Tuttavad tuulikud

 ...

Esimene tuttav tuulik. Selles mõttes, et oleme kohtunud.

Mäletan veel aega, kui ta olemas oli... ja siis mäletan, et ühel hetkel enam mitte. Millal ja miks, kes seda enam täpselt teab. 
Veski asus künkal, ja olles lapsepõlves mõned korrad seenemetsa ära eksinud ning siis metsaserva välja jõudnud, aitas veski mul asukohta tuvastada ja õige suund võtta: kodutee viis veskist kaugemale. 

Hilisemas elus elasin mitmed aastad korteris, kust köögiaknast seesama veski isegi paistis. Pean siin küll targemaid uskuma... endal mul mälupilti sellest pole. Puud vist olid ees.

...

Mõtted tuulikutele viis Rasmus*. Saime tuttavaks Hooandjas, ja paar päeva tagasi jõudis minuni väga kaunis ja põhjalik kogumik, fotode ja kirjeldustega kakskeelne raamat. 300 lehekülge tuulikuid, 

Rasmus on öelnud, et tunneb neid kõik nägupidi ja on nende kõigiga kohtumas käinud.

Ja siis ma kohe ei saanud teisiti kui tõin raamatu kõrvale pildile mulle olulise tuuliku. 

29.10.2025

Seinapilt on ostetud aastakümned tagasi, kui värske abikaasaga Saaremaal pulmareisil olime. 

Ma seekord numbritest ei räägi ;)

Tädi tookord imestas, miks ma sellise katkise veskiga pildi valisin.

...

No ja edasi ma juba mõtlesin, et sellesse sügisesse sobib suurepäraselt fotojaht "Tuttavad tuulikud".

#fotojaht 2025

Juhuslikult nagu kõik siin elus, just sel nädalal oli mul ka ühe tuulikuga kohtumine. 

28.10.2025

Nätsi pukktuulik, praegune asukoht Eesti Vabaõhumuuseumis. 

...

Ja kui juba fotojaht, siis mul veel mõned olulised pildid tagataskus. 

Käidud, nähtud...

Kivestu tuulik Saaremaal ka vana tuttav.

Isegi ühel üritusel käisime.

Saaremaal on muidugi üldse palju tuulikuid.

Mõned pildid Angla tuulikumäelt.

19.07.2009

31.07.2015

Kuressaare veskis käime tavaliselt söömas. 

Kui Saaremaale satume.

30.08.2015

No ja lõpuks kõige kodulähedasem tuulik. Isegi täna sõitsime mööda, aga jah, sees on saanud ka käia. See siis Seidla tuuleveski.

05.09.2010

Millist konkreetset tuulikut pisike kunstnik joonistas... ei ole vist raske tuvastada. Kunstniku tuvastamisega hetkel tegelen 😉

Pilt aastast 2013.

Mina leidsin kõik oma veskid raamatust ka üles.

Need, mis tänaseks olemas on.

...

* Kuidas kujunes raamat?

Mõned eellood.

Aastal 2021.

2024.

2025.

...

Lühikesed külaskäigud

 ...

Tegelikult sel päeval veebruaris ootas koridori nurgas peale alpikannide veel nii mõnigi üllatus. Asjadel* on selles osas lihtsam, neil enamjaolt on aega. Lilledel ka. Neil on aega, et oma aega oodata.

Üllatuskülalised ise, tulid, hindasid olukorda (veranda on külm, tõstame koridori), andsid infot ja läksid oma teed. Kes lähemale, kes kaugemale.

20.02.2025

Selle potilille nime ma tuvastada ei suutnud... ja siin on kaks võimalust. Kas liiga keeruline või liiga lihtne. 

Ma siis tuvastasin vähemalt värvi: nagu oleks minu karbi värvipliiatsitega värvitud!

Lill ise, kuigi jättis lepliku mulje, tema oli varane lahkuja. Oli just nii kaua mul külas, kui õite ilu jagus, siis läks parematele jahimaadele. Või pigem parematele lilleväljadele.

* Kuna jätkuvalt lille teema, siis küünlast, koogist ja kinnastest ma täna ei räägi.

