Kõik muutub ajas

 ...

Ärkan hommikul, teen värske ajalehe lahti ja vaatan üle kuulutuste lehekülje. Kui surmakuulutuste hulgas enda oma ei leia, julgen alustada päeva.  

Nii rääkisid vanasti vanad inimesed. 

Tegelikult mina olen seda juba päris pikalt teinud. Ma mõtlen surmakuulutuste lugemist. Tahaks ju igapäevaeluga kursis olla, ja surm on osake elust. Elu on vaid üks hetk pärast algust ja enne lõppu*.

Märk lahkumisest mustas raamis ja paberil või nimede ja numbritega kivile kantud on kui punkt ühele elukäigule. Teadmine ja teavitamine on oluline neile, kes jäävad, ja pigem oleks häiriv olukord, kui inimene läheb ja seda ei märgatagi. 

Võimalik on, et omaksed panevad ise lehte mustas raamis teate lahkunud lähedasest.

Vähemasti vanasti nii tehti.

Tegelikult on see päris oluline. Saad tuttavaga kokku, küsid et kuidas vanadel läheb, hullem veel, kui saadad tervitusi... ja siis selgub, et hiljuti just maetud... Lihtsam on tuntud inimestega, nende puhul on info avalik,  tihti esikaanelugu. 

Aga hiljuti oli Õhtulehes** artikkel Ühismatus 12 põrmule. Need 12 olid lahkunud, keda omaksed mulda ei sängitanud, aga tseremoonia toimus. Saatemuusikaks Pärdi "Für Alina" ja saatesõnadeks mõttekatked Keldi palvetest. Inimesed, kes lähedastele kaugeks jäänud või lausa üksikud, said siiski väärikalt teele saadetud, kuigi saatjaid ju peaaegu ei olnudki. Võimatu on olla kohtumõistja, kui hästi või halvasti keegi oma elu on elanud või milliseid vigu on ta elu jooksul teinud või miks on üksi jäänud. 

Võõrad matused. Aga märgatud, maetud, jäädvustatud. Ja hauad on nimelise plaadiga tähistatud. Kaastundeavaldust lehes tõenäoliselt ei ole. Polegi ehk kedagi, kelle jaoks seda teha.

Tegelikult olen ma võõrana matustel käinud. Kunagi väga ammu, kui linnast maale olin kolinud. Väärikad vanad memmed-taadid saadeti taevastele teedele, naabrid olid ikka matustele kutsutud. Mäletan, kuidas ma nutsin, kuigi lahkunu peaaegu võõras. Ju oli sisemist pinget nii palju kogunenud ja see oli koht, kus said segamatult nutta. Lähedaste kaotuse puhul leinan ma teistmoodi. 

Veel on meeles ühed jaanuarikuised matused aastakümned tagasi, väljas oli 30 kraadi külma. Minutiga olid haua kõrval hangunud. Tol korral oli osa tseremooniast hiljem peielauas.  

Peied olid olulised ja koos istuti tihti päris pikalt. Lõpuks võis minna nii pillimänguks kui tantsuks. Mitte et lahkunuid poleks leinatud, pigem oli neid nii kergem mäletada. 

Kodunt ära saatmine on ka ajas muutunud komme. Ometi see veel toimib, matusetalitus 2 aastat tagasi oli mu lapsepõlvemaal, sealsamas kohe ka peielaud, lahkujaks onu, kes terve oma elu selle kohaga seotud oli. Urnimatus oli  millalgi hiljem. 

See oli nüüd sissejuhatus.

Tegelikult tahtsin surmakuulutustest rääkida.

Ühe etapi oma elust olen olnud pärnakas, hilisemal ajal sõbrannale külla minnes sirvisin ikka sealset maakonnalehte. Ja loomulikult alustasin tagaotsast, seal kus nimed mustas raamis. Mäletan aega mõned aastad tagasi. Külaskäikudel kuu või paar vahet, leidsin  mõlemal korral lahkunute nimede hulgast oma klassivennad põhikooli ajast. Võiks ju küsida, mida ma selle teadmisega nüüd peale hakkan ja kas see on üldse oluline. Minu jaoks on, sest vähemalt sel hetkel ma mõtlesin nende peale ja meenutasin ühist aega. Kooli, klassi, õpetajat. Kaaslasi ja teda, kes nüüd igavikuteedel. Inimene ei ole tühi koht.

Mul on võimalik Postimehe digi-tellimusega lugeda mitut maakonnalehte. Varem sai näha ka seda lehekülge, kus muude teadete hulgas surmakuulutused peal. Mõnda tuttavat nime kohates võimalus süüdata küünal või külastada hauda. Avaldada kaastunnet.

Aga nüüd on nii, et mustas raamis mälestamised on vist salajase info hulka arvatud ja mingist hetkest ma maakonnalehe digi-tellimuses enam kuulutuste lehekülge ei näe. Kuskilt pole silma jäänud selgitust, miks see nii on. 

Kiidan takka tuttava otsust tellimus lõpetada!

Seda enam, et mõnikord need surmakuulutused kõige elulisem info lehes üldse on. 

* Mõttekild Virve Osila luuletusest.

** 25.09.2025

*** Risti-rästi ristijuttu. Ja nimetu plaat.

...

Eesmärgipärased sõidupausid

 ...

#ajas tagasi

Augustireis 23.08 - 24.08.2025

Käisime Lätis, sõidupausidega Eestis. 

Sõidupausid ja söögipausid.

Rõngu Pagarist ma juba rääkisin, aga vahepeatusi oli rohkem. Kõik omamoodi olulised. 

