reede, 14. juuni 2024

#päevapilt 37... Tammsaare mail

 ...

Inimesel on üldse rohkem annet mitte aru saada kui aru saada.

...

Pole ainustki mõtlejat ega mõtet, pole ainustki õpetajat ega õpetust, mida kakski mõistaksid täiesti ühte moodi.

(Anton Hansen Tammsaare)


14.06.2024
...

neljapäev, 13. juuni 2024

#päevapilt 36... üks viiest

 ...

Täna oli visiitide päev.

Omapärane sõna see visiit. Kõlab kui linnulaul. Vidiit-vidiit! kohkusid pääsukesed vee kohal laiali (M. Raud)


Tekivad igasugused seosed. Esiteks muidugi "Vana daami visiit", Ita Everiga peaosas. Võib kasutada ka sõna väisang, aga see kõlab veidi võõrana. Viis väisangut... ei tea, kas keegi räägib selliste sõnadega.

Samas, väisamine on täitsa ok.

Visiit tegelikult ka. Poevisiit, kiirvisiit, viisakusvisiit, vastuvisiit, üllatusvisiit. Misiganes.


Viis visiiti kõlab ka hästi. 

Neli neist oli seotud lilledega. Toodi lilli ja viisin lilli. Ja ostsin lilli ja korjasin lilli.

Ühed lilled said ka pildile pandud.

Need, mis Ireen tõi.


13.06.2024

...

kolmapäev, 12. juuni 2024

#päevapilt 35...vihm

 ...

Eilsest vihmast ma rääkisin, tänase jäädvustasin pildile. Seekord läks hästi, alles siis, kui oli kohvipausi aeg ja koht*, hakkas sadama. Mina tuntud pikaldane kohvinautija, suutsin oma tassitäit venitada, nii et päike tuli taas välja ja seekord jõudsin kuivade jalgadega sihtpunkti, see tähendab koju tagasi.


12.06.2024


Siin sai vihm mu uuesti kätte, õnneks hilinemisega. Olin jõudnud juba varjuda.


* Nihe kohvik Telliskivi tänava ääres. Saiakesed olid ka imehead!

...

teisipäev, 11. juuni 2024

#päevapilt 34... nostalgialaks

 ...

Aga kägu munes muna, mis nii suur, suur, suur...


11.06.2024

Kontsert Käsmus, vihmas ja päikeses.

Tavaliselt on nii, et kui mina välja lähen, siis vihma ei saja. Aga mitte seekord. 

Kui Balti jaamas nõutuna seisin ja plaani pidasin, oli valikuid vähe. Trammi peale? Jalgsi läbi vanalinna? Takso?

Trammi ei tea usaldada, kes seda teab, kas käib ja kus käib. Ja kas seal vett ka on. Takso igatahes poleks päästnud, sealses peatuses tõusis veetase lausa sekunditega. Kui juba nagunii peab vees sumama, siis eelistaks seda kui odavat hobi, nii et valisin kondimootori. 

Ülejäänud päeva jooksul jalad ära kuivada ei jõudnud, kuigi õhtu oli piisavalt pikk. Kui rong jõudis Tallinna kolmveerand viie paiku ja nr 67 bussi peale läksime umbes/täpselt 7 tundi hiljem.

Vahepeal?

Nostalgialaks Käsmus.

Polyphon 50, külalissolist Taavi Peterson. 

Kaks tundi vanu hitte pluss kaks lisalugu.

...


esmaspäev, 10. juuni 2024

#päevapilt 33... maasikad

 ...

Tänased maasikad on vanaemale, kui nüüd täpne tahaks olla, peaks korjama tema mälestuseks 115 maasikat. Karikakraid mul oleks nii palju, maasikaid noppisin ainult 5. Aga maasikad on olulised, suurema osa oma elust kandis vanaema perekonnanime Maasik,

Pilt on tehtud vanaemale... tervitustega :)


10.06.2024

...

pühapäev, 9. juuni 2024

#päevapilt 32... üksik õis

 ...

Üksik õis 9. juunil.


09.06.2024


Nüüd oleks me sünnipäevalapsega jälle ühe vanused.

Oleks... poleks...

...

*miks #32... jätkan, eelmisel suvel oli 31.

...

Maikuu tähtsündmused

 ...

#poolelijäänud...  30. mail

Maikuu läbi, viimane aeg teha kokkuvõte teemal #tähtsündmused


Tütarlaps lõpetas muusikakooli, eile oli kontsertaktus.

29.05.2024


Ilus oli. Muusika, lõpetajad, soe õhkkond ning toetavad ja hoolivad õpetajad ja lähedased. 

Kontsert ja aktus. 

Ja tort punktiks üritusele.

...

Aasta tagasi mais käisime Ritaga Stockholmi Kuninglikus ooperiteatris*. 


20.05.2023


Etendus "Suveöö unenägu". Vaevalt et ma sinna majja oma elus teist korda ooperit vaatama sattun, aga õnneks mõju on pikaajaline. Kui kodus tagasi, lugesin läbi kõik olulise, mis puudutab unenägusid, suveööd, Benjamin Britteni ja Shakespeare loomingut, lisaks leidsin Youtube`st ka sama etenduse videosalvestuse... mida seal enam kahjuks pole. 

Selline ma juba olen, kodutöö teen alati hilinemisega. 

...

2022. aasta maikuu oli väga eriline, sest mu erilised lapsed tegid olulisi tegemisi meie majapidamises. Kui rääkida tahaks, tuleks väga pikk jutt ja palju pilte. Lühidalt... vann sai välja, vannituba sai uue näo, köök sai uue pliidi ja uue väljanägemise, ka vana pliit hakkas tõmbama, sooja vee saamine läks elektri peale (varem pidin pliiti kütma... mis lõpuks iga ilmaga ja igal kellaajal suitsu sisse ajas).