...

Kõks, mu lill!

 ...

Kontrollisin üle: ei ole ebatsensuurne värsirida,  ju on salmikesest pool aegade hämarusse hajunud. Loodetavasti keegi ei mäleta 😉 

Mina mäletan küll, aga minu suu vaikib. Muidu ma pean veel oma pealkirja muutma hakkama 😉 

Tegelikult ongi ju olulised ainult need kolm sõna ja otsene pöördumine lillede poole!

See oli nüüd sissejuhatus.

Lugu ise on selles, et mu tubased lilled on lihtsalt aru kaotanud. 

Ma ei tea, kui levinud on potilillede kinkimine.  Ma ise seda eriti ei praktiseeri, aga kingitud lillede eest püüan hoolt kanda. Rõhk sõnal püüan, sest tegelikult olen ma suht hooletu: ainult nii kaua, kui õieilu kestab, on mul kastmine meeles.

Alustaks algusest. Mina vana kala, sündinud veebruaris, nii et sellest on 8 kuud juba möödas, sain sünnipäevaks alpikannipoti*. See oli selline ootamatu kohtumine lillega (kõks, mu lill!). Lihtsalt tulin sel õigel päeval koju ja lill ootas mind koridoris. Väike märge oli küll juures, kes lille mulle valinud oli.

Pildil on ta tagaplaanil, aga tagasihoidlik ilu siiski märgatav.

Veebruar 2025

Alpikann teeb südame soojaks, samas ei suuda ma meenutada, kas ennevanasti ainult potililli kingiti või olid alpikannid ka lõikelilledena. 

Igatahes sain ma lille ja poti, ja olin tänulik üllatuskülalisele. Kastmisega tegelesin just nii kaua, kui õisi jagus, edasi läks, kuidas kunagi. Vähemasti siis, kui lehed longu hakkasid vajuma, tuli mulle vesi meelde. Kestis see umbes kolm kuud.

Kuni juulis millalgi märkasin, et alpikannile hakkab lehtede vahele tasapisi uusi õisi ja pungasid tekkima. Oli nagu märk: tegele minuga!

 

17.07.2025

Kuidas lugu lõppes? 

Nüüd see lill on järjest mitu kuud õitsenud, mingi aeg tagasi lugesin üle, lillel oli üle 40 õie ja õiepunga.

25.10.2025

Mis mul muud öelda on, kui et "Kõks, mu lill!"

...

* Lisan tervitused Killukesele, kes ka alpikanne armastab 😉 

** Järgneb
...

Kuidas keerata kella

 ...

Mobiil on mul selline valiv ja pirtsakas: kui väljamaale lähen, keerab ta end kenasti kohalikku aega, aga kui aeg talveaega minna, siis ootab, et mina asjaga tegeleksin.

Köögikellaga on jälle selline lugu, et see on nii kõrgel ja ma-ei-tea-mis-nipiga kinnitatud, seda ma ei puutu. Tellin kellakeeraja kohale!

Pliidikell õnnestus seekord minuti või paariga õigeks saada. Meil oli siin eelmine nädal vist elektrikatkestus, nii et tema vilkus kui kutsuv majakas juba mitu päeva. Ju tänu pikale ooteajale andus kohe.

No ja siis kaasa mobla... tellimust pole veel esitatud, nii et peremees on jonnakalt vanas ajas. Eks tal muidugi oli veidi keeruline oma hommikust tõusmisaega tuvastada, iga kell oli omas mullis. 

Kõige lihtsam oli seinakellaga. Kirjutasin § seadusest välja, fikseerisin olukorra ja lisasin ka põhjuse.

Et kõik ikka punktipealt selge oleks või siis ära ei ununeks.

Magama ei läinud enne kui õige aeg kukkust.

Oleks mul käokell, see oleks teinud kuku-kuku-kuku-kuku.

Aga tegelikult olin peaaegu hommikuni unetu, või vähemalt seni kuni kell neli kolmeks sai ja ma magama jäin. 

...

Hingedeaja teelised

 ...

