmata.
Oli vahistamine. Piinamine. Tapmine. Inimesed ise õieti ei teadnudki, mida neile süüks pannakse. Provokatsioonid, isiklik vihavaen, salakaebused, terav keel. Mõnedel muidugi kuuluvus Kaitse- või Isamaaliitu.
Arreteerijateks olid miilitsatöötajad ja mustas mundris mereväelased. Viimaste nimi on jäänud saladusse, miilitsatöötajad kandsid aga tavalisi eestimaised nimesid. Inimesed omade hulgast.
2. juuli "Saarte Hääles" kutsuti rahvast üles: "Vaadelge tähelepanelikult kõike seda, mis toimub teie ümber ja teatage kahtlastest asjadest miilitsatöölistele, Siseasjade või Riikliku Julgeoleku komissariaadi töötajatele või punaarmeelastele."
Ja inimesed teatasid.

Mõni mees arreteeriti selle pärast, et kündis põllul, valge särk seljas – et märguanne Saksa lennukitele.
Või need kaks meest, kes panid merel olles nende laeva pommitama tulnud Saksa lennukile viimases hädas märguandeks välja sini-must-valge.
Mõnele sai saatuslikuks lennukite jälgimine maja katuselt.
...

Siiani pole leitud ühtki Kuressaare veretööd kajastavat arhiivimaterjali. On aga saadud mitmeid vihjeid oluliste dokumentide põletamise kohta.
Dokumendid põletati, ometi mingid märgid jäid. Vangide kirjutused vanglamüüris.

Kui ise eluga ei pääse, kes seda loeb, siis rääkigu teistele, et need kaks poissi on maha lastud – Rohtlast Peetsi ja Tossi poisid, õemehe kaebused…

Sain surma mõistetud 14. IX 41 …tasuge!... pange rist surnuaeda, …poisid… otsige mu keha, viige surnuaeda…

Keegi lahkunu on ellujäänutele kirjutanud hoiatuse: "Kui tahad leida vaenlast, siis otsi sõprade hulgast.’’
Miks vanaisa Eduard arreteeriti ja hiljem mõrvati, polegi täpselt teada. Aga oletada osati, et sealgi mängis oma osa naabri pealekaebus. Nii vähemalt mäletas tütar Ilse, kes tol ajal juba 21-aastane oli.
Arreteerimisest mäletab poegadest noorim, kuidas kodus tehti läbiotsimine. Need, kes järgi tulid, polnud ainult venelased, nende hulgas oli ka eestlasi. Auto ootas pool kilomeetrit eemal. Kodust leiti ainult üks kahtlane ese – see oli Jaapani päritolu padrun. Oli ju selle talu peremees osalenud Vene - Jaapani sõjas.
 
Tütar Ilse, kes sel ajal oli Kuressaares, püüdis isaga kokku saada. Seda aga ei lubatud. Võimalik, et hukkamine oli juba toimunud.
...

Kuressaare massimõrv viis endaga kaasa naisi, mehi, talupidajaid ja kalureid, lihttöölisi ja õpetajaid, miilitsaid ja kohtutöötajaid.


Kui venelased Kuressaarest taandusid, algasid lossihoovis otsimistööd. Nii leiti ühis- ja üksikhaudadest kokku 90 mõrvatut (87 meest ja 3 naist). Toimus ohvrite tuvastamine ja ümbermatmine.
Pilt ja juttu Internetis
...

2 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

See on teema, millest tänapäeval pole "kombeks" rääkida. Ometi oleme me teadnud seda kogu aeg.

Küll ma lootsin, et riigi taassünnil teeme me läbi mingi ühise hingepuhastuse. Mitte nõiajahi, et istuma või seinaäärde. Mõtlesin, et toimub mingi ühine eneseteadvustamine, millised me olime rahvusena, kodanikuna, naabrina, kolleegina jne.

Seda ei toimunud. Vastupidi. Täna ollakse valmis kordama kõike sama, mis eelnes 41.aasta lossihoovile. Lihtsalt seepärast, et keegi ei mõtle samamoodi nagu mina.

Sinu kirjutis on väga päevakajaline.

tegelinski ütles ...

Igasugust on olnud.
Reetmist, aga samas vahetut abi ja toetus, päästmisi oma elu hinnaga.

Vahepeal isegi räägiti, et eestlaste truualamlik "kintsukaapimine" on üle pakutud, üks poliitiline mäng eestlaste vahel vaenu külvamiseks, et küüditamine oli siiski eeskätt võõra võimu poliitika.
Küllap ka seda, aga ajalooline mälu on pikk ja kohapealsed küüditajad ja nende abilised on teada tänase päevani.

Samas, minu teised vanavanemad pääsesid küüditamisest, sest üks hea inimene (võõras inimene) külanõukogust võttis ette oma 20 km jalgismatka, et neid hoaiatada.

Kui kõik korduks?
Kuidas see vanasõna nüüd oli?
Oma särk on ihule kõige lähemal... ka igapäeva pisiasjades.
eile, täna, homme...

veidi hapus tujus olen...