Kuidas vanasti reisiti

...

#poolelijäänud

See siin küll pigem alustamata postitus 9. aprillist 2015.

8.04.2015 oli Kanal 2-s selline teema: millised olid eestlaste reisimisharjumused vanasti. Olin postitusele ainult pealkirja pannud, teksti ei olnud, oli vaid link saatele. Link enam ei toiminud, nii et otsisin saatelõigu uuesti välja ja kuulasin üle. Et huvitav, mis mõtted mul tookord võisid idanema hakata, et kirjutamise tuju tuli. 

Huvitav jah, praegu ma igatahes mõtlen, et vanasti on hoopis laiem mõiste, kui teema, mida saates käsitleti. Seal meenutati reisimist taasiseseisvumise algusaastatel. Olen oma esimesest väljamaa reisist kirjutanud, see oli ka ligilähedal selles ajas.

Aga enne seda olid 1980ndatel mõned grupireisid koos kohaliku rahvaga tolleaegse Nõukogude Liidu avarustesse. Odessas käisime, Volgogradis käisime. 

Fotosid vaadates, Gagras käisin. 

kevad 1987

Ja Põhja-Osseetias. 

See vist oligi see reis, kus mina käisin, aga kaasa mitte. Tookord oli grupp koos kahest erineva piirkonna rahvast. Selles teises seltskonnas oli meesterahvas, kes kandis minuga sama perekonnanime. Meid oli ühte tuppa määratud. 

Kuidagi asi ikka lahenes, ma ei mäleta, et me oleks tuba (või laia voodit) jaganud.

...

Ükskord Rootsi laevas jagasime kajutit küll võõra mehega. Usun, et see oli 90ndatel. Kummaline, kuidas reisimine ikka aastatega muutub! Kui esimesi kordi Rootsi sõitsin, polnud meil mingit kajutit. Oli nagu bussis magamine, suur saal istmeid täis. Lasid tooli seljatoe alla, tõstsid jalad kohvrile ja magasid. Kui uni ära läks, kolasid laevas ringi, siis läksid ja tukkusid edasi. 

Aga see võõra mehega kajuti jagamine... oli neljane kajut, olime algul kolmekesi,  noor mina ja võõras noor naine pojaga. Ja siis tuli üks nooremapoolne meeskondanik äkki kajutisse, et tema ka siia määratud. Miskipärast ei õnnestunud olukorda lahendada, igatahes lõpuks seal neljakesi olime. Tegelikult me ise andsime nõusoleku. Et kui juba, siis olgu peale :) Ega me põhimõtteliselt teda ei näinud, tuli, kui meie juba magasime, hommikul libistasin mina ennast kajutist suht varakult välja. Aga üldiselt olime me kõik antud olukorras üsna leplikud. 

Nüüd, kui üksi sõidan, võtan endale privaatse kahese kajuti. Aga mingi hirm (või pigem ohutunne) tollest ajast vist on jäänud: kui üksi kajutis olen, käib sisenedes ikka mõte peast läbi: äkki nad on mulle sinna siiski kellegi kaaslaseks sokutanud :) 

Aga neljases ühiskajutis olen varasematel aastatel päris mitmeid kordi sõitnud ja üldiselt alati meeldivas seltskorras. Kord koos ühe tegusa venelannaga, kord koos jaapani noortega. Need on rohkem meelde jäänud, tegelikult on neljane kajut alati omamoodi seiklus. 

Sellised vanasti reisimised laevaga.

...

Aga kui nõuka-ajal toimusid meie ekskursioonid lennukiga, siis tädi ja tädimees käisid paarinädalastel reisidel rongiga. Neil olid ka korraldatud grupireisid, elasid rongi magamisvagunites, teele jäänud olulistes paikades rong seisis, rahvas lasti linna peale, korraldati ekskursioone ja tutvuti vaatamisväärsustega. Ega ma neist reisidest suurt ei tea,  Ilse-Alfi ekskursioonidest on alles vaid albumitäis vanu fotosid.

Isegi aastaarvusid ei oska juurde kirjutada.

Aga ühe nende tuusiku mu oma foto-arhiivist nüüd hiljem isegi leidsin. (Täna juba 19.dets)

 Aasta siis oli 1971. 
10. - 28. september,

...

Naabrimees Allan käis oma nooruses loomavaguniga reisil. Ei-ei, see polnud küüditamine, tema oli saatjaks rongis, mis loomi Venemaale vedas. Võis olla 1960ndate lõpus. Tema meenutused olid päris värvikad, kahjuks on Allan igavikuteedel, nii nagu paljud need, kes nõukaajal reisisid.

Vanaema ja vanaisa reisisid EW ajal. Sellestki on alles vaid mõned fotod; et neist reisidest eriti juttu oleks olnud, seda ei meenu. 

Nii et lõpuks sai valmis postitus, et midagi nagu oli, aga mis... ei tea, ei mäleta. 

...

Kohustuslik element

 ...

Hommikune eravestlus kaugsugulasega*

- Kodus tagasi?