Sellist lammutus-, parandus, puhastus- ega ülesehitustöid pole minu silmad varem näinud, ja ei ma usu, et kunagi edaspidigi enam näevad! Kuna valmis-saanud-kaunikene jääb siiski juunisse, siis neid pilte siin ei näita. Aga ega ma siis vaatamist ka ei keela ;)

...

Veel aasta tagasi... mai 2021. Käisin Kirnas tulpe vaatamas. Väga palju ja väga ilusaid tulpe nägin... aga mu üks elutõde, et vähem on parem (mitte et ma sellest alati kinni suudaks pidada), siis tõenäoliselt Kirna mõisa külastamine tulpide ajal jääbki selleks üheks ainukeseks korraks. 

Pildil tundub ka puu just see oluline olevat.

21.05.2021

...

27. mai 2018 Tudulinnas.

See võiks minna teemasse #minevikujutud, sest vanaisa T.J.M. on Tudulinnast pärit, sinna surnuaeda on maetud ta ema ja isa.

Ma pole kuigi tihti oma vanavanavanemate haual käinud. See viimane kord aastal 2018, kui samale  hauaplatsile maeti vanaisa vennapoeg, elupõline tudulinlane.

Kohe seal lähedal asub Vabadussõja mälestussammas. Vikipeedia ütleb, et sammas avati septembris 1923 ja lõhuti oktoobris 1940. 50 aastat hiljem avati samas kohas uus sammas, mis välimuselt ligilähedane algsele. 


26.05.2018


1940. aastal, kui vanavanaisa Jaan suri, oli mälestusmärk alles lõhkumata.



Aga just 6 aastat tagasi mais ma vanavanavanemate haual käisin.

,,,


Kui veel ajas tagasi minna... 2009. aasta mais käisin ma esimest ja viimast korda Hiiumaal. Viimast selles mõttes, et hetkeseisuga... ja esimest selles mõttes, et kunagi noores eas oli lennureis Tallinn - Kuressaare (või oli see siis veel Kingissepa?), mis tegi vahepeatuse Kärdlas. Mõni läks maha ja mõni tuli peale.... aga mitte mina. Nii et mu jalg tookord Hiiumaa pinda ei puutunud. 

Aga tookord, 15 aastat tagasi, tegime Hiiumaale ringi peale. Või no nii palju, kui kahe päeva jooksul jõudis.

30.05.2009


Ikkagi ümmargune aastapäev, sobib isiklikku kroonikaraamatusse salvestada.

...

Aga tuleks tagasi selle aasta maisse.

Üks piiga sai 10 aastaseks, juubeli puhul anti võimalus noore kunstniku näitust külastada. 


31.05.24

...

Tegelikult on mul mustandites veel mõned maikuised meenutused. 

Ehk jõuan nendeni ka. Millalgi.

...

* Kungliga Teatern on Rootsi rahvuslik ooperi- ja balletiteater, on Põhja-Euroopa esimene ooperiteater ja tegutseb alates aastast 1773. 

,,,

laupäev, 8. juuni 2024

Sinu hääl otsustab

 ...

Valimisreklaam Sinu hääl otsustab! on ilmselgelt vale. 

Tahaks täpsemalt teada, mida see minu hääl siis nüüd otsustab. 

1. Kuigi ma oma valimissedelile kirjutasin* naissoost kandidaadi numbri, pole lootustki, et Eestist Europarlamenti valituks osutub naisi ligilähedaseltki sama palju kui mehi.

2. Kuigi ma valisin majandusharidusega kandidaadi, pole lootustki, et minu valik Eestist Europarlamenti valitute hulgas majandusharidusega liikmete protsenti kergitab. 

Aga mis ma täna ennustan, eks ma hiljem arvutan!

Seda, et minu valitu valituks ei osutu, on ette teada. Ma pole kunagi häältemagneteid toetanud. 

Samas, Riigikogu viimastel valimistel osutus mu valik valituks. Ja Eurovisiooni võitu ennustasin ka õigesti ;) 



* käisin juba kolmapäeval valimas.

...


neljapäev, 30. mai 2024

Pika varrega

 ...

Kõik muidugi mäletavad, et ma suure suuga sõin  lubasin süüa võilillevarsi.

Täna, kui õues oma Fiskarsitega muru näksisin, tuli lubadus meelde.

Ma ei mäleta ainult, mitme varre juures mul pooleli jäi... no et kui tahaks jätkata. 

Igaks juhuks tõstsin paar vart kõrvale.

 


...

pühapäev, 19. mai 2024

Perearstiteenus

 ...

Eestlane pidavat olema vilets kiitja. Selle teema juures võiks kohe pikemalt peatuda... aga mitte täna. 

Täna on kiitmise päev.


Tegelikult... pikka juttu ei tule. Täna on ülemaailmne perearstide päev... ja kui nüüd väga lühidalt sellest rääkida, piisab vaid kahest sõnast: parim perearst.




Aga et on üleskutse*: jagage rõõmsaid ja positiivseid kogemusi, siis miks ka mitte!


Aprillikuises vallalehe artiklis kohalikust perearstikeskusest kõige olulisem lause on: mõned aastad veel! See kõlab lohutavalt, sest perearst pole enam esimeses nooruses. Ilmselgelt on see hetk, kus tuleb tõde tunnistada: mulle meeldiks, kui see mees minust veel palju noorem oleks! 

Doktor E.S. töötab meie piirkonnas aastast 1991. Meie pere arst on ta vast pluss/miinus 25 aastat olnud. Mäletan esimest visiiti tema juurde sellestki varasemast ajast, siis ta asendas Üllet, meie toonast  perearsti. Katsus mu nahaalust muhku vasakul randmel ja avaldas arvamust, et midagi ohtlikku see ei kujuta. 

Pärast seda esimest korda saan tema vastuvõtul käies alati hingerahu tagasi. Lisaks muidugi vajalikud retseptid, saatekirjad ja muidu soovitused. 


