Konnajaht

 ...

Lõikusin kääridega karikakraid. Kahju oli küll, aga mis teha-mis teha. Õiteaeg otsakorral ja akna alune oma ilu kaotamas. Ega see polnud mul esimene päev... muru taastamine murukääridega. Juba eile tekitasin paanikat, mesilased tiirutasid kukla taga, sipelgad pugesid varrukasse ja üks välejalgne konn põgenes paanikas.

See välejalg tasub meenutamist, lapsepõlvemaal liivakastis me mängisime* konnapoegadega, nendega, kes pigem ronisid kui hüppasid. Need, kes hüppasid, olid meie keeles välejalad, neid me ei suutnud ohjeldada.

Aga looduslik heinamaa maja paraadukse kõrval aina kahanes, ja siis jälle see konn! Olin juba kindel, et ta jugapuu all endale asenduskodu on leidnud! 

Välejalg selline, siuhti siia, siuhti sinna. Alles ma teda suunasin, et ta õiges suunas hüppaks, viiks nüüd veidi kaugemale? 

Selgus, et polegi nii lihtne*, ja et mul parasjagu tubase kohvipausi aeg, süvenesin teemasse ja küsisin AI käest nõu. Umbes nii, et viiks konna (eelnevalt sai liik kindlaks tehtud - Rana temporaria* -  kaugemale, aga kuhu ja kuidas.

Sain sellised soovitused.

Mõttekas on võimalikud konna varjumiskohad niita aiakääridega.

Trimmeriga kasuta kõrgelt madalamale niitmist, see annab konnale võimaluse ära hüpata. 

Enne niitma asumist kasuta hirmutamistaktikat.

Jäta platsile nö konnapäästepeenar.

Konna transpordiks kasuta ämbrit, sest sinu käsi on konna jaoks liiga kuum.

Seekord läks topsikusse ja heinamaale  😉 

Teispool maja mul tegelikult lapike karikakraid veel täies õieilus, kui hoolega otsida, leiab sealt sibulat, tilli ja kartulit ka! 

Ja vägagi võimalik, et veel mõne konna.

11.07.2026

...

* ehk on kuritöö aastakümnetega aegunud? Praegu vist ei tohiks... konnadega liivakastis mängida.

* ilmnes konna oskus hetkega näppude vahelt välja libistuda.

* Rana Temporaria ... rõhk sõnal tempo ;) Aga tegelikult rohukonn oli.

...

Veel üks tundmatu

...

Nädal peale Botaanikaaias käimist võtsin järgmise väljakutse vastu. Mõisas toimus nö kinnine üritus, aga pakuti võimalust vabakuulajana osaleda. Teised kenad inimesed pakkusid transporti, patt oleks olnud jätta minemata.

Selge see, poleks läinud, siis poleks teadnud, millest ilma jäin ja poleks olnud ka midagi kahetseda. Aga nüüd, kui käisin, olen tänulik :) 

Ürituse tutvustus ise oli selline uskumatult-liiga-palju lubav. "Rännak Lõuna-Aafrikasse" ... värvide, looduse ja kontrastide maa. 

Igaks juhuks ma reisikohvrit ei pakkinud.

Kohal olid kogemustega nõustajad, üks elanud LAV-is 30 aastat ja teine 7. Kui nii pikalt paikne oled olnud, siis tead, millest räägid. Milliseid fakte või fotosid slaididel jagad.

Kohtumise lõpul nii mõnigi ohkas igatsevalt, et peab vist ikka ise ka sinna kanti reisima.

Inimesed. Keeled ja kombed. Rikkad ja vaesed. Pulmad ja matused.

Loodus. Loomad. Taimed.

Ja siis palju muu hulgas näitati ka rahvuslille. Uskumatu, täitsa vana tuttav! Vähemasti nägupidi.

Nädal varem ma ju botaanikaaias  pildistasin!

Täiesti tundmatu õis ;) Aga esimene tutvus sai tehtud.

03.03.2026

Nüüd ma tean juba nimepidi! 

Ja rohkem veel.

Siit-sealt nopitud mõtted.

Tegelikult küsisin AI käest ka 🙃. 

Et paluks mulle lood ja legendid kuningprotea kohta. Nii et kui midagi on valesti, siis see liigitub legendide alla... isegi kui see on mujalt saadud info ;) 

Nime on lill saanud Kreeka merejumala Proteuse järgi.

Legend räägib, et kui soovisid Proteuselt tulevikku teada saada, pidid temast kõvasti kinni hoidma, kuni ta oma kuju muutmise lõpetas. See sümboliseerib vajadust hoida kinni loodusväärtustest, et tagada tulevik.

Carl Linnè andis taimele nime protea'de erakordse mitmekesisuse tõttu. Liike, mis sinna kuulub, on üle 1000.

Kuningprotea lugu on tihedalt seotud tulega. Tuli on tema uuestisünni sümbol. Seemned uinuvad niikaua maapinnas, kuni metsatulekahju kuumus ja suits nad elule äratavad. Taim idaneb maapinnas vaid pinnase põlemisprotsessi tulemusena. Suits ja tuli tagavad seemne idanemise taimeks.