Üks ilus hing läks igavikuteele...

Väga kurb olen.

Olid oluline blogisõber, Emmeliina.

Luban, et käin sind ikka lugemas. 

...

Oktoober* on kolletamiskuu, lehelanguskuu, porikuu, sügiskuu, simunakuu.

Aga ka kooljakuu ja hingekuu.

Mitme lähedase surma-aastapäev on sattunud oktoobrisse. 

Oktoobri viimasel pühapäeval minnakse tagasi vööndiajale.

Mul tunnike oodata... siis võib seinakella õigeks keerata.

Und nagunii ei ole.

* Sõnad Vikipeediast.

...

Päevaküsimus

 ...

Kumb määre on tugevama toimega?

Vähemasti 15 minutit kulutasin aega... aga numbrid mulle meeldivad 😉

Loodan, et sain õige vastuse.

Aga igaks juhuks ei ütle!

Ps ... ma siis ikka näitan!

Mina tegin ikka nagu korralik koolilaps! Palju ei puudunud, et oleks tekstülesandeks ümber vormistanud  😉

...

Sinu uus sugulane

 ...

Geni saatis infot: tunne oma sugulasi. Või umbes nii.

No pole päris minu, aga sain ühele oma noorele lähedasele märku anda, et tema vana-vanavanaema vennatütar Annette Elise (Netty) oli näitleja, Paul Pinna abikaasa ja nende tütre Signe ema. 

Oma raamatus "Mälestused I" (1947) on Paul Pinna kirjutanud: 

"Varsti pärast vana "Estonia" kutselise teatri loomist, 11. mail 1908, abiellusin Netty Adleriga. ... Anette (Netty) Adler sündis 28. juulil 1883 Avanduse vallas. Ta tuli oma vanematega juba noorena Tallinna ja õppis Laias tänavas tütarlastekoolis. Netty isa oli Viegandi vabrikus sepaks ja töötas seal kümneid aastaid. ... Pärast mõneaastast tutvust viisin Netty Adleri "Estonia" asjaarmastajate-näitlejate ringkonda. ... Kui "Estonias" valmis uus kivisaal, oli Netty Adler juba tunnustatud näitleja. ... Netty Adler mängis oma osi nagu looduslaps, andes mängitavasse ossa kõik oma närvid. ... Kui kasutada tolleaegses teatrikeeles tarvitatavat moodust, mille järgi näitlejad jaotati ampluaadesse, siis tuleks Netty liigitada sentimentaalseks armastajaks. ... 1906. aastal, kui vanas "Estonias" avanesid kutselise teatri uksed, olid peaaegu kõik naispeaosad Netty Adleri õlgadel."

...

Netty Pinna suri 1937. aastal, oli maetud Kopli kalmistule. Kui kalmistu nõuka-ajal hävitati, oli tema üks kolmest*, kes Metsakalmistule ümber maeti. 

Aasta pärast Netty Pinna surma abiellus P.Pinna oma sõbra Theodor Altermanni** lesega, kes samuti näitleja oli. 

Aga Netty ja Paul Pinna tütar Signe Pinna*** elas suurema aja oma elust Rootsis, kuhu ta 1944. aastal Eestist põgenes. 

Foto ajalehest "Eesti Päevaleht 5. oktoober 1999

Signe Pinna suri Stockholmis 29. oktoobril 2008 aastal, olles vaid pisut aega varem saanud 99 aastaseks. 

Seega kohe-kohe 17. surma-aastapäev tulekul.

Lõik ajalehest "Estniska Dagbladet", 27.11.2008

...

* Metsakalmistule maeti ka Eduard Bornhöhe ja Konstantin Türnpu. 

**  Theodor Altermanni (1885 - 1915)

*** Signe Pinna (1909 - 2008)

...

Fotojaht: valge

 ...

Keegi* kuskil tegi algust.

Mulle tuli see meelde, kui Kati hommikuse tervituse saatis.

Juba täitsa valge!

Läksin välja vaatama, aga nii palju valget avarust meil ei olnud. Kohati midagi siiski suutsin tuvastada.