Postkastis on mul kustutamata kirjavahetust perearstiga 

Kui neid vanu kirju loen... appike, mis terviseprobleemid, isegi ei mäleta!

Kuna olulisi isikuandmeid just ei sisalda, siis üks 10 aasta tagune.

Tere! Kas on võimalik tulla vastuvõtule teisipäeval, 27. mail? Lisaks mõnele muule murele on mul tõenäoliselt aeg teha nn puugivastane süst. Kas vaktsiini on võimalik Aravetelt osta? Lugupidamisega K.P.

Perearsti vastus: pakun aega 16.15. Hetkel puugivaktsiini tarneraskused vabariigis, kui tuleb uus partii, saab osta. Kuna eelmine vaktsineerimine aastal 2010, tasub süst ära teha.

Ükskord ma olen teda petnud ka. Perearsti siis. Aga mitte ainult, samal ajal ka abikaasat. 

See oli ajal, kui ES juba meie uus perearst oli. Perearstile ütlesin, et abikaasa tahab tulla vastuvõtule. Ja abikaasale ütlesin, et uus perearst tahab temaga kohtuda. Veidi kartsin küll, et kui mu vale välja tuleb, aga kõik lõppes hästi, kaasa sai saatekirja Tallinna.

Aga kui kiitmisest rääkida, täiesti juhuslikult minu kirjavastus vaid 5 päeva tagasi täiesti juhuslikult sisaldab seda mõtet, mida ma vist eriti tihti (või üldse mitte) välja pole öelnud. 

Aitäh teile, mul ainult kiidusõnad perearstile ja tema abilistele... läbi aegade. K.P.

Läbi aegade.. tänusõnad ka pikaajalisele pereõele, kes 2 aastat tagasi pidi alla vanduma raskele haigusele ja ilmselgelt liiga vara igavikuteedele läks.

...

* Üleskutse siin... aga kui neid väheseid kommentaare vaadata, siis võib vaid järeldada: 1)pole midagi kiita, 2)ei taha kedagi kiita, 3)lõpuks leidus koht, kus kurta.

...

laupäev, 18. mai 2024

Mitte üks kild!

 ...

Nii ma arvasin.

Aga valesti.

Lõpuks täienes mu killu-kogu siiski veel ühe läikiva  klaasikilluga.  

Asi tundub kummaline, aga tegelikult on lugu lihtne. 

Kuidagi hiljaks jäi see kevadine mutimullahunnikute laiali ajamine, hein muudkui kasvab, viimane aeg künkad tasandada. Aga mitte ainult, mõni kuhi nii kõrge, et vedasin ämbriga mulda aiamaale, mõnes kive palju, need korjasin eraldi ämbrisse, aga olin end ette valmistanud ka klaasikilde kokku koguma. Mul on selleks spetsiaalne klaaspurk, juba mitu aastat. 

Päris täis veel ei ole, aga palju puudu ka mitte. 



Seekord tundus, et ei saagi oma kollektsiooni täiendada, ju koos maaga kaasa saadud maardla varud hakkavad ammenduma. 

Viimane hunnik, ja ennäe imet, sealt ta välja tuligi, kild erksat rohelist õnne. 

Killud ju toovat õnne.

See meenutab üht varahommikut Stockholmi vanalinnas, kui grupiga ringi käisime ja giid olulisi hooneid näitas ja lugusid rääkis. Sealsamas kivide vahel maas oli kollakaspruunikas pisike klaasikild. Kuidagi piinlik oli seda üles korjata, nii ta sinna jäi. Nüüd on sellest aasta möödas, aga ikka natuke kripeldab, et killukese õnne lihtsalt niisama vedelema jätsin. Eriti huvitav on aga see, et järgmisel päeval jäi Helsingis neid kilde üksjagu silma, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et kummardun ja nopin kaasa, ehk teeb elamise õnnelikumaks.


Aga tol hommikul Stockholmis oli veel üks võimalus käsi sirutada ja päev paremaks muuta.


20.05.2023


Kas mina ka silitasin... mitte ei mäleta.

Aga klaasikild tänavakivide vahel, vot see on meeles!

...

neljapäev, 16. mai 2024

Võililled on söömiseks

 ...

Tegelikult, silmale ka ilusad vaadata. Seni kuni nad noored ja õitsvad on. Kui juba vanad, siis turritavad isegi niidetud murust, pikad ja kiitsakad, lõpuks pole halli kahupeadki enam alles. Siis on nad tüütud.

Aga see ei takista mind tunnistamast, et mulle võililled meeldivad... et las nad olla, kui olla tahavad, ega ma neid just ei jumalda, isegi kui nad kevadel siin-seal oma kuldseid kokkutulekuid korraldavad. Kiidan nende kollast õiteilu... aga mitte ainult. 

Võililles pidi energia sees olema. 

Seepärast ma alustasingi edasi-tagasi näksimisega. Esimesel päeval üks võilillevars, teisel päeval kaks. 

Ma alles alguses, täna on kolme varre päev. 

Paistab, kas just kümneni vastu pean või panen varem tagasikäigu sisse.


Varsi mul jagub, piltidega on seis kriitiline, sest mu "seebikarp" andis otsad. 

Aga vanades varudes peaks olema piisavalt, nii nagu õisigi õue peal.


Kevad 2021


Mida on küllaga, ei oska me hinnata... meediast leitud rahvatarkus.

...



teisipäev, 14. mai 2024

Õhku visatud küsimused

 ..

Olin Epp Petrone artikli "Kas siis selle maa keel...?" millalgi kevadel* ajalehest välja lõiganud, järelikult miski puudutas, et tahtsin uuesti lugeda. Täna kappi koristades jäi näppu. 

Nii oligi. Ma ka mõtlen suht samamoodi, ainult kirjutada sellest ei oskaks. Aga ega polegi vaja, artikkel ilmus, ja keda teema puudutab, sai seda lugeda. 