Krootuse näiteks. Kohaliku kooli külastus koos hommikukohvi ja ootamatute kohtumistega. Mina näiteks leidsin oma kunagise kursa-kaaslase. Kõigepealt seinalt nimekirja, kus üks nimi tundus tuttav. Siis veidi aega avatud pilgul majas ringi käimist... ja käes ta oligi! Väga armas kohtumine! 

Üks reisikaaslane leidis vana tuttava harrastusteatrite valdkonnast, teine poja koos pruudiga väljaku servast. No poeg oli peaaegu kõigile tuttav kutt. Mina ei olnud mitu aastat nägema juhtunud, see üllatab mind alati, kuidas poisid just peale põhikooli lõpetamist muutuvad. Tüdrukuid on kergem tuvastada.

Nii et kokkuvõtteks, lisaks toredale ekskursioonile koolimajas palju ehedat jällenägemisrõõmu.

Järgmine muljet avaldanud ja meelde jäänud vahepeatus oli Võrus, Toidukeskuse Söögisaalis. Maitsev toit, suur ports (ei jõudnud öelda, et võiks vähem panna) ja kui soodsa hinnaga! Ilmselgelt kaasneb sellises olukorras ülesöömine.

Seapere *

Selline söögipaus siis, ülesöönud kärsaliselaadsest hoiatusest hoolimata!

...

Tagasisõidul oli kõige pikem peatus Elvas. Sedapuhku söömisega ei tegelenud, mina küll lubasin endale tassi kohvi... lisa-lubadusega, et istun igal teele jääval nimelisel pingil, võtan paar-kolm lonksu (sellega kaasnes grupist teatud distantsile maha jäämine) ja tutvun kogukonnale olulise nimega, kelle auks pink on rajatud. 
Nii jäin giidi teenusest veidi kaugele, aga ma ei lasknud ennast sellest segada. Jalutuskäik ümber järve koos tõusuga mäkke, veidikene linna ilu ning sillerdavat vee lähedust. 

Skulptuur koolihoone ees**

Traditsiooniline reis sarjast Augustireisid.

Mõnus tunne, et end kodust välja lasin ahvatleda. 

...

* Skulptuuri Seapere autor Tauno Kangro

** Koolipoiss ranitsaga, skulptuur on Elva linna ja vilistlaste kingitus koolile 2013. aastal kooli 100. sünnipäevaks, skulptor Tõnis Paberit.

...

Suvi või sügis

 ...

Eile päeval oli veel suvi. 

Kaasa helistas oma tädile... 84 on juba auväärne vanus.  Aga sünnipäevalapse õde (ehk siis minu ämm) suri, kui oli 95. Nii et pikaealisus neil geenides. 

Kilekotid pakenditega viidi ära, kaks suurt 100-liitrist kotti, naabrinaisel sama seis. 3 päeva vedelesid tee ääres. Külajutu tasemel info, et jäätmeveo auto olla kraavi sõitnud. Vaene autojuht. Postkasti tuli vabandus: tehnilised põhjused, tühjendame esimesel võimalusel, teavitame Teid täiendavalt. Õnneks ma olen piisavalt laisk, kotte kuuri alla tagasi ei vedanud... esimene võimalus oli esmaspäeva hommikul, teavitamata. 

Sõbrantsile helistasin, et küsida, kas ma lubasin eelmisel kolmapäeval või järgmisel kolmapäeval helistada. Seda, et kolmapäeval, see oli meeles. Selgus, et eelmisel. No nüüd polnud muljed enam nii värsked. Tal uus perearst, paikneb Stockmanni keskuses. Ja kolmapäeval oli esimene visiit. 

Lugesin lõpuni Robyn Carr'i "Eksleja”. Tagumine pool raamatust muutus liiga magusaks. 

Siis tuli õhtu. 

Sügis algas kell 21.19... nii et esimene sügisöö tänaseks juba selja taga. Päris öö alguses, ehk siis kuskil peale ühteteist, tegin ära 600 päevast puuduvat sammu. Kõndisin postkastideni ja tagasi. Ja puukuurini ja tagasi. Nii et õnnestus päeva norm 6000 täis saada.

Nüüd on juba sügis. Hommikust alates.

Kai sünnipäev täna. Algul mõtlesin, et kirjutan talle kuhugi... fb-sse või blogisse.  Aga  siis läksin hoopis Messingeri. Ja praktiliselt põrkasime seal kokku 😀 Esimene kalli sai tehtud! 

Tänane kujunes üldse kallistamise päevaks. Pean kalendrisse vaatama, äkki ongi seal selline päev kirjas! Mõisas käisin üritusel, seal oli kaks kallist, kes kallistasid. Kallikesi oli rohkem.

No ja siis tahtsin kaasat ära kasutada. Et mine käi üksi ja too ära. Ma ei ole segamas, ehk saad kalli ka. Tema lõi põnnama, loomulikult poole vähem põnevust, kui naine kõrvalt ei vaata 😉

Pärast koos käisime ja tõime ära. 

Viinamarjad pandi boonusena kaasa.

Kõik puha eestimaine.

...

Midagi läks valesti

 ...

Olen vist üks neid viimaseid eestlasi, kes tehisaruga suhelnud ei ole. Ju see mul erialane omapära:  ära tule mind õpetama! 

Aga hiljuti tekkis mul huvi. See oli siis, kui Tuuli perega Brasiiliasse sõitis.  Hakkasin saadet vaatama, sest paaril mu lähedase sõbra lähedasel pereliikmel on (südame)lähedane inimene Brasiilias. 

Või umbes nii.

Vaatasin, kuidas Tuuli-Arbo & Co oma detailideni planeerimata reisi Brasiilias kohapeal AI abil paika panid. See avaldas muljet. Samas, kui tehiskaaslane tarka juttu rääkis, polnud noored eriti rahul. 