19.10.2025

No ja kui ma veel ajalukku** sukeldusin, leidsin paar fotot, mis tehtud täpselt 5 aastat tagasi.

19.10.2020

Seda ma räägin, et vanasti oli lumi valgem ja rohi rohelisem!

...

* kandidaat nr VLX

** ajalugu... mu pooleliolev projekt.

...

Saa sa nüüd siis aru

 ...

Tähemärgid, mida keegi ega miski ei suuda lahutada.

Jäär ja Kalad... suhe, kus kirg ja tundlikkus moodustavad harmoonilise paari. 

Olin nii rahul!

Aga nädal aega hiljem...

Tähemärgid, mis lihtsalt kokku ei sobi.

Kalad ja Jäär... proovi mis sa proovid, aga läbi nad ei saa.

Saa sa siis aru!

...

Rikutud mõtlemine

 ...

Hall oktoobrikuu hommik. Õnneks on sõbrad, kes annavad märku: elu on väärt elamist!

No kui aus olla, ei olnud viite tärni. Isegi konjakit ei olnud, aga ***** väärt kraam ikkagi ;)

Hommikul üritasin küll mõelda, kuidas öelda, et oleks ropp, aga kiitev.

Rikutud mõtlemine... aga mis teha-mis teha. Ma ennast nüüd muutma ka ei hakka!

...

* Kui kogustest rääkida, siis Kati kinkis mulle mõõteklaasi (fotol). Täpselt 2 supilusikatäit. Nii et kõik need, kellele olen kinnitanud, et kui endale õhtuse lõõgastuse luban, siis ainult ühe supilusikatäie... mind ei tasu uskuda ;)

...

Aasta 1943

 ...

Lihtsalt juhtus nii, et see number nõudis tähelepanu. Aga alguse sai kõik ühest nimest, ühest teisest loost ja ühest soovitusest. 

Helilooja Eduard Oja, 1905 - 1950... pole imestada, et võõras nimi. Minu vanaisa eakaaslane, kuid suri mitu aastat enne, kui mina sündisin (ja minu vanaisa vanaisaks sai).

Aga kunagi oli ta vast tuntud*...

Leidsingi ajalehe aastast 1943. "Eesti Sõna", 17. oktoober.

"Eduard Oja helilooja-tee"... kas "Rätsep Õhk meie esimeseks külaooperiks?

Eduard Oja saatemuusika praegu Väiketeatris** nii menukale mängitavale A. Kitzbergi rahvatükile "Rätsep Õhk" on leidnud nii arvustajate kui teatripubliku poolt seni harvanähtud tähelepanu. Seda saatemuusikat on hinnatud sedavõrd heaks, et rahvatükk ise õieti nagu jääks laval teise järgu asjaks. Domineerib algusest lõpuni muusika.

Artikkel on päris pikk ja tekst Digaris kohati raskesti loetav, aga kena kokkuvõte Ed. Oja loomingust. Mõned lõigud panevad sügavuti mõtlema ja tundma.

Kahjuks tekst edasi oli peaaegu et loetamatu. Aga mis peamine... laps sai terveks ja heliteos sündis. Ise on Eduard Oja artiklis ära maininud: "Ma ei lähtu oma loomingus niisiis objektiivsest, vaid puhthingelisest, psüühilisest seisukohast"

Aga kui numbritest rääkida, siis 1943. aasta suvel sündis Eduard Oja perre teine laps, poeg, kellele ei antud elada täit 2 aastatki.

...

Tagasi artikli juurde...

17.10.1943

Eduard Oja kõige värskemaks tööks on kantaat "Kojuminek" M. Underi samanimelisele ballaadile. Sisult kujutab see kompanii sõdureid, kes tulevad Soome Talvesõjast. Nad on võidelnud ööd ja päevad mitmekordselt tugevama vaenlase vastu. Nüüd marsivad nad kodu suunas.

Surmväsinutena istuvad nad lumehange puhkama. Ent siis tuleb uni, rampraske sõduriuni. Nad näevad und omastest ja kodusoojusest, kuni verdtarretav pakane lõpetab kojutõttava kompanii elu.