Jagatud mõtted ja õhku visatud küsimused. 

Peotäis sõnu, mis võõralt kõlavad, aga igapäevaselt kasutusel.

 Et "stoorisid" "täägitakse "ja "laigitakse",  ja midagi saab "kräššida" ja "läägida".

Jäi kõlama mõte: kes kui palju näeb endal kohustust olla keelehoidja oma kogukonnas?

Pole midagi parata, piirideta maailm kõrvaldab ka keele piiriposte ja nagu võõrliigid looduses ületavad piire ka võõrkeeled. 


Täiesti (või siis mitte?) teemaväliselt meenus üks seik 1980ndatest. Soome sugulased olid käinud Eestis külas, ikka muidugi kingikotiga. Suurem poiss sai endale vägagi välismaise peakatte



Ühel koolipäeval oli see kadunud. Käivitus suur otsimine ja selgitamine, ja mõned päevad hiljem saadi müts kätte. Äkki oli kuhugi peidetud... ma enam isegi ei mäleta. Aga ma mäletan, et õpetaja tegi mulle märkuse: pole vaja lasta lapsel välja paista, nagu ta oleks teistest parem. 

Päris kindlasti ei käinud laps ringi selle mõttega, et tänu mütsile ta teistest parem on, aga eks ta oli rõõmus küll, ilus kingitus ju. Kus mujal üks maalaps oma uue mütsiga ikka käib kui koolis. 


E.P. artiklis on üleval küsimus, kas õpetajal on õigus vahetunni ajal õpilaste võõrkeelset suhtlemist keelata? Ja jõudnud vastuseni, et kui me tahame oma keelt ja kultuuri säilitada, siis küll. Ka omas piirkonnas... et Võrumaal võro keel ja Setumaal setu keel. 


Kui saarlased Ilse ja Alfi veel elasid, siis neil külas käies ja sealt tagasi tulles kasutas kaasa kodusel Järvamaal vähemalt kolm päeva seda omapärast laulvat või lainetavat ö-tähega Saaremaa keelt. Sõnavara ta küll selgeks ei saanud, aga päris kindlasti oleks ta ka sellega sõprade ees tahtnud esineda! 

Kohes sa lihad selle lidrise teega, tule mu otsa peele, ma karguda sind natuse” ... siit laenatud lause.


Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Epp Petrone artiklist ikka. Üks mõte sealt lõpulõikudest. "Kõrgharidus on aga väga vaikselt ja salaja muutunud (pool)ingliskeelseks. "Kes on see rumal, kes veel eesti keeles teadusartikleid kirjutaks?" Niisugust retoorilist lauset kuulsin hiljuti."


See tuletas mulle meelde ühe sümpaatse teletegija kahte õhku visatud küsimust. Või mõtet.

"Huvitav, kes on need inimesed, kes "Jupiterist" filme vaatavad!"

"Mõtlesin, kes seda "Prillitoosi" vaatab!"

Ei lähe vist teemasse, aga päris aia taha ka mitte ;)

...

* Kuskile emakeelepäeva paiku. 

...

pühapäev, 12. mai 2024

Üllatus-üllatus!

 ...

Kui ma 1. poolfinaali vaatasin, ega mul mingit arvamust ei kujunenud. Enamik laule esmakordselt kuulates-vaadates ei jäänud ükski eriti silma ega kõrva, olid poolpaljad tüdrukud ja poisid, oli detailideni lihvitud liikumine, mõni hääl oli tagasihoidlikum, teine mahlakam või intensiivsem. Ja kui täit tõde tunnistada... ega (sellest) muusikast ei tea ma (küll) midagi. 

Aga Reikop mõjus veenvalt, võtsin teadmiseks, et hääletama peab.

Kuna lemmikut ei olnud, mõtlesin siis, et lohutushääletust seekord ka ei tee, annan hääle võitjale. Ja hääletasin Šveitsi poolt. Justnagu keegi kuskil oleks öelnud, et võidulugu.

Hommikul telefoni näppides pidin kreepsu saama, kui valikutes võõrast numbrit nägin, südaööligidasel kellaajal. Siis tuli meelde, et see oli ju see roosa seelikuga poiss!

Edasi tuli 2. poolfinaal, seal hääletada ei saanud, aga istusin ikka vapralt teleka ees. Kui nüüd tõde tunnistada, siis paar-kolm laulu magasin maha, aga just siis ärkasin, kui Eesti poisid lavale astusid ja korraliku šõu korraldasid. 

Eks see oligi selle Eurovisioni tipphetk, kui hiljem finaliste hõigati ja kõlas Estonia

Muidugi olid kõik kolm kontserti väärt vaatamist, ja kuigi väikeste raskustega, vaatasingi nad kenasti otsast lõpuni ära. 


11.-12.05.2024


Ka finaalis hääletasin, ikka Šveits. Kui juba olin otsustanud, et seekord annan hääle võitjale.


Ja mis ma täna loen! 

Eurovisioni võitis üllataja Šveits!


Aru ma ei saa... see polnud ju mingi üllatus?

...

reede, 10. mai 2024

Parem jäta meelde

 ...

Kui keegi nüüd arvab, et ma siin oma mälu kiitma hakkan, siis absoluutselt mitte. Mul miski mälu on, aga valikuline. Ja mina pean see tark olema ja meeles pidama, milliseid valikuid võin usaldada ja milliseid mitte! 

Ühes hiljutises 15 küsimusega mälumängus küsiti lauljat, kes pärit on Arubalt. Ma oleks võinud pikalt rääkida ta Eurovisiooni-võidust, kiita tütre lauluoskust ja mida kõike veel... aga nimi ei tulnud meelde. Isegi ühte punkti poleks saanud... 

Aga see pole see teema. 