- Liepajas veel. Õhtul millalgi võiks jõuda.

Ja kohe tuli foto.

Tundus kuidagi tuttav. Vaatasin kiiresti üle oma eile tehtud viimase pildi.

Ja saatsin vastu, koos kommentaariga.

- Mina tulin eile. Väga sarnased pildid. Isegi porgand... sort ainult erinev.

Kuna kaks jahtijat juba on, siis kes soovib, saab ka meiega ühineda.

Meie siis...

Osaline

Tegelinski

Kohustusliku elemendi võib kahe foto põhjal ise valida ;)

...

Kaugsuguluse selgituseks

 * minu vanaema oli tema ema ristiema. 

...

15 kevadist hetke... üheteistkümnes

 ...

2019. aasta kevadel käisin Peterburis. 

Kevadel... see kõlab kesiselt.

Me saabusime sellesse ajaloolisesse linna just täpselt 22. aprillil. Kes teab, see teab ;) Igatahes kunagi kandis linn Leningradi nime, aastatel 1924 kuni 1991. 

Asustatud aastal 1703.

Nii palju numbritest.

Võiks ju rääkida linnast ja ajaloost, juurde väärikas pilt panna.

Aga miskipärast pole tuju.

Sobib see pilt küll.

22.04.2019

...

Ma kuulan nüüd Taubet

 ...

Täpsemalt ja õigemini, Evert Taube'i kuulan. 

Kui nimi tundub võõrana, pole hullu. Ma ka alles kodus sain teada, kes see mees Stockholmis oli, kelle külje alla ma pugesin ja end seal ääretult õnnelikuna tundsin. 

Rita võttis samasugust lähedust vastu hoopis tõsimeelsemana. Kahtlustan, et ju mina tundsin füüsilises kontaktis raha lõhna ;) ... sest kui hiljem viiekümneseid lehvitasin, vaatas sealt vastu juba mulle tuttav pilk. 

Rita maksis kaardiga...

Evert Axel Taube [toob] on Rootsi laulja, helilooja, kirjanik ja kunstnik. Teda peetakse Rootsi rahvustrubaduuriks. 

Lugesin Wikipeediast ta eluloo kohe kolm korda läbi. 

Natuke kuulasin ka, näiteks koos nii originaal kui Väikeste Lõõtspillide Ühingu esituses lugu Bibbi.

...

Etendus täissaalile

 ...

Suvised etendused olid siin ja seal, mõni vabas õhus, mõni mõisas, mõni kogunisti pullitallis. Aga üks etendus läks küll nii, et ametlik teater ja suur saal. 

Selle suure saaliga oli naljakas lugu. Ikka juhtub, mõnel rohkem, mõnel vähem. 

Minul kipub nagu rohkem juhtuma, aga pole hullu, olen harjunud.

Kui kohaliku grupi boss helistas, et paari nädala pärast piletid, Rakvere etendus, sisu järgi tundub päris hea. Kuna kuupäev sobis, ütlesin kähku oma "ja" sõna ära. 

Muidugi unustasin küsimata, mis etendus, aga see tegelikult polnudki oluline. Kui vaatama lähen, eks siis saan teada.

Teatri päev juhtus olema teistmoodi, tuli üks ettenägematu hommikune sõit. Rakverre. Viskasin veel välja mõtte, kas hakkan koju tagasi tulemagi, õhtul ju etendus. 

No mõte oli muidugi nali. Õnneks. 

Õhtul, kui bussi istusin, hakkasin ristsõna lahendama. Ühel hetkel vaatan, et sõidame miskisse linna sisse. Tapa? Täpsemalt uurimisel selgus, et hoopis Paide. Rakvere teatri külalisetendus Paide kultuurikeskuses.

Küll on hea, et ma hommikul Rakverre ei jäänud!

Kusjuures, selle olin siiski järele vaadanud, mis etendus Rakvere teatril sel kuupäeval on. Seda, kus on, ma ei vaadanud. Lõppeks polnudki oluline, buss viis ja buss tõi koju tagasi. 

Mäletan, et kui õhtul oma teeotsas maha tulin, oli väljas kottpime. Tänaseks on ka meie majade vahel tulukesed tekkinud. Ähmasemad kui varem, see-eest tihedamalt.

Ah et etendus?

28.09.2022

Kavalehes on info, et etendus on jõudnud lavale rohkem kui kahekümnes riigis ja pälvinud palju tähelepanu oma naiskarakteritega.

Naiste rollis siis Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Elina Reinold. Või mis naised, algul lausa kõrgkooli õppima läinud teismelised. 

Omamoodi sõbralood on ka kavalehtele kirjutatud.

Etendus ise, esimestel minutitel ma päris sisse elada ei suutnud, kuid mida edasi, seda rohkem puudutas. Palju keerulist kolme naise elus, kes hoolimata erinevustest ja vastuoludest olid üksteisele rohkem kui olulised, olidki sõbrad läbi elu. 

Lõbus oli ka. Kohati. 

...

