Mälestusmärk lumele

 ...

Kuidas teaks, milline oli Suur Tõll või Kalevipoeg, kui poleks neile püstitatud monumente? 

Et sama lumega ei juhtuks... no äkki läheb meelest, et mõnikord on juba detsembris lumi maas, selleks ja sellest need mälestusmärgid räägivad.

Krokodill Gena...

Potsataja...

Ninatark...

Kõik selle aasta taiesed*.

Kui mineviku kunstiteostest rääkida, siis heitlik või lumevaene talv võib ka teistsugust kunsti vormistada. Jäised aknakaunistused on minu erilised lemmikud. 

Pildil vaade kohaliku mõisa aknast.

12. detsember 2016

Kodus on olnud uhkemaidki. Kahjuks pärast seda, kui toimus akende vahetus, on see kunstiliik väljasurevaks nähtuseks kujunenud.

Kõige ilusam on ikka lihtsalt lumi!... Aga ausõna, sellist lund ma ei igatse. 

10. detsember 2010

Ilmselgelt oleksime lumevangis.

Eks tookord olimegi.

...

*Kodulähedase maantee äärsed märkamised.

...

Tuttavad tuulikud

 ...

Esimene tuttav tuulik. Selles mõttes, et oleme kohtunud.

Mäletan veel aega, kui ta olemas oli... ja siis mäletan, et ühel hetkel enam mitte. Millal ja miks, kes seda enam täpselt teab. 
Veski asus künkal, ja olles lapsepõlves mõned korrad seenemetsa ära eksinud ning siis metsaserva välja jõudnud, aitas veski mul asukohta tuvastada ja õige suund võtta: kodutee viis veskist kaugemale. 

Hilisemas elus elasin mitmed aastad korteris, kust köögiaknast seesama veski isegi paistis. Pean siin küll targemaid uskuma... endal mul mälupilti sellest pole. Puud vist olid ees.

...

Mõtted tuulikutele viis Rasmus*. Saime tuttavaks Hooandjas, ja paar päeva tagasi jõudis minuni väga kaunis ja põhjalik kogumik, fotode ja kirjeldustega kakskeelne raamat. 300 lehekülge tuulikuid, 

Rasmus on öelnud, et tunneb neid kõik nägupidi ja on nende kõigiga kohtumas käinud.

Ja siis ma kohe ei saanud teisiti kui tõin raamatu kõrvale pildile mulle olulise tuuliku. 

29.10.2025

Seinapilt on ostetud aastakümned tagasi, kui värske abikaasaga Saaremaal pulmareisil olime. 

Ma seekord numbritest ei räägi ;)

Tädi tookord imestas, miks ma sellise katkise veskiga pildi valisin.

...

No ja edasi ma juba mõtlesin, et sellesse sügisesse sobib suurepäraselt fotojaht "Tuttavad tuulikud".

#fotojaht 2025

Juhuslikult nagu kõik siin elus, just sel nädalal oli mul ka ühe tuulikuga kohtumine. 

28.10.2025

Nätsi pukktuulik, praegune asukoht Eesti Vabaõhumuuseumis. 

...

Ja kui juba fotojaht, siis mul veel mõned olulised pildid tagataskus. 

Käidud, nähtud...

Kivestu tuulik Saaremaal ka vana tuttav.

Isegi ühel üritusel käisime.

Saaremaal on muidugi üldse palju tuulikuid.

Mõned pildid Angla tuulikumäelt.

19.07.2009

31.07.2015

Kuressaare veskis käime tavaliselt söömas. 

Kui Saaremaale satume.

30.08.2015

No ja lõpuks kõige kodulähedasem tuulik. Isegi täna sõitsime mööda, aga jah, sees on saanud ka käia. See siis Seidla tuuleveski.

05.09.2010

Millist konkreetset tuulikut pisike kunstnik joonistas... ei ole vist raske tuvastada. Kunstniku tuvastamisega hetkel tegelen 😉

Pilt aastast 2013.

Mina leidsin kõik oma veskid raamatust ka üles.

Need, mis tänaseks olemas on.

...

* Kuidas kujunes raamat?

Mõned eellood.

Aastal 2021.

2024.

2025.

...

Fotojaht... hommikused hetked

 ...

Mu arvuti tervitas mind hommikul veidi müstilise fotoga. See on tal uus komme, eelmine taustapilt oli ikka aegu muutumatuna samal kohal, aga nüüd juba mitmeid päevi pakub sõber arvuti uusi elamusi.

Mitte et ma mäletaks, mis sellel pikaajalisel pildil oli, hoolimata igapäevastest kohtumistest, nädalatest või isegi kuudest, hmmmm.... ei mäleta, kuigi mingi ähmane pilt on silme ees. 

Ma nüüd ei saa ise ka täpselt aru, mida ma öelda tahan, või kuidas seda öelda, mida ma öelda tahan ;)

Aga täna hommikul vahendas arvuti tervitusi Kenyast!

Foto autorit mul tuvastada ei õnnestunud. Ega ma muidugi eriti ei  pingutanud ka.

Aga ma olen kindel, et see pilt jääb kauemaks meelde.

Lisaks kujunes pildist ootamatult omamoodi meeldetuletus: täna peaks lõpuni lugema Robert James Walleri "Tuhat külateed". Laenutasin kohaliku pealinna raamatukogust "Madisoni maakonna sillad"*, ja sain väljaande koos järellooga Robert Kincaidi ja Franceska edasisest elust. 

Eile ei lugenud, eile seiklesin linnas ja õhtul õilmitsesin niisama kodus.

Aga et miks või kuidas meeldetuletus? 

See Kenya pilt meenutas mulle fotograafi, kes otsis põnevaid kohti, ootas õiget minutit, tegi kümneid ja kümneid fotosid, et tabada täiuslikku valgust ja saada pilt, mis puudutab. Ka siis, kui Madisoni maakonnas sildu pildistamas käis.

Robert Kincaid, ajakirja "National Geographic" fotograaf. 

Tegelikult tahan ma ikka teada ka, mida elu talle järgmistel aastatel tõi.  

Täna võtan lugemiseks aega. 

"Tuhat külateed" siis.

...

Aga et miks fotojaht?

Hea tagasihoidlik pealkiri ju ;) Muidu on nii, nagu meedias... pealkiri lubab kulda ja karda, lugedes on ainult koidest söödud maavillane lõng.

Või midagi muud sinnakanti.

Pealegi, ma tegin hommikul ühe pildi ka.

Pilveämblik.

...

* Mul on heameel,  et enne vaatasin etendust  ja alles siis lugesin raamatut.  Sain nautida nii üht kui teist. 

...