Kui ma eelmine kord juuksurisse aja kinni panin, otsustasin hakata korralikuks: kirjutasin selle oma päevaraamatusse üles. Meeles oli nagu ka, aga kui õigel päeval kohalikku pealinna minemist sättisin, vaatasin üle. Hmmmm... tund aega varem kui mina mäletasin. Ok, vahet pole, kenasti jõudsime. Kui ma siis kinnise ukse taga juuksurit ootasin, ja siis 10 minuti pärast talle helistasin, lubas ta kohe tulla, aga et aeg oli tegelikult tund hiljem. 

Õnneks tuttav juuksur, lohutas veel mind, et talle just sobis, et ma varem tulin, järgmine klient oli aja ära öelnud, nüüd saab vahepealne paus pikem olema ja tal võimalus kuskil miski oluline asjaajamine ära teha.

Aga see pole veel kõik. Kodus avastasin, et olin seinakalendrisse ka juuksuri ära märkinud. Kui ma selle järgi oleks läinud, oleksin juba päev varem kohal olnud... aga vähemalt õigeks kellaajaks.

Järeldus? Usalda oma mälu!


Seekord ei kirjutanud, jätsin meelde: kaks tundi enne bussi väljumist. 

Kuna sealtkandist meie poole tuleb päevas ainult üks buss, siis see vähemalt kindel number.  

Õigeks ajaks olin kohal, mis sest, et rakendus plaan B ja bussi peale polnudki vaja minna. 


23.07.23

...



esmaspäev, 6. mai 2024

Kodus käimas

 ...

Kui ma oleks õigel ajal teadnud, oleks me kohtunud. Kahjuks läks nii, et kui mina näitusele jõudsin, oli kohtumine juba toimunud. 

Herald Eelma oli Wittensteini ajakeskuses loomingut tutvustava näituse avamisel vaid paar päeva enne oma 90. sünnipäeva.

Kui ma oleks õigel ajal õiges kohas olnud, oleks ma saanud kunstnikult küsida, millise mõtte ta pildi sisse peitis, kui valmis graafiline teos, mis täna minu toa seinal ripub, aga juba 1979. aastal emale tema juubelisünnipäevaks kingiti, ja mis ema ja Ennu arvates peitis mõtet ühe konkreetse piirkonna omadega aia taha* minemisest. 

Ei tohi unustada... aastal 1979 ei saanud sellistest asjadest otsesõnu rääkida, sel ajal pidi olema oskus ridade vahelt lugeda ja läbi lillede ütelda. 

Või vaadata.


1979... läbi lillede


Aga nagu juba mainitud, hea võimaluse maha ma magasin. Oleks saanud kunstnikku tänada, kuulata tema meenutusi ja rääkida omapoolne lugu minu seinal olevast pildist. 

Pildist, mille saamisloost täpselt 45 aastat. 


See oli nüüd sissejuhatus. Tegelikult tahtsin rääkida näitusest, mida vaatamas käisin. 

"Kodus käimas"... ju see on vihje kunstniku lapsepõlvele Järvamaal Võhmutal ja keskkoolieale Paides.

Aga vihje ja äratundmine ka neile, kes näitust külastavad. Eelma diplomitööks (Kunstiinstituudi lõpetas ta aastal 1959 cum laude) olid illustratsioonid A. H. Tammsaare romaanile "Tõde ja õigus".  

Väljapandud stendil on öeldud: Eelma tutvustas end nende illustratsioonide kaudu kui rahulikku, elunähtusi kainelt vaatlevat kunstnikku. Sarnase loomelaadi juurde jäi kunstnik ka oma järgnevas loomingus.

Andres ja Krõõt, kes igale eestlasele tuttavad, on eriti tuttavad aga neile, kel tihedam side Vargamäe kandiga. 

Nii et kokkupuutepunkt siingi.


Mu meelest heaks näiteks võimalikest kokkupuutepunktidest on ka foto, mille näitusel jäädvustasin. Mis kõik kokku on juhtunud! Kunstniku nägemus (Ratas läbi kivi. 1983), peegeldusena mitmed teised tema tööd  pluss pisut muud tausta. 

Ja lõpuks mina, kes näitusel kohal käis.

26.04.2024


Võtsin kohe aega, et igale pildile oma lugu juurde mõelda... või no mitte just igale, aga päris mitmele.



...

*Ei ole väljamõeldis. Päris kindlasti on selgi pildil oma lugu, eriti kui oled tuvastanud, millist piirkonda maailmakaardil rõhutatud on.




..

reede, 3. mai 2024

Lihane sugulane

 ...

Kuidagi on sattunud, et mõne inimesega on elus nii palju kokkupuutepunkte, et tekitab küsimuse, kas oleme sugulased. Mitte et mina seda mõelnud oleks, lihtsalt minult paar päeva tagasi nii küsiti. Või pigem nenditi . 

Te ju sugulased! 


Siis ma mõtlesingi, et põnevad on need inimeste vahelised sidemed. Ja kohati kummalised on sõnad, millega sugulust saab kinnitada või eitada. 

Veresugulane... veresugulus. 

Lihane sugulane. 

Kuna AI mu lähikondsete hulka ei kuulu, guugeldasin niisama.

Et kuidas nende sugulastega siis lood on. 


Suguluse võib jagada astmetesse. Emad, isad lapsed on see kõige kõrgem aste, II astmesse lähevad vennad-õed, vanavanemad ja lapselapsed. Õelapsed ja vennalapsed on juba III aste, niisamuti onud-tädid. Edasi juba tädipojad-onupojad, täditütred ja onutütred. 

V aste on vaaremad ja vaarisad.


...

Edasi tulevad juba hõimlased.

Abikaasa on I astme hõimlane. 

Ämmad-äiad, miniad ja väimehed on II aste.

Edasi tulevad nääl, käli, küdi, nadu.