Tehtud ja tegemata

 ...

Kui nüüd tagasi vaadata, siis tehtud rohkem kui tegemata. Või kuidas võtta.... punane sõstar vaatab rõõmsasti põõsast vastu ja ootab korjamist. Õnneks on linnud appi tulnud, nii et iga päevaga vähem korjamata marju. Hästi ju küll ;)

Aga eile tulime tagasi Gotlandilt ja see oli selline teises maailmas ja teises ajas käimine. Aeg oli keskaeg ja maailm oli pisike Visby linn.  Ma kujutan ette, et 12 km² on piisavalt väike, et vähemasti kolm korda risti-põiki läbi käia, igatahes kaasaegne käekell näitas, et läbisime 11 kilomeetrit. Muidugi kulus selleks ka terve päev. Või nii 6  - 7 tundi. 

Keskaegseid tegemisi ootasime tegelikult rohkem, sest seda õiget laata me üles ei leidnud. Tõsi, müüri ääres midagi toimus, aga hoolimata kõrgest keskeast ei olnud me piisavalt keskaegsed, saime ainult eemalt vaadata. Järgmine kord pöörame oma riietusele suuremat tähelepanu, kuigi ma pole kindel, kas sellestki piisab, sest pääsemiseks kontserdile müürivahes pidi  lisaks käepaelale ja ajastukohasele riietusele veel telefonis pileti ette näitama. Mida meil samuti ei olnud.

7. august

Tegin mõned pildid, et järgmine kord Gotlandile minnes teaks, kuidas seal riides käiakse. 

 

Ja millised lisaseadmeid on soovitav kasutada.

Pika jutu lühike kokkuvõte: Visbys oli traditsiooniline keskaja nädal, mis toimub augustis, iga aasta 32. nädalal, pühapäevast pühapäevani, juba alates aastast 1984.

...

Päev enne Gotlandile sõitu (6.08) käisin Pärnus blogijate kokkusaamisel. Ajalooline sündmus seegi, traditsioon juba mitu aastat, aga minu jaoks esmakordne. Sain tuttavaks inimestega, keda enda meelest juba aastaid tunnen: Kai, Konn, Ritsik, Sgjelle, Kellakägu olid tutvustamata tuttavad, teiste puhul piisas blogi nimetamisest, kui juba oli aimu. 

Igatahes oli armas olemine, Käbi suhtus kui omaealisesse, üritas mind endaga kampa sikutada, võidujooks jäi siiski ära, sest punnisin vastu. 

Kuna olin otsustanud, et pean ennast korralikult üleval, võõras kohas pilti ei tee, liiga kauaks end külla ei unusta ja lasen ka teistel rääkida... siis nüüd on nii, et mul polegi ühtki fotot. Märk sellest, et vähemalt üht oma lubadust suutsin pidada! Samas kahju ka, Ritsikul õitsesid aias mu lemmikud floksid, neid oleks vast ikka sobinud pildistada. Või võileivatorti. Käbit ehk ka, tema puhul pole muidugi kindel, kas see talle oleks sobinud. Nii et on nagu on, see lugu on nüüd ilma pildita!

Või siiski mitte! Ma sain kingiks raamatu, ja kuna see nimelise pühendusega, siis ilmselgelt seda ma pildistada tohin! 

Pealkiri igatahes juba kõnetab.... lugenud veel ei ole.

...

Kolmandast kokkusaamisest viimase viie päeva jooksul on mul päris palju pilte.

Kolmas oli tegelikult esimene, 4.08 Koerus. Selle kohta võin julgelt öelda, et olin seltskonnas nooremate hulgas. 

Eks oli, kõik on suhteline siin ilmas! 

Nooremaid või siis päris noori, kes meelelahutust või teenust pakkusid, muidugi oli, mina olin nende ridades, kelle meelt lahutati.

Dvinjaninov esitas monokomöödias "Vanuse viiskümmend varjundit" lustakaid lugusid ealistest iseärasustest. Ma pole ammu nii palju naernud!

Noor sporditüdruk näitas trikke ja Päästeamet õpetas, kuidas hoida ennast ja päästa kaaslast.

Kontserdiosa oli ka, Juhan Uppin lõõtsaga, pakkus nii laulu kui muusikat. Kõige lõpus kõlanud "Ukuaru valss"  pani peole punkti. 

...

Aga see pole veel kõik. 

Viispäevak lõppes eile Tallinnas, kus eakaaslasest lapsepõlvesõbrannaga tegime aega parajaks, nautisime õlut ja ilusat ilma. 

Kuni oligi aeg rongile minna.

...

Testime ennast ja teisi

 ...

Mingi aeg tagasi tulid mulle uurimusküsimused, kuidas olen rahul Omniva teenustega. Mis ma siin ikka nii väga nurisen, alati saab paremini, aga pakid liiguvad, kirjad jõuavad suht kiiresti kohale ja ajaleht pole ükski päev tulemata jäänud. Maksimumpunkte ei pannud, põhjenduse kirjutasin ka. Ajaleht võiks ikka hommikupoolikul kohale jõuda. Pole ju normaalne, et kell kolm päeval post alles tulemata. 