Esiettekanne novembris 1943 Vanemuise kontsertsaalis, sellega tähistati Eesti Meestelaulu Seltsi meeskoori 20. aastapäeva, dirigent Eduard Tubin.

Kui nüüd nimetatud luuletusest rääkida, siis siin on kolm esimest salmi.

Marie Under 

"Kojuminek"

Ja sammub, ja sammub sääl sada meest,
nad sammumas ränka sammu.
Nad läbi käinud on tulest ja veest 
neid oodataks', oodataks' ammu.

Nad sammumas: sada sõdalast,
kes vapralt on võidelnud, raiund.
Teel pakasel paugahtab jala-ast,
kõik vaateveer lumes on laiund.

Ju päike on silmili lume pääl maas,
neil käia, neil käia veel kaua.
Ja puruneb jäävälja roosakas klaas
all sõdurisaapa raua.

Teost kuulamiseks ma ei leidnud. Ei saanudki leida, sest need materjalid on 1944. aastal hävinud, tervikust on alles vaid meeskooripartiid.

...

Aga kui numbrite juurde tagasi tulla. 

Ikka see 1943...  ja Marie Under.

27. märtsil 1943 sai Marie Under 60 aastaseks. 

Intervjuu andmisest ta keeldus.

"Eesti Sõna, 27.03.1943"

Ja juba järgmises lehenumbris ongi tema loomingust pikem artikkel.

Katkend artiklist...

... ja veel üks lõik.

Marie Under suri 25. septembril 1980. aastal Stockholmis. 

1943. aasta kevadel sai ta 60.

...

Olid ka tol karmil ajal ajalehes surmakuulutused..

1924 - 1943

Aga kohe kõrval ka lähedaste otsimine. Neid nimesid oli seal kindlasti 150 ja rohkemgi. Mure ja teadmatus. Sõbrad, pojad või elukaaslased, kes mobiliseeritud.

Loodan, et nende hulgas oli ikka ka neid, kes lõpuks koju tagasi jõudsid.

...

Erinevalt neist, kes on nimekirjas Surnud 1943

Need siis, kes on lahkunud ja endast märgi maha jätnud. 

Otsisin kõige tuttavamat nime... ja ühe leidsin. Kristjan Raud (1865 - 1943). Nägupidigi kindlasti kõigile eestlastele teada.. 

...

Aga muidu... edasi nimekirja vaadates... surnud 1943.

Seal koos nii eesti- kui välismaised nimed. Päris statistikat ei teinud, aga K tähe alt noppisin nimed kokku, tuvastasin 20 Eesti päritoluga. Kõik kakskümmend ka Vikipeedias eraldi ära nimetatud. Neist viis on surnud Eestis, teised viisteist, kes kus Venemaal. Nimekirjas pooled on 1940. või 1941. aastal vangistatud ja hiljem kommunistliku terrori läbi hukkunud. Need, kelle nimed Kadriorus Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali mälestusseinale kantud****

Punaarmeesse mobiliseeritud surid ka kuskil Venemaal, Velikije Luki all või mujal sõjaväljal.

Ongi väike ringkäik aastasse 1943 tehtud. Rasked ja kurjad ajad.

Et mitte nii süngelt lõpetada, saab vaadata veel üht nimekirja. Sündinud 1943. Päris mitu tuttavat nime leidsin.

Ivi Eenmaa, Anne Erm, Tõnis Erilaid, Teet Kallas, Enn Kraam, Tõnu Mikiver, Maret Pank, Anu Raud, Toomas Uba. Tegelikult oli seal nimekirjas tuttavaid nimesid rohkemgi, aga las jäävad mõneks teiseks korraks ;)

... 

* Tundub, et nüüd enam mitte niiväga tuntud. "Eesti muusikaloo tundmatu geenius Eduard Oja", Aare Tooli artikkel ajakirjas "Muusika", märts 2015. 

Ja Jüri Reinvere artikkel ajakirjas "Muusika", veebruar 2018. "Suurim anne, suurim hämarus".