Mulle ei meeldi su hääl! 

Järgmine "vestluskaaslase" hääl oli juba tükid maad inimlikum. No ja kui veel Tuuli vestlusesse sekkus, läks lausa miilustamiseks! Isegi Tuuli ütles, et selline kaaslane võib päris meeldima hakata 😉

Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, eks ma natuke luiskasin ka. Iseasi, kas sellist suhet saab suhtlemiseks nimetada.  Mina endale igatahes sõpra ei leidnud. 

Asi selles, et Messingeris keegi võõras ajab mulle igapäevaselt ligi. Ask Meta AI.  Üldjuhul ma ignoreerin võõraid pakkujaid, eriti sellised ei tea kes ja ei tea kust.

Aga kuna oli täiskuu periood,  meeled ergumad ja tunded vastuvõtlikumad, siis panin kirja küsimise, mis tegelikult ka huvitas. Mis kell tõuseb täna kuu? Teaks õigel hetkel õue vaatama minna.

Saan muidugi aru, ega mu küsimus eriti arukalt sõnastatud ei olnud, aga ok, kui küsib, saan täpsustada. Aga ei küsinud, vabandas, et eesti keel valmistab raskusi.  Järgmisel hetkel tuli üks eestikeelne selgitustega vastus, mis aga kadus enne, kui ma lõpuni lugeda jõudsin.  Ja siis järgmine. Ja järgmine. Iga kord parajalt pikk ja sisaldas uut infot... mida ma lugeda ei jõudnud.  

Kuni lõpuks ütles: loe parem ise (või midagi sellist)... ja saatis mulle lingi. Kuna ma põhimõtteliselt võõraid linke ei ava, jäigi mul kuuseisu hetkeseisust info saamata. 

Pärast vaatasin seinakalendrit, seal oli kenasti kirjas, mis kell tõuseb kuu. Päris hästi ma küll ei mäleta,  oli see just õige päeva kohta. 

Või eilse. 

Või homse.

...

Aeg nihkes

 ...

Meil oli siin vahepeal*  kõva äike, oli välku ja oli pauku. Pauku isegi rohkem, nii et paar parajat ehmatust. 

Takkajärgi tarkus: on see pauk mis ta on, välk on hullem! Elekter läks - tuli - läks - tuli. Kaks päeva hiljem avastasin, et boileris on soe vesi otsas ja uut juurde ei toodeta. Nii et jama majas. 

Ja elektripliidil olev ajanäitaja ka, majaka süsteemile üle viidud. Tulen öösel vetsust: kodune majakas vilgub**. Paar ööd-päeva lasin vilkuda, siis võtsin ajaplaneerimise ette ja üritasin kella õigesse aega tagasi nihutada. Justnagu õnnestus, aga kui vajutasin nupule, et saavutatut salvestada, tegi aeg tunnise tagasi hüppe... nüüd on kell tund aega ajast maas. Muidu käib*** korralikult. 

Igatahes mina enam ei turgi, tahab nii käia, las käib. Nagunii loetud nädalate pärast tuleb kelle keeramine, hakka aga jälle nihutama. Mulle tegelikult meeldib elada vööndiajas.

Pildil on kaks minu kella. Pisikese sain 8. klassi lõpetamise puhul kingituseks, suur on mu viimane, selle suve "kutsikas". Vahepeale mahub paar peotäit ajanäitajaid. Mõned isegi veel alles, aga enamuse olevat ma lihtsalt ära kaotanud. Teab kaasa öelda.

...

* teisipäeval, 16.09

** lauselaen laulust "Abruka valss"

*** kas käib ja kõnnib vahele võib võrdusmärki panna? Kangesti tahaks ;)

...

Muutuda: meetod

 ...

Lõpetasin paar päeva tagasi raamatu "Muutuda: meetod", autor Édouard Louis. 

Tegelikult kirjanik muutis oma nime, sünnipäraselt oli ta nimi Eddy. Eddy Bellegueule. Sündinud 1992. aastal ühes väikeses Prantsuse tööstuslinnakus, kus ta nägi ja tunnetas, et ei sobi sinna, samas lootust pääseda praktiliselt ei olnud. Kui sa sinna oled sündinud, siis sinna sa ka jääd. 

Minu jaoks need vaesuse kirjeldused kõlavad uskumatutena (mitte et ma ei usuks): naabritelt makaronide laenamine, katkised jalanõud ja kodu, kus aukohal televiisor, aga ei ühtegi raamatut.

1990ndad ja Prantsusmaa. Foto kodumajast tekitab tunde: kas tõesti?

Raamat on autobiograafiline*, just Eddy oligi kirjaniku  (ja raamatu mina-tegelase) lapsepõlvenimi; tema seksuaalne orientatsioon, haridustee ja lõpuks raamat, mille kirjutamisele ja avaldamisele ta suuri lootusi pani.

Ühest küljest tegi ta ära tohutu töö, et ennast muuta, alates välimuse, käitumise, suhtlemise tasandil, edasi töö iseendaga, lugemine - lugemine - lugemine, raha teenimine.

Ja suhted. Tänu suhetele, mida ta kas teadlikult või ebateadlikult ära kasutas ning saavutas selle, et samm sammult jõudis ta kodunt kaugemale, jäi võõraks oma perele, jättis maha sõbrad. 

Kindel siht oli muutuda ja selle ta ka peaaegu saavutas. Mingid märgid päritolust jäävad tema sisse lõpuni. Poiss, kes sinna vaesusesse sündis, tegelikult sellega oli tema saatus otsustatud. Saatus, millega Eddy ei olnud nõus leppima ja nii pidi ta endast täiesti uue inimese kujundama. 