Piiga13 oli asja juures, kui täitsin ja kui Paides täidetud ankeedi postkasti panin. Järgmisel varahommikul (7.45 ;) läksime bussi peale, ja ennäe imet, postiauto sõitis mööda ja pani lehed postkasti. Terane tüdruk ei jätnud kommenteerimata, no vaata kui kiiresti su kirjale reageeriti! Minul muidugi süümekad, et julgesin nuriseda, võimalik ju, et post juba päevi hommikuti varem tuuakse. Hakka või vabanduskirja saatma! Seda enam, et järgmisel päeval toodi ajaleht peaaegu sama varasel kellaajal. 

Õnneks ma siiski ei reageerinud.... läks nädalake või paar mööda, ja kõik jälle vanaviisi. Ega ma ilmaasjata südaöösel lehti tooma ei lähe! Vähemasti kindla peale minek, kui kell neli alles postkast tühi.

...

Teises testimises osalesin ka. Indigoaalane testis, milline reisiseltsiline ma oleks. Ilma testimata ütlen, et ma ei taha olla seltskonna kõige nõrgem lüli, siis parem ei osale. Aga kohanemisvõimelisena sobitan ma ennast tugiisikuks ükskõik kellele, keda saan toetada ja olen samal ajal sama äpu. 

Samas, iga olukorraga ei kohane. Näiteks see kardin. Mulle annab kardin privaatsuse. Nii nagu ka lukku keeratud uks. Tahan tunda end turvaliselt ruumis kus magan. Aga kui juba magan, siis vahet pole ;) 

Detaile planeerin, kui reis on minu korraldada, parema meelega haakun juba korraldatud reisiga. Üldiselt ma planeerimist ei armasta, tahan, et head asjad saaksid ise mu juurde tulla. Aga kõigest hoolimata olen ma ideaalne reisikaaslane, test ütles, ise ma natuke kahtlen.

Reisil mööda Eestimaad... 22. juuni 2022

...

Kaks ei jää kolmandata.

Tegin läbi testi "Leia oma hingesugulane kirjanike hulgast".

Hingesugulase leiad 5 kirjaniku hulgast. Kümme küsimust ja saadki teada, millise kirjanikuga sul kõige rohkem ühist on. Kuna lubasin sel aastal pühenduda rohkem Eesti kirjandusele, on test igati sobiv. 

Tulemusega olen ka rahul. Minu kirjanik on Kai Aareleid. Mitte just eriti ammu oli Vikerraadios järjejutt "Vaikne ookean".  Raamatut ma lugenud ei ole, mis iseenesest on lausa piinlik, sest jaanuaris 2022 sai romaan Tammsaare nimelise kirjanduspreemia. Nüüd, kui olen oma kirjaniku teada saanud, loomulikult laenutan ja loen. 

Kohe kõik loen läbi!

... 

Mis vahe on õpetajal ja poliitikul

 ...

Mul on mõned tuttavad õpetajad. Poliitikuid pole vaja tundagi, neist kirjutab meedia. Kõik poliitilised sise- ja välisasjad jahvatatakse läbi või hakitakse peeneks. Olenevalt näpuosavusest.

Ja kes olen mina, et kedagi hukka mõista?

Mõista suudan tegelikult nii ühte kui teist.

Aga sellised vastuolulised näited, näpud sügelevad. 

Et kribaks paberile. 

Ühesõnaga... elu on vastuoluline.

Tuttav õpetaja läks klassiga laevareisile. Ei olnud mingi puhkusereis, katsu sa puhata, kui kümmekond alaealist sinu vastutusel.

Kes reisi kinni maksab? No ikka õpilased enda reisi ja õpetaja enda reisi. Grupireis soodukaga ka, pole ju põhjust viriseda. Ja lõppude-lõpuks, vahet ju pole, ka tööreisi saab nautida. Eriti, kui seltskond lahe on. Asi nüüd oma palgast see 100+ eurot välja käia.

Üks teine õpetaja ütles küll, et nautimise asemel tema on küsimuse ees, mida teha edasi. Kui lõpuklassi (äkki isegi keskkool?) õpilaste kajutis Tallinna saabumise hommikul hulga tühja taarat avastas. 
Kuidas asi lahenes? 

Pärast pole me suhelnud. Selle noore õpetajaga siis. Niipalju ta ütles, et kõik lapsevanemad on kooli juurde bussi vastu tellitud, annab lapse isiklikult üle.

Poliitikute elu on lihtne. Isegi kui neil reisimine, töö ja lõbu ühendatud on, nemad võivad tellida autosse "joogid kaasa". Ja keegi pärast ei kontrolli, kas jõi, kes jõi, palju jõi.

Aga ma olen kindel, et Normindia džinni müüginumber teeb järsu hüppe. Kõrgustesse siis. Või siis Saku antvärk "Paljas Õun".