** Tallinna Töölisteater, aastatel 1941 - 1944 kandis nime Väiketeater. Sellest on kirjutanud J.Juske oma blogis, juures ka foto hoonest, mis märtsipommitamisel hävis. 

*** Järgmine raamat mu lugemist ootavate elulugude nimekirja. Vardo Rumessen "Varjus ja valguses. Eduard Oja"  ... "Eesti Raamat", 2007

**** Memoriaal avati 23.08.2018 ja avamise seisuga oli seal üle 22 000 nime. Inimesed, kes mõrvati või kes vangilaagris või asumisel surid.

...

Kidurad juuksed

...

#poolelijäänud

Lugu mustandite kaustast... täiendustega.

Mul on täiega kidurad juuksed. Noores eas nagu ei saanud arugi, kuigi jah, teadmine, et pole mul suurem asi karvakasv, ulatub varasesse noorusesse.

See, et tööl käies igal hommikul pead pesin, ei tulnud kindlasti ka kasuks.

Aga lootust ei tohi kaotada, peaaegu et viimane aeg on asi käsile võtta  😉

On juuksed väga kuivad ja haprad, võib neid turgutada lihtsa toitemaskiga: segada kokku 1 munakollane, 1spl kastoor-, lina- või oliiviõli ja 1 spl vedelat mett. Määri segu pähe, kata juuksed paksu rätikuga ning hoia paar tundi. Seejärel pese juuksed puhtaks. Juukse toitemaskide tegemisel tuleks meeles pidada, et juuste ületoitmine on neile niisama kahjulik kui täiesti hooletusse jätmine. 

«Ühest juuksemaskikorrast nädalas piisab täiesti,» on toonitanud tark juhendaja Ene!

...

* Rõhk sõnal MUNA ... täna on ülemaailme munapäev!

Kvaliteedimärgiga munad

** Tarkuseterad.

...

Raamatusse kirjutatud

...

Täna oli õpetajate päev. Minu esimene klassijuhataja Pärnu 1. Keskkoolis oli õpetaja L.Madison.

Oleks ma vahepealsetel aastatel rohkem tema peale mõelnud, küllap oleks ta isegi üles leidnud. 

Kui ma septembri algul oma koolipõlve ning natukene seda aega ja inimesi meenutasin, leidsin kaks artiklit* "Pärnu Postimehest". Ja sain oma õpetajast hoopis rohkem teada. 

L.M. suri 2016. aastal Pärnus. Haudi hauakohta kahjuks ei juhata. 

Aga sündinud on ta ammu ja hoopis kaugel: Salme küla, Gagra rajoon.

Sealsamas on sündinud nii tema õed ja vend, samuti ema ja isa. 

Leida vanavanemad rändasid Eestist välja 1884. aastal.

Päris hiljuti oli tal 100. sünniaastapäev. Kui nüüd aastat, kuud ja päeva vaadata... sündinud 19.09.1925.

Aga tegelikult tahtsin L.M.-i mälestuste raamatust kirjutada. 

Nimelt teine artikkel Pärnu lehes "Noorusmälestused mandariinide maalt said kaante vahele" räägib raamatust, mille esitlus ja tutvustamine toimus 2015. aastal Pärnu linnakodaniku majas.

Kusjuures, nüüd ma siis tean, miks klassijuhataja meile Gruusia teemapäeva korraldas ja meid gruusia keeles "Sulikod" laulma õpetas. Mul siiamaani sõnad** peas! Gruusia keeles ja eesti keeles... küll vist esimene salm ainult.

Otsisin internetist, aga saadaval raamatut enam ei paistnud olevat. Vaevalt tiraaž eriti suur ka oli.

Aga hoian silmad lahti, ehk õnnestub ükskord kasvõi lugemiseks saada.

Mu vanematega on klassijuhataja lausa kirjalikus kontaktis olnud (ma päevikusse kirjutatud märkusest täna ei räägi ;).

* ”Pärnu Postimehest” leidsin esimese artikli.

** "Suliko" nii eesti kui Gruusia keeles. Ühest sõnad, teisest laul.

...