Tõnu Õnnepalu tõlge ja hea sõnakasutus.

 * Edouard Louis'i loomingus ongi oluline roll tema enda elu lugudel. "Muutuda: meetod" ei ole kirjaniku esimene raamat, küll aga kõige tuntum. Esimene oli "Aitab Eddy Bellegueule 'st" (2014). Seda eesti keelde tõlgitud ei ole. 

...

Tekkis küsimus

 ...

Või isegi kaks. 

Küsimust siis.

Kes kolmest kodanikust pildil on Anna Gretaha?

Kus Eesti piirkonnas asub Liiva kohus?

Ehk oleks pidanud ikka artikli läbi lugema...  oh elu-elukest*...

* elu24.postimees

...

Kõrgemalt näeb kaugemale

 ...

#ajas tagasi

23.08.2025

Läti-reisi teisel päeval tegime peatuse Kornetis. 

Korneti on küla Lätis, Aluksne piirkonnas. Merepinnast 180 m kõrgusel, Aluksnest 28 km ja Riiast 192 kilomeetri kaugusel. Eesti piirini vist paar kilomeetrit.

Kui numbritest rääkida.

Aga see pole veel kõik ;) Kõrgemalt näeb kaugemale: Korneti vaatetorn on 27 m kõrgune ja ilusa ilmaga pidavat sealt ka Suurt Munamäge nägema (mis on 30 km kaugusel). 

Meil osa rahvast ronis torni, aga mina mitte. Ma jalutasin eemale ja vaatasin torni. 

Õppisin Läti keelt ja geograafiat.

Tegin tutvust Läti taliujujaga... no tavainimene poleks sellise külmaga küll vette läinud! Natuke jutustasime, mina eesti ja tema läti keeles, oli täielik teineteisemõistmine. 

Kui nüüd aus olla... kogu seal viibimise aja peale selle ühe meesterahva ühtegi hingelist külavahel vist ei kohanudki. Meie inimesi bussitäis, see oli kõik.

No ega me muidugi lõpmata kaua seal ka ei olnud, ühispilt tehtud, rahvas bussi ja tuurid Eesti suunas*.

Nagu naksti Lätis käidud. 

* Kahtlustan küll, et viimane foto tähistab pigem suunda riigi sisealade poole.

...

Piiritus Eestis odavam

 ...

Kaja nr 106, 8. mai 1931

Riigi monopoli piiritus on Eestis tervelt 80 protsenti odavam kui Lätis, mispärast kogu Eesti piirilähedane Põhja - Läti tarvitab Eesti piiritust.

Kuna piiriliini wõimatu paremini kontrollida, siis nõuab leht, et läti piirituse hind alandataks eesti omaga ühesuguseks, mis lööks salakaubandusel jalad alt.

Kuigi artikli ilmumisest üksjagu aega möödas, käisime olukorda kohapeal kontrollimas.

#ajas tagasi... katkend aruandest

22.08.2025

Üsna varsti liikusime üle piiri Lätti. Aluksne on kõige kõrgemal asuv Läti linn, enam kui 200 m kõrgusel merepinnast. Eesti keeles öeldakse Aluksne asemel Aluliina. 

Tegime linnatuuri...

 ... ja järvetuuri

heitsime pilgu peale kohalikule hariduselule 

... ja astusime sisse kohvikusse.

Kõik tundus korras olevat.

Õhtu lõpetasime õllede degusteerimisega.

Et kas peaks üle piiri kaubandust edendama või alandaks hinnad ühesuguseks. Teema pikemaks aruteluks.

Soovijad said korraliku sauna.

Selline jupike töökollektiivi suvepäevadest** Lätis.

* Mõni foto on reisikaaslastelt pihta pandud

** Saan aru, et suvepäevade aruandes on oluline rahast ka rääkida. Soovitati 100 euroga arvestada (öömaja, bussisõit, ekskursioonid, toitlustamine). Kulus 75, pluss see, mis igaüks eraldi tarbis. Kui tarbis. Ma õlut üle piiri ei toonud, piiritusest rääkimata (isegi kui nad seal on hinda alandanud). 

Koju kaasa tõin hoopis Rõngu Pagari leiba ja küpsetisi, muist sai juba Rõngus degusteeritud, 

...

Ukuaru valss

 ...

Koolilaste kontsert oli südantsoojendav ja laulud just teemasse: lapsukeste sõnum vanavanemate põlvkonnale. Mõnel oli publiku hulgas kohe oma vanaema. Või vanaisa. Paar päeva õigest päevast varem, aga sai ette ära tähistatud.

Lisaks pidulaud kohaliku ühenduse väärikatele juubilaridele. 70 pole mingi probleem, kusjuures mõlemad sünnipäevalapsed kinnitasid kahtlusealust fakti. No et ei ole, tõesti ei ole!

Ja õige ka! Isegi 90 on veel täiesti edukas, eilne juubilar* on küll aktiivsest loome-elust kõrvale tõmbunud, aga juubelipäeva hommikul Arvo Pärdi Keskuses tegi ta lustakat taustatantsu noorte lauljate esitusele "Käin juba lasteaias,  ei ole väike ma!" 

Armas koht see Keskus. Kui ma seal kolm aastat tagasi käisin, ma vist üldse ei mõelnud, miks ukse kõrval on kellukesed külalisi tervitamas. Vahepeal olen targemaks saanud,  nüüd arvan, et tean.

Tintinnabuli on sõna, mis seotud Pärdi loominguga.

Tintinnabulum (ladina keeles) on kelluke.

21.07.2022  

Võimalik, ehk oli sellest tookord juttugi, aga just eile oli sõna taas päevakorral ja sai omasemaks.