Kälimees kõlab tuttavalt, aga tema on juba IV astme hõimlane. Minul muidugi kälimeest olla ei saa, kälimees on naise õe abikaasa.

Võiks ju hakata tuletama - kui mehe vend on nadu, siis mehe venna naine on ..... Jee ta on! Mehe vennanaine on hoopis kälis!

Ühesõnaga, meie Ritaga omavahel oleme kaks kälist. Mis kõlab ääretult võõralt. Pigem siis sõbrants, kellega kuulume ühte karja :)

See oli siis nüüd sissejuhatus ;)

Tegelikult tahtsin öelda, et ex-kolleeg eksis. Küllikesega pole me ka sugulased, kahtlustan, et isegi mitte hõimlased. Aga ma olen käinud katsikul, kui ta sündis, ja mulle meeldib mõelda, et ta on minu järgi omale nime saanud... isegi kui see nii ei olnud ;). 

Aga ehk õnnestub kuidagi tõestada, et oleme siiski hõimlased, sest Küllikese ema on minu vanaema ristitütar. Vähemasti nii mulle on räägitud. See oli muidugi väga-väga ammu, vanaemalt ka enam küsida ei saa.


*Lisalugemisel leidsin sellise vahva sugulaste ja "oma karja" loo.

...

kolmapäev, 1. mai 2024

Esimese mai õieke

 ...

#nimejutud


Minu ema sündis 1. mail... mis võiks paremini sobida kui nimi Õie :) 

1930

Vennad, kes hiljem sündisid, said endale pikemad nimed, ja vähe sellest. Kõik kolm venda said endale lausa kaks eesnime. 

Kui keegi oli vanaisalt küsinud, et kuidagi ebaõiglane, tütar ainult ühe nimega, olevat vanaisa vastanud: "Läheb mehele, saab ühe nime juurde."

Aegade tagune lugu, mis kuskil mälusopis pesitses.

Täna on 1. mai, ema 95. sünniaastapäev.


Aga kui juba nimejutuks läks...

Üks kunagi kuuldud kevadega seotud lugu tuleb veel meelde: tuttav poiss, kes jüripäeval sündis, sai nimeks Jaan. Justnagu väheke halvustav suhtumine olulisse tähtpäeva rahvakalendris!


Või siis mitme eesnimega lähedased.

Deodoora Elisabet... 

124 aastat tagasi sündinud rannaküla tüdrukule just selline nimi pandi. 

Karjuv ebaõiglus... samal ajal kui Reinu vanaema käis oma nimega ringi kui kuninganna, oli minu vanaema lihtsalt Tiiu, talutütrekene. Et veidigi olukorda tasakaalu viia, kutsusin mina lapsepõlvesõbra vanaema lihtsalt tädi Tooraks. 

Ma muidugi ei tea, kuidas teda siis kutsuti, kui ta noor abielunaine oli.

1929



Täna on Toora-tädi sünniaastapäev ka. 

124

...

reede, 26. aprill 2024

2 x 1915

 ...

#poolelijäänud


Nagu tavapärane... asjad juhtuvad. Küllap teistelgi, aga kui elutempo kiire, pole alati aega märgata. 

No mul on aega küll!

Seekord juhtus nii, et minu juurde tulid kuuepäevase vahega kaks raamatut, mille sisus aasta number, sündmus ja geograafiline asukoht üks-ühele samad on. 

Ka on mõlemasse raamatusse sisse kirjutatud sama mõte: inimlik on aidata. Isegi kui keset ebainimlikkust see kohati võimatu on.

Kirjeldatud lugu raamatutes kattub kaudselt, aga ajaloolise taustaga ilukirjanduslikud teosed mõlemad.

Eriti Piret Jaaksi "Taeva tütred", mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda preemia.

Loole lisab väärtust teadmine, et loo algus on olnud juuripidi Haapsalus. 

Selline silmaringi avardav raamat. Tundub, et olen vaid ähmaselt teadnud Armeenia genotsiidist*. Aeg XX sajandi algus. 

Haapsalust pärit Hedvig Anna Büll pühendas kogu oma noorpõlve armeenia naiste ja laste abistamiseks... ja temast polnud ma midagi kuulnud. Õnneks polnud raamat kirjutatud väga vägivaldseks, kuigi julmus ja jõhkrus oli aimatav. Õde Hedvig polnud muidugi mitte ainus misjonär raamatus, neid naisi oli teisigi, kes ennastohverdavalt vägivalla all kannatajaid abistasid. 

Aga Haapsalus on olemas märgid seal elanud Hedvig Büllist: maja, kus ta sündis, ristikivi tema mälestuseks ja vist ta vanemate hauad Haapsalu surnuaias. 

...

Chris Bohjaliani "Liivalossitüdrukud" viib lugeja täpselt samasse aega ja samasse kohta. Raamat oli väga hea, samas polnud seda nii lihtne lugeda. Lugesin, ja siis võtsin aega, et loetud seedida. Kogu see karm reaalsus, kuidas saab 1,5 miljonit inimest surra, nii et keegi seda ei tea? Vastus on lihtne: nad tuleb tappa pärapõrgus



Nii et nüüd räägin ma tõepoolest vanavanemate lugusid, koondades tähelepanu taas kord ühele maailmanurgale, mida enamik meist kaardilt üles ei leiaks, ja ajalooviivule, mis kuigi kord tuntud, on enamjaolt unustatud. Alustan sellest, et kujutlen Ida-Türgi mägesid, küla, üsna selle lähedal asuvat maalilist linna ja hunnitut järve, mille nimi on Van. Näen Dardanellide väina äärset randa. Ridaelamut, Bostonis Back Bays. Kõige sagedamini aga näen Aleppot ja seda ümbritsevat halastamatut Süüria kõrbe.

Kaotused, leidmised... ja veel valusamad kaotused. Ja armastus, mille varjus on peidus mitmed saladused. 