Huvitav, et nad mingit ampsu juurde ei tellinud. Samas, ehk ootas ees priske õhtusöök kuskil restoranis. Ei või ju isu rikkuda.

Õpetaja 3 võttis küll ampsu kaasa. Mõned pakid pehmikut ja mõned karbid määrdejuustu. Ehk mõnel lapsel ilmnevad nälgimise ja nõrkemise märgid, siis hea sisse sööta. Aga märke ei olevat ilmnenud, keegi küsima ka ei tulnud, nii siis suunas õpetaja söögikraami sujuvalt noorte kajutisse maabumise hommikul, ehk läheb vaja. Ju vist läkski, pärast olid ainult tühjad pakendid alles.

Neljas ja viies õpetaja tellisid endale kruiisil õhtusöögi. Mõtlesid küll, et kas tasub, võiks ju kokku hoida. Aga lapsed läksid sööma, ja nii läksid õpsid ka. Asi see 35 eurot maksta, põnev ju valida ja degusteerida. 

Poliitikud käisid ka õhtust söömas, neljakesi. Kokku 1280 eurot. 320 eurot oli kindlasti väga eriline söömaaeg. Kindel see, et nemad seda vähem ei nautinud kui õpetajad.

Ja siis need reisirahad. 

Õpetaja nr 6 käis õpilastega reisil. Õppereisil. Viimasel hetkel selgus, et koolil enam selle jaoks raha ei ole. Lastele räägitud, transport tellitud, matkamajas ekskursioon kinni pandud. Õnneks polnud kaugele sõita, õpetaja nr 6 maksis 50+ eurot ja kõik olid rahul. Bussijuht, lapsed, õpetaja. 

Poliitikutel on teine mõttemaailm (loogiline ju, ega nad muidu ei saakski poliitikat teha). 1500 eurot sõidukulu purjekal, seda on ilmselgelt liiga palju. Isegi kui mitme peale jagada.

Ja siis õpetaja 7... nädalas makstakse ühe või kahe ringitunni raha, aga kontsert tulemas. Või laulupeo ülevaatus. Harjutamine ja lihvimine käib päevast päeva.

Õpetaja 8 korraldab nädalavahetusel tantsulaagri. ööbimisega. Et lastel huvitavam oleks. Ja et tantsud selgeks saaks... kui ükskord tantsupeole minemiseks läheb. Ühest ringitunnist nädalas jääb ilmselgelt väheks.

Kui nüüd keegi arvab, et õpetajad nurisevad... ei nurise. Miks peakski, ise nad ju on oma ameti valinud.

Mina siin, loen ja imestan. 

Et ühesugused inimesed kõik... aga nii erinevad siiski.

...

Maapealt kadunud

...

Neli päeva Saaremaal... järjest päevakavad paika pandud. Tahtsin ju parimat, aga välja tuli nagu ikka. Et mõnel päeval enam-vähem ja mõnel veidi-vähem.
Mõnel lausa nadivõitu.

Näiteks see lugu Kellamäega. Koht tundus kuidagi huvitav, aga erilised kiidusõnad internetis olid kirja pandud mõisa aida kohta. Et ehitatud 19. sajandi algul, suurepäraste proportsioonidega, üks kaunemaid säilinud mõisaaitu Baltikumis.

Ma olen ikka arvanud, et meie mõisa ait on parim!
Vaja ju võrrelda.

Kui otsima hakkasin, siis seda, mida otsisin,  seal ei olnud. Kellamägi ise nagu oli. Aga mõis? Kuskil umbkaudu samas kohas kõrgus uhke villa. Mees, kes sealt vastu jalutas, ei osanud midagi öelda. Mõis? Pole kuulnudki. Mõisa ait? Kuskil mingi kokku kukkunud kelder on. Võimalik, et aidaalune. Aga tema ei tea.

Muidugi võib olla, et noorperemees peitis põneva ehitise oma häärberi külje alla... aga miks ma ei usu.

Pigem usun peremehe sõnu, et ega seda neti-värki saa usaldada. Täna veidi rohkem teemakohast juttu lugedes sattus ette kommentaar aastast 2015.

Paraku on see aidahoone peaaegu 100 % hävinud.

Nojah, jäigi nägemata Kellamäe mõis ja aidahoone.
Mida pole, seda pole.

...

Aga mis kummaline kokkusattumus, kui hiljem läksime, et vanaisa hauale tellitud plaati kätte saada, selgus, et tänav võib ju misiganes  nime kanda, aga ettevõtte nimi oli Kellamäe .

Nii et ühe kadunud Kellamäe asemel anti päeva lõpuks teine Kellamäe.

Kaduvikuga seotud mõlemad!
...

Küla, mis teele sattus

...

Viimane punkt, kus Setomaal peatuse tegime, oli Lüübnitsa. Sattus teele, ja kuna kaart näitas, tegime rõõmuga sihtkohaks. 

Mina ronisin tippu, vaatasin Venemaad, katsusin varbaga Pihkva järve vett ja jätsin kohalikku välivetsu kingituseks rulli paberit.