Lugesin läbi artikli ”Kuidas sündis Arvo Pärdi välja mõeldud tintinnabuli? Kas ka muusikavõõras kõrv on suuteline seda tabama ning mõistma?”

Nüüd tean natuke** rohkem... tintinnabuli on Arvo Pärdi loodud isikupärane muusikastiil. Kompositsioonitehnika, mis kujunes välja 1970ndate keskel ja on üks osa tema muusikast, kuuldav või tajutav.

Aga mitte ainult muusika, ka tema sõnad on väärt, et mäletada. Lugeda, kuulata, tajuda.

Midagi suurt ja tõelist ei või sündida, ei südames ega noodipaberil, kui sa ei ole maksnud loobumise hinda. Ohvrimeelsusel on armastuse hind. 

Minu loodud meloodiline liin on nagu minu ebatäiuslikkus. Ja tintinnabuli hääl on selle silumine, otsekui kaitseingel, kes mu samme juhib... Võib ütelda, et üks on nagu minu patud ja teine minu pattude andeksandmine.

Igal sõnal on oma võim. Iga sõna võib sinuga imet teha.

Vaikus on alati täiuslikum kui muusika. Peab ainult õppima seda kuulama. Vaikus on ju üleni täidetud. 

Kui nüüd tänase päeva juurde tagasi tulla,  siis viimane pala oli austusavaldus eilsele juubilarile.

Ukuaru valss.

Noormees on meie kandis teada pillipoiss. ***

...

* Arvo Pärt  (sünd 11.09.1935). Palju õnne!

** rõhk sõnal natuke

*** Ei imesta, tema oskus pilli käsitleda on nauditav ühtaegu nii silmale kui kõrvale. 

,..

Ükskord ma käisin seenel

 ...

Ma olen metsast võõrdunud ja sellest on tõesti kahju. Põhjuseid on mitu... ratas pole sõidukorras... või on viga minus?, kaugemad marjametsad on võõrad ja lähedased sel aastal saagivaesed, lisaks puugid ja nüüd juba ka põdrakärbsed. Ma olen olnud sel aastal kahe puugi poolt välja valitud veredoonoriks, kuidagi on õnnestunud küll protseduuri ennetada. Üks alles kõndis ihul ja otsis pehmemat paika, teine oli siiski suutnud oma lõugkobijatega nahka sisse lõigata, aga eemaldamine oli õnneks üllatavalt lihtne. Seda, et puugi hammustust pole tunda, seda ma ei usu. Puuk, kes alles kõndis, tema juba hammustas. Ma tegelikult tundsin kõndimist ka, aga teades ennast, olin kindel: mulle ainult tundub nii! Kui hammustust tundsin, hakkasin vaatama.

Aga see pole see, millest rääkida tahtsin!

#ajas tagasi

Teisipäev, 26.08.2025

Polnud ühtegi tarka mõtet, mida lõunaks teha... kuni tuli mõte, et vaataks kõnniringi ajal kõrvale metsa, ehk leian mõne seene. Fb-s räägitakse, et metsad on seeni täis, kohalikest oludest küll info nii vabalt ei liigu 😉 

Saak oli seenesousti jaoks piisav: umbes 10 keskmise suurusega pilvikut, 3-4 kukeseent, ja 1 pisem puravik. Mu meelest tuli toit ka hästi välja!

Ühtegi sõnu toetavat fotot sellest päevast pole!

Üks pilt siiski,  aga ei ole see minu puravik, see selline tatika- tüüpi, mu meelest on ta näpu all liiga pehme. Jätsin metsa.

26.08.2025 

...

Tegelikult... minu seened on pilvikud.

...

Auh-auh-auh

 ...

Tänaseks olen Peningi mõisas käinud kaks korda, küll aga mööda sõitnud korduvalt. Mõis tuttava marsruudi maanteeäärsel alal.  

Eile siis käisin korduskülaskäigul: kolm aastat tagasi vaatasin seal Salme teatri etendust "Matsmõisnik".

Etendus oli kohapõhine, tegevus toimus kuskil 1700ndatel toonases Peningi (Pennigby) mõisas tolleaegse omaniku von Baranoffi ajal, näidendis juttu tavasuhete kõrval nii poliitikast kui võrdõiguslikkusest.

Aga jah, teatriskäik oli juba ammu, 3 aastat tagasi. Ühendavaks lüliks eilse päevaga ei ole mitte ainult Peningi mõis, ühendavaks lüliks on ka "Matsmõisniku" teksti autor, kes on aastast 2007 Peningi mõisa omanik - Arvo Haug. Tol teatripäeval tutvustas tema  publikule mõisa, eilse mõisa külastuse giid oli Aiki Haug, Arvo abikaasa. 

Vahemärkusena... mina olen see, kes tahab, et muuseumides või niisama ajaloolistes paikades oleks giid, kes lugusid räägib.

Aga kui eilsest mõisapäevast rääkida, siis 3 aastat on piisavalt pikk aeg, et asjad ununevad. Eriti minul, kes ma oma mäluga kunagi kiidelda pole saanud. Oli taas tore käia ja imetleda tööd, mis viimase 10+ aasta jooksul majas on tehtud. Ime, et hoone enne seda lõplikult lagunenud, lammutatud või lihtsalt lõhutud ei olnud, Vikipeedia ütleb, et alates 1990ndatest oli peahoone varemetes. 

Majast leidsin mõned fotod ka.

2012...

... 2013

Ja  eilne pilt

Imetlen inimesi, kes ühe ajaloolise hoone püsima jäämisele nii palju on suutnud panustada ja maja selliseks hubaseks peatuspaigaks on kohendanud. 