Veidi puudust tundsin, et raamatus ei olnud abimaterjali, no näiteks selle piirkonna kaarti, kus tegelased aastatel 1915 -1916 erinevatel ajahetkedel viibisid. juurde lugemist oli palju.

Chris A. Bohjalian on Armeenia juurtega Ameerika kirjanik, nii et seegi raamat, kuigi ilukirjanduslik, on omamoodi elust enesest. 

Väärt lugemiseks mõlemad. 

Tegelikult lugesin need raamatud läbi juba kuu või kaks tagasi, nüüd leidsin mustanditest pooliku teksti ja kirjutasin lõpuni. 

Kõik need emotsioonid, mis lugedes olid, tulid kuskilt mälusopist taas päevavalgele. 


* Armeenia genotsiidiks või Armeenlaste genotsiidiks nimetatakse Osmanite riigi armeenlastest elanike massiliselt hävitamist ja deporteerimist Esimese maailmasõja päevil. ... Eestist pärit baltisaksa misjonär Hedvig Büll päästis genotsiidi ajal tuhandeid armeenia orbe. (Wikipedia)

...

kolmapäev, 24. aprill 2024

24.04.24

...

Selliseid numbreid ei saa kasutamata jätta!

Seekord siiski mitte 24.04.2024... hoopis 24.04.1924

Ajaleht "Eesti Kirik" on avaldanud mõtteterad.

100 aastat tagasi, 24. aprillil.






24.04.1924 aasta ajalehes "Sakala" aga sattus silma raamatutega seotud kuulutus. 



...

Aga kui inimestest rääkida. 
1924. aasta aprillis oli vanaisa 20 aastane ja vanaema polnud 15 veel saanud.

Pildid, mis kuskile sinnakanti võiks jääda. 



Mis toimus laias maailmas?

Ajaleht "Waba Maa" kirjutas 24.04.24 "Uputuse päewilt Saksamaalt".


Veetõus oli mitmel pool nii äkiline, et kes majja sisse jäi, see uppus. Kariloomad lautades, koerad keti otsas. Paanikas inimesed põgenesid paatides. 
Aastal 1924 siis.


Aga aprillis 2024 on Salme Kultuurikeskuses Linnateatri etendus "Suur veeuputus".


Kui juba teatrist rääkida... taustaks mängib mul korduses  viimane Klassikaraadio soovikontsert. Just ütles: Tiiu soovib kuulata Benno Hansenit*. 

Minu vanaema oli küll 1924. aastal alles Klaara. Oma eesnime muutis ta kümmekond aastat hiljem.

Aga Tiiule pakuti kuulata Falstaffi aariat ooperist "Windsori lõbusad naised". 

Kuulasin minagi.

Ja joonistasin pildi tänase kuupäevaga.


* 1924. aastal oli B.H. Estonia teatri ooperi- ja operetisolist.

...

teisipäev, 23. aprill 2024

Eks teie tea

 ... 

Mõnikord on päris hea, et teed küll plaane, aga elu sekkub ja plaanimajandus kukub kokku. Tookord, kaks-kolm nädalat tagasi, mõtlesin, et lähen laupäeval Tallinna, astun sisse kirikusse, kuulan kontserti. 

Läks kuidas läks, igatahes linna ma ei läinud. Mis oli lõpuks kõigist võimalikest variantidest parim... see teadmine jõudis minuni, kui kuulsin, et kirik oli täis ja enne kontserti ootajaid ukse taga pikas reas. Piletit mul nagunii ju polnud.

Igatahes linna ma ei läinud, aga kontsert kuulamata ka ei jäänud, sest Klassikaraadio tegi Jaani kirikust otseülekande.

Tänaseks olen seda kontserti... ma arvan, et oma kümme korda kuulanud. 

Ain Anger, VHK-i keelpilliorkester ja Eesti muusika. Kõik see kokku. Ja kirik.

Kuulan kindlasti veel. 

Anneli juhtis tähelepanu mõttele viimne, mis kontserdil kõlama jäi. 

Viimne võimalus.

Viimne laev.

Suvepäeva viimne vine.

Ja siis Tõnu Kõrvitsa "Aeg"  ja "Mina läen". 

Ja Tobiase "Eks teie tea".


25.11.2013


Aeg vaikida, aeg rääkida...


Aeg kuulata tuleb endal võtta.

...

esmaspäev, 22. aprill 2024

Raamatu ja roosi päev

 ...

Homme on rahvusvaheline raamatupäev. 

Just õige aeg oma raamaturiiulitelt tolmu võtta!

Aga muidu... sellel päeval pidi olema traditsioon, et mees kingib naisele roosi ja naine mehele raamatu. No nii traditsiooniline pere meil küll ei ole, aga pole hullu, päeva saab muudmoodigi tähistada.

Eriti kui huvitav (inventuur raamaturiiulis) ühendada kasulikuga (tolmulapp). 

Aga raamatuid ma armastan. Isegi kui ma parasjagu midagi ei loe, peavad nad mul silma- ja käeulatuses olema. Ja nii juba lapsepõlvest saati.

Minu vanaema ja vanaisa kodus oli vana raamatukapp ja päris palju raamatuid.


1982


Nii mõnigi neist on täna minu raamatute hulgas. Küllap just sealt on pärit kõige vanem raamat minu riiulis. Kõige rohkem lehekülgi on siin ka... 754.

1837


Kui juba kõige-kõige... siis kõige suurem raamat, mis mul on, on mõõtmetega 32 x 27 cm. Lisaks päris kaalukas teine, sain raamatu kingiks kolleegidelt ja see juba iseenesest lisab kaalu!

Kõrval on üks minu väiksemaid raamatuid, mis näppu sattus. 

Mõlemad minu jaoks olulised!