Kaasale oleks meeldinud kala- ja sibulalaat, aga need alles kuu aja pärast.

Tagantjärgi tarkusena lugesin, et esmakordselt mainiti küla 400 aastat enne mu noorema poja sündi, aastal 1582. 

Aga see pole veel kõik. Samal päeval, kui meie seal käisime, kuulutati Lüübnitsa Aasta Külaks 2019. 

Tagantjärgi täna loetud uudis.

Kuna Fb-l on oskus mind üllatada ja haakuvaid fakte pakkuma hakata, siis päeva lõpetuseks leidsin sealt ühe oma lemmiktoitudest, suvise külmsupi. 

Et ole sa lahke, Lüübnitsa külmsupp. 

Ma kohe ei tea, kas vastavalt minu hetkelisele eelistustele sai toit temaatilise nime või ehk tõesti ajalooliselt välja kujunenud kohaliku tähtsusega suvine supp.

Arusaamatuks jääb ka, kuidas seda Lüübnitsat nüüd korraga nii palju paari päeva sisse mahub, kui ei lähimas ega kaugemaski minevikus nagu polnud eriti teada ega tuttav koht.

...

Ma olen populaarne

...

Vaatasin blogi statistikat, ja mis ma näen! 

Ma olen saanud rahvusvaheliselt populaarseks, sattunud idanaabrite huviorbiiti. Nädalajagu vaatamisi sealt on suurem arv kui kodumaiseid klikke. 

Nojah, kui kohalikud ja Ukraina kokku panna, siis kaalume üle.

Ma selline tagasihoidlik inimene, saan täitsa hakkama ilma olulise tähelepanuta, ei tea nüüd, kuhu nurka pean peitu pugema.

Ja miks just Venemaa ja Ukrana?

Ok, kui nüüd natuke mõelda, siis Venemaast võiks ju isegi aru saada, sest sel nädalal sai sisse põigatud Venemaale. 

Saatse Saabas, vist terve kilomeeter läbi naaberriigi. Kusjuures, korravalvurite valvsa pilgu all, oli see nüüd miilits või politsei, aga põõsas ta oma autoga passis.

Aga see Ukraina... no ma ei tea. Oleks veel Gruusia, sest sel nädalal sai Gruusia restoranis söömas käidud.

Kusjuures, väga maitsvad toidud, soovitan soojalt. Tallinnas, Nõmme teel. Suliko.

Ma veel meenutasin oma kooliaega, algklassides oli mingi rahvaste sõpruse teemaline pidu. Meie klass õppis selgeks laulu Suliko gruusia keeles. 

Täitsa meeles! 

Kui ikka vaja, võin laulda!

Väga kurvalt ja tähti venitades.

Seal restos istudes ja toitu oodates ma meenutasin.

Grusiinlastel oleks muidugi asjast oma arvamine, aga pole hullu, ma ei tunne ühtegi grusiinlast ;)

Sakvarlis saplavs vedzebdi

Ver vnakhe dakar Suliko

Gul amoskvnili-i-i vtsiodi

Sada har tsevo Suliko.

Ukrainaga ei oska aga ühtegi seost leida, vähemasti mitte sellesse nädalasse sobituvat.

Või siis Egiptus, ei mingeid seoseid, läbi aastakümnete!

Aga 64 lehevaatamist!

Paneks piduri, aga see pole vist võimalik.

...

Kuidas enesehinnangut tõsta

...
Teema on Manjanalt laenatud.

Mitte just sõna sõnalt, aga kui vaja, annan tagasi. Seda enam, et minu lahendus sobib ainult ülekaalulistele.

Arvestusega, et kaheks jagatuna peab ühejagu mõlema jaoks jätkuma.

Aga pole hullu, ega tema trikid minu puhul ka ei toimi.

Samas, jagamiseks mul materjali jagub.

Nüüd saan ennast kaks korda vaadata ja mõlemal korral tõuseb enesehinnang.

Natuke tahaks suunata ka, seda enam, et elamuste pakkuja hinnakirjas oli meie jaoks ootamatult suur soodustus.

Kahjuks ma ei tea, kas tohin kohta linkida, sest nende info põhjal ma oma tarbeks võin pildistada, aga pilti reklaami tarbeks kasutada ei tohi.

Ma pean mõtlema!

...

Kolmas kord Ahvenamaal

...

Olen Ahvenamaa kirjutanud isegi teemasse 100 head asja.

Ongi jätkuvalt üks neist sajast... endiselt hingele hea.

Iga reis on omanäoline, nii ka need kolm, mis Ahvenamaale viisid.

2007 käisime bussireisil, kolme ööbimisega. Rita kutsus kaasa, koos nende kohaliku kogukonnaga.

Olen sellest kirjutanud oma vanas blogis.

Albumist pildistasin paar pilti ka.

August, 2007

Ahvenamaa-reis on nüüd tehtud

Neli päeva avastamas saari, bussiga mööda punakatoonilist asfalti, jalgsi piki punaseid killustikukivilisi jalgradu. Valged laevad pikkadeks ülesõitudeks, sillad ja kollased praamid väikeste väinade ületamisteks.