Sobiv paik vaadata etendust või kuulata muusikat.

...

Meie ringkäik mõisas oli pikemal pausil ühes avaratest saalidest, kus meid tervitas muusika... tänu Küllikeselt saadud vihjele õnnestus mälu värskendada: see oli Don Quijote "Tõotuslaul" Georg Otsa esituses. Näe und, ilmsi võimatut und. Löö väed, puruks võitmatud väed. Su trots võitku hirmu ja valu, kui ees surmaõudusi näed.

Seda, miks Aiki Haug mõisas Georg Otsale pühendatud muuseumisaali otsustas avada, pole raske arvata. Üks eluetapp viis nad kokku Estonia teatri lavalaudadel. Mis ühele olid 3 esimest aastat laulja karjäärist, olid teisele need paar-kolm viimast aastat teatritööd. 

Kõige juhuslikum kokku sattumine on aga see, et just täna 50 aastat tagasi oli päev, kui Georg Ots Estonia teatrist teele saadeti ja saatjad viimased lahkumissõnad  Metsakalmistul kirstu juures ütlesid.

Ma ei tea, kui palju selliseid suurejoonelisi matuseid läbi aegade saab meenutada, ühest ajakirjast laenasin foto, seal on Georg Otsa matustest pikem lugu.

Aga üks pilt räägib rohkem kui sada sõna.

Rahvast on palju, mitte ainult Estonia ümbruses, inimesed seisavad ka kaugemal kõnnitee ääres ja ootavad, millal kirst Metsakalmistu poole liikuma hakkab ja nad nagu isiklikult oma lemmiku saavad teele saata. 

...

Ma poleks neist matustest vist üldse rääkinud, kui poleks neid ajalisi kokku sattumisi.

Kuupäev 10.09

Georg Otsa (21.03.1920 - 05.09.1975) matused toimusid 10. septembril 1975.

Aasta 1975.

Kolm kuud varem on sama suurejooneliselt teele saadetud Paul Keres (07.01.1916 - 05.06.1975)

Kõik see on kauge minevik, täna 50 aastat tagasi. Aga mehed olid noored, Paul Keres 59 ja Georg Ots 55. 

Nii läks lõpuks täitsa lappesse see tänane Peningi mõisa jutt. Las siis seekord sedamoodi. Sama nagu algne nimi blogipostitusel... ei hakka muutma. 

Et miks selline?

Aus vastus tuleb kommentaaridesse... kui nüüd ikka tahan aus olla ;)

...

Kollane krüsanteem

 ...

#ajas tagasi 

27.08.2025

Kolmapäev

Tegime ringsõidu. Metsakalmistul selgus, et begoonia on oma aja ära elanud. Kust nüüd siis see uus lill võtta?

Korra edasi- tagasi sõitmist ja leitud ta oligi. Lillemüügilett suht teletorni lähedal. Kell oli palju, meesterahvas korjas juba õiteilu tasapisi koomale. Kurtsin oma muret ja küsisin, mida ta soovitab. 

Need olid tõesti ilusad kollased krüsanteemid potis. Üks või kaks? Sellised keskmise suurusega, müüja juhtis mu tähelepanu, kui palju õienuppe veel puhkemas. 

Igaks juhuks võtsin kaks, kuigi mu moto on Vähem on parem! 

Küsisin, kas võin viiekümnesega maksta... talle sobis. Selline sümpaatne härra, tahtsin tänulikkust üles näidata ja ütlesin, et viiekümnene ei ole valeraha, hiljuti automaadist võetud. Näen ju küll, kuidas kauplustes kontrolli teostatakse, äkki ta ka muretseb. 

Ei muretsenud, muigas ja ütles, et kus sa sellega, kohe näha, et alles masinast tulnud.

Lihtsalt üks suvaline juhuslik kohtumine, millega kaasnes täielik teineteisemõistmine 😉

Aga kalmistule istutasin ainult ühe lille (ikka ongi nii, et vähem on parem). 

Proovisin kahte, ei olnud ilus. 

Nüüd on teine taim alles potiga kodus pojengipõõsas. Sajuperioodil peksis vihm pojengi lamavasse asendisse, tühimiku täitmiseks on krüsanteem täitsa ok. Lisaks on seal veel mõned karikakrad, üks saialill ja üks põdrakanep. 

Ja paar nõgest, aga nemad hakkavad juba koledad olema, peab vist välja kitkuma. 

Homme teen ehk parema pildi, täna (kell 23.04) laubalambi valguses tehtu ei too lilleilu piisavalt esile ;) 

...

Kus on kuu?

 ...

Kust tuleb udu ja kuhu kadus kuu? Selline küsimus takka järele.

Kuud läksin juba varakult valvama, aga seal, kus ta  eelmistel õhtutel pesitses, seal teda ei olnud.

Ma ei saa ometi näitamata jätta, kui ilus kuu meil neljapäeval oli!

Laupäevaks lubati täiskuud, kuuvarjutust, punast kuud ja kuusirpi, mis on tegelikult varjust väljuv täiskuu.

Olin täiega pettunud, kui poole 9 paiku õue läksin ja mitte midagi ei olnud. 

Mitte midagi peale udu!

Hiljem konsulteerisin Ritaga, et kuidas Pärnus on. Temal oli seal küll... parasjagu varjutust ja aimatavat punast ketast ka.

Aga minul ikka ainult must maa ja must taevas! Proovisin pildile saada, aga mis sa siin pildistad, kui kõik on must. Ja seegi läbi udu.