Esimene sellepärast, et annab võimaluse reisida ja maailma näha, olles ise kodus nelja seina vahel! Tulgu keegi ütlema, et ta on Euroopas rohkem losse ja linnuseid näinud kui mina :P

Ja Juhan Liivi tasub lähiajal kindlasti meeles pidada. Vaid mõned päevad veel... 30.04.2024 on Liivi 160. sünniaastapäev. Läheks kohale, aga see pole nii lihtne. Nii et lugupidamise märgiks ja sünnipäeva tähistamiseks õpin hoopis pähe ühe Juhan Liivi luuletuse. Terve nädal aega... saan hakkama!

Aeg
Olgu see armas või olgu see kole,
ükski mees enesest pikem ei ole.
Aega nad mõõdavad, enne ja praegu,
usun, see kõik on ilmaaegu.
Õhk on kord soojem, teinekord karem:
millal me teame, mil aeg ajast parem?
Istu sa kaalul, kas vannu või palu:
raskus on üks, olgu kui suur su talu.
Sina ju aegasid mõõta ei saa,
osa sa oled ju temasta - 
aeg aga on sinu kaaluja!


Lõpuks raamat, mis mind viimastel aastatel kõige rohkem toetanud ja motiveerinud on. 

"Üks zentangle päevas"


Tõsi, zentanglede joonistamist ma selgeks ei saanud, tegelikult ühel hetkel kadus hoopis huvi. See oli siis, kui pliiats hakkas hoopis minu moodi pisipilte joonistama. Mõõdud, mis zentanglele antud (8,9 x 8,9) nihkusid ka paigast. Mul on 9 korda 9 cm. Või siis veel väiksemad, ilma mõõtmata, lihtsalt pangakaardi järgi joonistatud ja välja lõigatud.

Aga see teine, peaaegu samas mõõdus kui Juhan Liivi raamat, on kogumik, kuhu autor on koondanud kahtlusi ja ettepanekuid, vasturääkivusi ja eneseõigustusi, üldiselt teadaolevaid mõtteid, Tallinn "Eesti Raamat" 1986. 

Ostsin selle Uuskasutuskeskusest 50 sendi eest.

Ja nüüd, raamatu tutvustamiseks - võtan lahti oma sünniaasta numbri järgi lehekülje ja otsin üles oma sünnikuu järgi sel leheküljel oleva mõttetera.

Palun väga: pakun lugemiseks!

Jooksed seltskonnast seltskonda, et õppida üksindust.

Ma nüüd mõtlen, mis ma selle teadmisega peale hakkan :)


Aga lõpetuseks: et pealkiri oleks asjakohane, siis raamatu ja roosi päeva ära märkimiseks üks pilt ka Roosist.



...

pühapäev, 21. aprill 2024

Kõik on juhuslik

 ...

Pesen mina hommikul hambaid, samal ajal pilk kaugemal rippuval valgel froteerätikul. Kas panna pessu või mitte panna... selles on küsimus. 

Vist vaatasin liiga kaua, igatahes just siis  kukkus rätik konksu otsast põrandale. 

Mitte et ma teda torkinud oleks, tõenäoliselt eilegi mitte. Ju mõjus liigne tähelepanu talle häirivalt.


Eelmisel nädalal rääkisin Annelile ühest Ennu 10 aasta tagusest kirjast, mis koristamise käigus pihku sattus. 

Õigemini, üks lõbus mõte sealt. 

 

04.07.2014


Aga ei midagi uut siin päikese all. Anneli ütles, et nad kodus just naersid seda mõttekäiku.

Nende pere koolipoiss oli selle oma õpikust ette lugenud...


"Jutulinna lugemik"


Kas kõik ikka on juhuslik?


See oli suguvõsa kokkutulekul mõned aastad tagasi. 

Meenutasime neid, kes kahe viimase kokkutuleku vahelise 5 aasta jooksul igavikuteedele läinud on. 

Nii mõneski harus need kõige-kõige olulisemad eakad omaksed. 

Kui nimesid nimetasime, tuli liblikas.

Leidis lähedase ja ühines seltskonnaga...



Märk sellest, et lähedus on jäänud?

Hea on nii mõelda.

Kaitseinglid meil ju on...


Mõtlesin, et enne päeva alustamist panen plaani paika: vaatan, mida ajaleht mulle tänase päeva mõtteks ja mõtlemiseks ennustab.

Asi lahendatud.



Jaburad kavatsused. 

Igatahes kõlab kui manitsus.


No ma ei tea, ma ikka teen selle postituse ära ;) 

...

pühapäev, 14. aprill 2024

Saatuse sõrm

 ...

Sõin kõhu korralikult täis. Ma alati... et kui juba, siis korralikult. See käib muidugi konkreetselt söömise kohta ;) 

Sõin, aga ikka oli tunne, et midagi oleks nagu puudu! Siis tuli meelde see šokolaaditükikestega küpsiste pakk, mis ma enda eest kõrgele köögikappi peitsin. Mõtlesin, ühe võin ma ometi endale lubada! Aga kui kätte saamiseks upitama hakkasin, kukkus kõrval olev teepakk mulle peaaegu pähe. 

Tundus kuidagi saatuse näpuviibutuse moodi, igatahes küpsise saamisest ja söömisest ma loobusin. 

Aga hing ei andnud rahu. Mul üks pakk eriti mõnusat lemmikut pehmikut külmkapis, panin grilli sooja ja kaks viilu sisse. Ise läksin korraks midagi teisest toast tooma. Mida, ei mäleta. Unustasin selle kohe, kui juba tagatoas olin. Pehmikud unustasin ka, ja võileivagrilli. Meelde tuli alles siis, kui mõnusat kõrbenud kuiviku lõhna hakkasin tundma. 

Lõhn oli normaalne, maitse kibedavõitu. Nii et söömisest ma loobusin. 

Võtsin sedagi kui märguannet, tegin tassi teed, nüüd vaatan telekat ja hoian end vaos, et mitte küüsi närima hakata!



...