65 tuhat pisikest ja veel pisemat kui pisikest saarekest.

Meie grupp vallutamas kive ja kaljusid, turnimas kui tundmatu kohmakas kaljuelukas kividel ja küngastel, jalad tudisemas, väändumas, tõrkumas, kepslemas, hüppamas, koperdamas, alati valmis kas laskuma või kõrgustesse ronima, ikka üles ja alla, ühe eesmärgi juurest järgmiseni.

See oli eriline. Kaljud kasvasid hinge ja rahulik elurütm tekitas kadedustunde. Seal olid autod valmis sõitma kilomeetreid jalgratta tuules isegi kõige ohutumas olukorras, lugupidav oli suhtumine teistesse sohvritesse, jalakäijatesse, ratturitesse.

Kirikud ja kindlused, kalmistud ja kabelid.

Purjekad nii merel kui mudelitena kirikutes.

Kanarbiku- ja samblikuvaip keset kiviväljasid.

Kummalised õunaaiad, suured sibulapõllud ja lopsakad kartulipõllud, hubased kämpingud ja lugematul hulgal sääski.

Ahvenamaa ahjupannkook, kindlaks lisandiks ploomimoos ja vahukoor.

Rootsi keel ja rootsi meel.

Åland siis pigem.

...
Teine kord olime Ahvenamaal jalgratastel.
August, 2014
Väike kokkuvõte blogis.

Neli naist ratastel (lapsest kaarikus rääkimata)

Selline reis siis.

Paadis pole küll õige sõna, laevaga sai mindud ja laevaga sai tuldud.

3 päeva Ahvenamaal.

Jalgratastega.

Vanim 60.

Noorim 4.

Pikim päev oli 73 km.

Suurim saavutatud kiirus 41 km tunnis.

Magamine kämpingus.

Mõnus seltskond.

Ilusad kohad.

Ilm päikseline, aga pisut jahedam kui Eestis.

Igas külas teretati,  viibati, lehvitati, pakuti abi... mida iganes.
Naeratati.

Turvaline eluolu. 

Igal pool rattad, ratturid.

Närvilisi autojuhte ei kohanud, liiklusohtlikku olukorda ei sattunud. 

Kõige raskem oli reisi lõpp, teekond D-terminalist Balti jaama.

Rongis oli veidi kitsas, mingil hetkel oli vahekäigus 14 jalgratast.

Viimased 18 km läksid ka kiiresti ja kenasti.

7 aastat tagasi lubasime, et ükskord me läheme.

Tehtud!

...

Nüüd siis kolmas kord, taas Ahvenamaal. 

Seekord jälle omamoodi.

Bussireis aastal 2007, rattareis 2014 ja 2019. aastal kruiis.

Oligi ainult üks erikruiis suve jooksul,
9.30 jõudsime Mariehamni ja õhtul kell 20.00 hakkasime taas Tallinna poole liikuma.

Läänemere suurim kruiisilaev. 

Silja Europa.

Päeva sisse mahtus 3-4 tundi reisi... transfeerbussis pole küll giidi, aga bussijuht jagas meelsasti teavet. 

Ja Eckerö oli meil juba tuttav varasematest kordadest, teadsime täpselt, kus mida vaadata.

Kivid muidugi kõige pealt! Punased kivid.

Käsitöönäitus ja kohvik, õues meelelahutust noorematele.

Loomulikult sõime ka traditsioonilist Ahvenamaa pannkooki.

Laev oli suursugune... kuigi jah, meie kajut oli kuskil autodeki all ja treppe oli ilmselgelt liiga palju.

Seekordki viiekesi kajutis, noorim viis aastat vana, vanim mina 60+.

Seekordki maksis reegel, et nooremad magavad üleval ja vanemad all. Ja ennäe, mina sain all magada, mitte nagu juunikuisel reisil, kus ma, üks nooremate hulgas (!), olin sunnitud voodisse minekuks redelit kasutama.

Meelelahutus laevas oli nii, et kui igaühele midagi. Tundus, et kõige väiksema jaoks oli kõige rohkem.

Kokkuvõttes.
Kuigi väsitav...

... aga ikka väga äge

...

Märksõnad Uppsalas

...

Otsisin välja oma märkmiku, kus ekskursioonil Uppsalasse olin mõned märksõnad kirja pannud. Nüüd siis tuletan kuuldut meelde ja loen natuke lisa ka.

Et on eraldi Vana-Uppsala ja Uus-Uppsala.

Vana-Uppsala kirikusse, vanaisa Magnuse kõrvale, on maetud Anders Celsius, kes suri aastal 1744 tuberkuloosi, olles vaid 42 aastat vana.

Tema päevikud on hoiul Uppsala Ülikooli raamatukogus, ja kuigi ta elu jäi lühikeseks, jõudis ta teha palju teaduse vallas, tuntumaks tööks Celsiuse skaala.