Kuni lõpuks leidsin õige koha. No lihtsalt kõndisin pisut kodust kaugemale... ja kuule lähemale 😉

Ei saaks öelda, et kuuvarjutusest parim pilt (nägin ju FB-s jagatud fotosid), aga paks udu, minu seebikarp ja ebakindlad käed, igal juhul hetkel parim, kui mitte öelda, et peaaegu ainuke, sest ma tegin oma 10 klõpsu ära, enne kui mingi punakas toon pildile jäi. Selles mõttes, et kaamera hetkeks õige suuna tabas.

Kui ma algselt arvasin, et kõik suurendamisel nähtavad heledad tähed on särav taevalaotus, siis nüüd ma olen peaaegu kindel, et tegu on uduga, mis piiskadena pildil nähtavad. Kui pilti suurendada.

Punane kuu paistab heal juhul ka pilti suurendamata.

Kui juba teemaks kuu, siis kuu aega tagasi laenutasin ma raamatukogust raamatu "Punane kuu", autor Rebecka Edgren Alden. Hea raamat lugeda, aga mitte ei suuda meenutada, milline roll seal punasel kuul oli. Pean vist uuesti laenutama!

Krõõda raamatukoguhoidja viimane kord andis juba märku, kui üht mu välja valitud raamatut registreeris: te olete seda laenutanud. Ütlesin, et tahan üht-teist meenutada... ei hakanud ütlema, et tookord sai raamat läbi lugemata tagastatud. Lihtsalt polnud lugemise lainel!

Aga see on juba teine teema. 

Viimane pilt, kus kuu õnnestus peale saada, oli kell 22.02.

No ja sellega saigi eilne "pidu" läbi!

Eelmine täielik kuuvarjutus oli rohkem kui kuus aastat tagasi ja järgmine rohkem kui kahe aasta pärast.

...

Kurgid purki

 ...

Kunagi sai väga palju hoidiseid tehtud, juba mu vanaema keetis, marineeris,  soolas, kuivatas ja hapendas. Lapsepõlvemaal esimeses aidas olid moosiriiulid moosi, kompoti ja mahladega. Kunagi käis vanaema ise metsas, hilisemad suved tõin mina (aga ehk ka nooremad lapselapsed) "tooraine" metsast koju, eriti meeldis mulle seenel käia, lisaks korjasime aias sõstraid ja tikreid... ja vanaema keetis, marineeris ja soolas. Pani purki ja kaanetas. No tegelikult ei kaanetatud, tsellofaanpaber või kile pandi katteks peale ja nööriga kinni. 

Siis tuli aeg, kui endal kodukeldris riiulitel hoidised. Kõige selgemalt mäletan üht õunamahla tegemist. Ju oli hea õuna-aasta, kaasa sai külapealt mitu kotti õunu ja käis kuskil pressimas, venitas siis teisele korrusele kolm 40-liitrist vinkut toormahla. See tuli kuumutada, purgid pesta ja desinfitseerida, mahl purki panna ja kaanetada. Õnneks olid olemas 3-liitrised purgid, plekk-kaaned ja kaanetajad.  Aga töö oli väga pikaajaline! Ja palav. Gaasipliidi ahjus kuumutasin purke ja keevast veest käisid kaaned läbi. Praegu mõtlen: ilmselgelt pingutasin üle 😀 Ükskord läks purk ahjus nii kuumaks, et tulikuum mahl mõjus kui külm vesi ja purk läks plõksuga katki. Õnneks oli alles esimene kulbitäis, suurt uputust ei tulnud.

Enam ma hoidiseid eriti ei tee. Peaaegu üldse mitte, eriti kui rääkida pikaajalisest säilitamisest. Midagi läheb sügavkülma ja üht-teist kohe söömiseks.

#ajas tagasi 

Neljapäev, 28.08.2025

Võib öelda, et oli vaaritamise päev. 

Kurgid purki, kohe söömiseks. Üks suur purk, kuum lahus kurkidele  (poest ostetud, mitte kõige paremad) peale kallata (1 l vett, 1 spl soola ja 1 spl suhkrut), no ja siis kõik see muu. Till, küüslauk ja mustsõstra lehed. 

See oli esimene.

Edasi letšolaadne salat: sibul, küüslauk, porgand, juurde paprika, siis suvikõrvits ja kõige lõpuks tomat. Pipar, sool ja suhkur. Natuke sidrunimahla. Seekord vist sellises järjekorras.

Minu lemmik hautis, eriti kui moosi asemel saia peale panna ;)

Päeva lõppu jäi lihategu, eelmisel päeval ostetud kaelakarbonaadi tükid, pruunistasin ja hautasin. Jagus mitmeks päevaks.

Selline vaaritamise päev siis.

Aga kui jutuks algusesse tagasi minna, siis tublisid hoidiste tegijaid lähedaste ja sõprade ringis jagub. Naabrinaine toob külakostiks ja sõbrants ahvatleb Messingeris.

...

Kolm kohtumist

 ...

#ajas tagasi 

Jõudsin oma tagasivaatega augustikuu viimasesse reedesse, 29.08.2025

Kui juba, siis juba, midagi meelde jätmiseks mahub igasse päeva. 

Seekord kolm kohtumist.

Esimene oli kohaliku kooli kunagise lapsukesega, tema lõpetamisest sai kevadel 10 aastat. Tema + paras kamp poisse ja üks tüdruk veel. Tegelikult oli neid vähe, ainult seitse päkapikku. Kui vanu aegu meenutada.

30.09.2011

Kohtusime juhuslikult kohaliku tähtsusega kaubanduskeskuses*. Lubasin, et otsin välja aegu tagasi tehtud fotod ja videod (esimesed juba aastast 2010), tal parasjagu teoksil mingi projekt.  Esmaesitlusele ei kipu, aga valmis dokfilmi loodan näha!

