...
Hundid käivad hulgakesi...
Kui ma tausta poleks teadnud, no et kui kõvad jutumehed ja head* jahimehed Valeri ja Igor on, kui põnevad on jahimehejutud ning kui äge koht on Jäägri Villa, poleks ma kaasat survestama hakanud. Et läheme ja oleme ja kuulame, meil siin ka kõike nähtud ja kuuldud, nii mõnigi loomalugu jutustamist väärt.
Ürituse teise poole reklaami jätsin ära, psühholoogiline värk. Teada tõde, vähem on parem, ja et meestele ikka kõigepealt meeste jutud, pärast võin üritusega üksi kaasa minna. Või kui just jutumeeste lubadus meid viia metsa hundiulgu jäljendama... et siis metsast hundikarja vastuhõiget kuulata. Ma ei tea, kas ma sinna oleks läinud. Meiekandi hunt on käinud niisama südaöö paiku oma kurblik-igatsevat ulgu demonstreerimas, kutsuma vast nagunii ei hakkaks....
Aga pinguta mis sa pingutad, ikka ei õnnestunud. Kaasa kaasamine siis.
Esimese hooga mõtlesin, et jätan ise ka minemata, aga mind huvitas ürituse teine pool sama palju, ja seda, et sinna üksi lähen, olin nagunii arvestanud.
Piret Pääri jutustamist olen raadiost kuulnud ja raamatust lugenud.
Hundid käivad hulgakesi, karud kahe-kolmekesi.
Killuke festivalist kohalikus mõisas.
Nime saamise lugu kuulsin juba raadiost. Aga mõisas silmast silma kontakt ja uued lood, lisaks meeldetuletus, kui ilus ja oluline on lugude jutustamise traditsioon.
Taustaks oli tellitud aknatagused paduvihmahood ja kahtlased krabinad katusel, kõik see koos mahedate ja mõnusate lugudega, õhtu kui muinasjutt. Kui ainult hunt seda eite poleks ära söönud... või vähemasti oleks taati enne ampsanud ;)
Ja kui juba sealkandis, siis mitte ainult lood, mõisarahvale ka vaja tere ütelda.
Et kuidas teil siin nüüd siis läheb....
...
Head* jahimehed selles mõttes, et jaht on neile kaasnev ja vajaduspõhine harrastus, rohkem ikka mets ja loomad.
...