Anders Celsiuse mõlemad vanaisad ja isa olid Uppsala ülikooli professorid.

1770. aastal suri Uppsalas Carl von Linné, 70 aastat vana.
Tema on maetud Uppsala toomkirikusse.

Aastal 1741 sai Linné Uppsala ülikoolis doktorikraadi meditsiinis.

Ta pööras ümber (misiganes see nüüd tähendab) Anders Celsiuse kasutusele võetud termomeetri skaala, mis omandas sellega tänapäeval kasutatava kuju.

Mõlema teadlase mälestus on jäädvustatud muuhulgas ka Kuul, seal asub nii Linné kraater ja Celsiuse kraater.

Linné üks motosid oli:  omnia mirari etiam tritissima.

Ehk siis, leia imesid kõiges, isegi kõige tavalisemates asjades.

Uppsala toomkirik on suurim Skandinaavias. 119 meetrit pikk ja 119 meetrit kõrge.

Kuni 18. sajandi alguseni krooniti siin Rootsi monarhid, neist seitse on siia ka maetud. Näiteks Gustav I Vasa (1496-1560) ja tema kolm abikaasat. 

Esimese naisega oli tal üks poeg, hilisem Rootsi kuningas Erik XIV.

Teine naine Margareta oli vaid 37 aastat vana, kui 1551.a. suri. Neil oli Gustaviga 10 last, esimene sündis 1537 (hilisem Rootsi kuningas Johan III) ja noorim sündis aastal 1550 (hilisem Rootsi kuningas Karl IX). Kaks last surid tite-eas, teised lapsed elasid pikema elu.

Kolmanda naisega (Katarina) tal lapsi ei olnud, naine oli tast 39 aastat noorem ja suri oma nehest 61 aastat hiljem.

Toomkirikusse on maetud ka Püha Erik ehk Erik IX, kes oli oma elu viimased kümme aastat Rootsi kuningas, enne kui 1160. aastal umbes 40-aastasena tapeti. Eriku elu on teada ainult legendide põhjal. Tegelikult oli Erik Püha neljas Eriku-nimeline kuningas.

Legendid räägivad, et Erik tegi palju selleks, et ühendada kristlasi Rootsis ja levitada kristlust ka Soomes.

Erik tapeti palgamõrvari poolt tõenäoliselt eesmärgiga omandada ta valdusi. 

Ta maeti Vana-Uppsalasse, kuid säilmed viidi Uppsala toomkirikusse tõenäoliselt juba 1273. aastal.

Uppsala Toomkirikut ehitati aastatel 1273-1435, 19.sajandil sai ta uusgooti ilme.

Mul ka paar fotot, mis kirikus tegin.

...

Kui veel Erikutest rääkida, siis Erik XIV, Gustav I Vasa esimene poeg, oli see, kes 1577. aastal hernesupiga mürgitati, aga kuigi meile Uppsalas sellest räägiti, ei leidnud ma märki, mis otsest seost näitaks. Kroonimine? Maetud sinna... vist mitte. Aga lugesin, et enne, kui vennad Johan ja Karl teda mürgitada lasid, hoidsid nad Erkut 9 aastat vangis, sealhulgas Kastellholmi kindluses. 

Ahvenamaal siis.

Ja kuigi Ahvenamaa-reis lähenemas, siis sinna lossi me sedapuhku ei jõua.

...

Ja tehtud see saigi!
Märksõnad, mis Uppsalas olen üles tähendanud, laiendatud Wikipeedia ja pisut ka muu interneti abil.

Lisaks leidsin, et Uppsala Toomkirik on ka Johan Skytte matmiskoht. Skytte oli Tartusse ülikooli loomise idee algataja, tema sai kuningas Gustav II Adolfilt allkirja, mis andis õiguse avada Tartus ülikool. 1632. aastal sai Johan Skytte`st ülikooli esimene kantsler.
Temalt pärineb mõte, et aadlike ja linnakodanike kõrval peaksid ülikoolis saama haridust omandada ka talupojad. 

Skytte enda poeg õppis samuti Tartu Ülikoolis ja oli hiljem  esimene Tartu Ülikooli rektor.

...
Aga muidu... ikka märgime ju ära.
Neid, kes olulised.

Rootsi 100-kroonisel on Carl von Linné.

Linné lemmiklill on harakkuljus, see kaunistab ka nende perekonna vappi. Ja kannab tema ladinapärast perekonnanimetust - Linnaea.

Rootsi rahvuslill on harakkuljus.

Stockholmi vapil on kujutatud Erik Püha.

Tartu Ülikooli rajajale Johan Scyttele on pühendatud monument, mis asub Tartu Riigikohtu ees.
Avati ülikooli 375. aastapäeva puhul.
Monumendi avas 2007. aastal kuninganna Silvia.

Nii, ja olemegi tagasi Eestis.
Veel paar päeva, ja täitub taas üks ümmargune number.
150 aastat Eesti laulupidusid.

Mulle kingiti meenemünt.
...