Teine kohtumine oli nukravõitu, aga suutsin teha üllatuse. 

Kui kunagine kolleeg, veel varasemast ajast meie pulmas Pulmaema, asendamatu olnud tööaastatel nii koolis kui raamatukogus, edasi üle 10 aasta Eesti Vabaõhumuuseumis Köstriaseme talu perenaine, saanud käepigistuse ja preemia president Ilveselt, juhatanud näiteringi ja korjanud kodukandilugusid. Kui ta parasjagu haigevoodis oma elulugu kaustikusse kirja pani, olin mina äkki palatis ootamatu külaline. 

Aasta tagasi käisin sünnipäeval õnne soovimas...

...  nüüd juba pikalt arstide hoole all. 

Armas kohtumine oli.

,,,
No ja lõpuks Maksimarketis... kaasa oli vahepeal kauni lillekimbu hankinud ja sealsamas suures saalis andis pidulikult üle. Lisaks võõrale publikule selgus hetk hiljem, et ka õde ja õemees juhtusid kohapeal olema ja said pidulikust tseremooniast osa.

Ega sest pole midagi, et päevake varem, mis tehtud, see tehtud! Ma oma üllatusega suutsin südaööni oodata :) 

Siis tegime priske pitsitäie konjakit ka.

...

* Seekord alustasin Selverist.

...

Ümmargune

 ...

30. august

...

Koolid muutuste tuules

 ...

Minu esimene kool* oli August Jakobsoni nimeline Pärnu 1. Keskkool. 

Neli aastat algharidust sain just selles majas. See oli 1960ndatel.

Hiljuti oli pärnakatega jutuks: hoone tegutseb endiselt koolimajana, kuid nüüd pakub juba kümmekond aastat ainult keskharidust ja kannab nime Pärnu Ühisgümnaasium. Tore on see, et maja alles, eks nende nimedega on nii ja naa.

Mis eriti oluline, kõikide eelduste kohaselt võib kolme aasta pärast sealsete lõpetajate nimekirjas tuttava lapsukese leida 😀

Edasi läksin õppima Lydia Koidula nimelisse Pärnu 2. Keskkooli. Põhjus kooli vahetada oli seotud elukoha muutusega + väike õde läks 1. klassi. Mina ise olin juba harjunud pikemat kooliteed käima. 

Ja nüüd siis jõuangi #ajas tagasi,  31. augustisse 2025. 

Just õige päev oma esimesi kooliaastaid meenutada.

Skännisin vanu fotosid, aastast 2006. Käisime siis õega Pärnus ja jalutasime ka meie tuttavat koolimaja** vaatama. 

Võidu tänav oli oma nime muutnud, nii et kool asub nüüd Nikolai tänaval. Aga see pole enam see kool, nüüd asub ajaloolises hoones Pärnu Vanalinna Põhikool. 

1970ndatel lõpetas sõbrants 2. keskkooli, aga Koidula-kooli vilistlaste kokkutulekuid, kahtlustan, vaevalt selles majas korraldatakse.

Pärnu Koidula Gümnaasium eksisteerib täna hoopis teises kohas ja teises hoones, kuskil Metsa tänaval.  

Kusjuures, ka seal on tõenäoliselt mõne aasta pärast üks tuttav lõpetaja. 

...

Minu järgmine kool asub Pelgulinnas. Tol ajal kandis ta nime Tallinna 46. Keskkool, nüüd Pelgulinna Gümnaasium. Lõpetasin seal põhikooli. 

Õpetajad Tallinna 46. Keskkoolis

Maja on täitsa alles, kunagine piginaaber käis seal hiljuti lapselapse keskkooli lõpuaktusel. 

Vilistlaste kokkutulekule koos lapselapsega ta tõenäoliselt ei lähe, sest edasi õppisime ja lõpetasime koos hoopis 45. Keskkooli. 

Tutipidu Tallinna 45. Keskkoolis

Vikipeedia ütleb, et praegu asub seal vene õppekeelega Tallinna Mustjõe Gümnaasium.

Tol kaugel ajal, 1970ndatel, oli kool kakskeelne, seal olid ka eestikeelsed klassid, aga vist mitte väga pikki aastaid. Avati uus kool, Tallinna 3. Keskkool, ja see oli juba ainult eestikeelne õppeasutus, klassid kolisid uude kooli üle... küll juba peale meie ajaarvamist, aga õeraas lõpetas selle kooli.

Tundub, et erinevalt Pärnust, polnud nõuka-aja Tallinna koolidel ajaloolisi kirjanduslikke nimesid. Või ma vähemalt ei tea.

No lõpuks jõuan viimase lähedase koolini.. need mõned kutset andnud haridusasutused jätan vahele.

Lähedane ja kodulähedane.

02.09.2015

Selles majas on haridust antud juba üle 100 aasta. Mõisakool kõlab eriti uhkelt, ja kool on tõesti väärt seda tiitlit kandma. Aegu on olnud igasuguseid, kool on olnud nii kolme-, nelja-, kuue-, seitsme-, kaheksa- kui ka üheksaklassiline ja kandnud nime kas Albu kool või Albu Põhikool.

Aga mitte enam.

Põhja-Järva kool Albu õppekoht... selline ametlik nimi. 

Eks lapsukesed harjuvad, vanal inimesel on seda raske omaks võtta. Õnneks kool on täies elujõus, esimeses klassis on 13 last... maakooli kohta päris hea näitaja.

No ja kool ise on ikka väärt oma nimetust - mõisakool. 

15.08.2024

...

* Foto siit laenatud
** Vikipeedia ütleb, et tegemist on Pärnu suurima, terviklikult säilinud enne Esimest maailmasõda ehitatud koolihoonega.

...