Mõnedel andmetel kuulub protea planeedi vanimate õistaimede hulka. Protea suured õisikud meenutavad krooni. Looduses kasvab neid peamiselt Lõuna-Aafrikas. On LAV-i rahvuslill.

Kuningprotea on kõige erilisem taim meie planeedil. Kui soovid lille kinkida, siis ikka kimbus mitu õit... kui rahakott kannatab! See siis meie tingimustes.

...

Tundmatu rahvuslill

 ...

Eelmisel nädalal Botaanikaaias ei olnud näitus ja orhideed mu esimene eelistus. 

Foto

Lihtsalt niisama oli palju, mida vaadata.

Orhideed on minu jaoks... liiga ilusad... vist. Liiga erilised. Nad poleks nagu päris lilled.

Või noh, mõni neist siiski on. Öölill näiteks. Tema on selline eestimaine ja päris. 

Näitusel olid vaatamiseks, seal kõrval ka ostmiseks eksootilised orhideed. Mul pole koduste lillede hulgas mitte kunagi ühtegi orhideed olnud, nii et ma isegi ei oska öelda, kuidas me omavahel klapiks. Ilusad nad muidugi on, kui tõde tunnistada.

Aga iga kord, kui orhideedega kohtun, tuleb mulle meelde üks lugu.

Pilvile andis sõbranna oma kingiks saadud orhideedest ühe hoiule. Või lihtsalt kinkis edasi, sest aknalaud jäid kitsaks ja ilusat asja pole kahju ju edasi/ära kinkida. Pilvil polnud see esimene orhidee, küll tema juba oskab hooldada. Oskaski, lill õitses kauem kui kõik teised naaberlilled aknalaual. Kuni ühel hetkel tuvastas Pilvi, et polegi ehtne ja ehe, on hoopis kunstlill.

Minu jaoks on nad võõrad lilled.

Aga ma ka olen nüüd eluliselt olulisi küsimusi AI käest küsinud ;)

Kas mõni rahvuslill on orhidee?

Kuna AI vastus võib sisaldada ka vigu, ei hakka ma teksti copy/paste jagama, aga ma sain ammendava vastuse.  Et on riike, kus mõni orhidee on eriliselt olulise väärtusega.

Näiteks Cattleya trianae ja Colombia, või Peristeria elata ja Panama. Või Kuuking ja Indoneesia. 

Neid lilli ja riike oli AI vastuses rohkemgi, mõne lille juures ka lühike lugu. Indoneesia ja Kuuking... üks riigi kolmest rahvuslillest, sümboliseerib võlu.

...

03.03.2026

Mul ka üks kuuking. Pildil siis.

Täiesti juhuslikult sattus, oleks enne näitusele minekut kodus eeltöö ära teinud, oleks ehk mõne nägu- või nimepidi teadlikult üles otsinud, nüüd pigem tegin niisama tutvust. Ja valisin välja fotogeenilisemad 😉

...

Aga botaanikaaias oli lilleilu palju ja ootamatult ühega taaskohtusin mõned päevad hiljem hoopis teises kohas ja teistsugusel põhjusel.

Järgmine kord räägin. Kui meeles on ;)

...

Mõnel on eriti kiire

 ...

Seda ma räägin, et nad on omadega sassis. Jõulukaktus võiks ometi jõuludeni kannatada! Aga no ei, ikka nii nagu pähe tuleb. Oktoobris leidis, et võiks alustada.

Õitsemisega siis. 

Jõuludeni oli vähemasti poolteist kuud, kui tema õide puhkes. Ise selline äbarik, aga kangekaelne. Et teeme ära, mis siin pikalt oodata. Pungi tuli pidevalt juurde.

13.11.2025

Nüüd juba esimesed õied pudenevad... aga täna on alles esimene advent ja isegi detsembri alguseni on veel loetud minutid, jõuludeni lausa mitu nädalat aega.

Paar aastat tagasi, kui jõululill meile tuli, oli ta sellest kolimisest nii šokeeritud, et kõik õiepungad kaotas ära. Mõtlesin, et vaevalt sa järgmisel aastal enam üldse viitsid. Aga kus tema! Eelmiste jõulude eel alustas kenasti hooaega.

Ja nüüdki rõõmustab silma juba alates sügisest.

Kokkuvõtteks... kõks mu lill!

Alpikann...

Priimula...

Gerbera...

Roosid...

Flamingolill...

Mitte et nendega nüüd kõik oleks ;)

...

Graafik loksub paika

 ...

Loodetavasti ei jää ma enam miinustesse.  Selles mõttes, et 20 postitust aasta lõpuni ja siis on miinimum-programm täidetud. 

Kõige viletsamad aastad on olnud 2010 ja 2022 (121 blogilugu), kõige viljakamad aastad on 2023 (168) ja 2021 (166). 

Rekordit püüdma ei lähe, aga aastaga 2025 viimasele kohale jääda ka ei taha. Mingis mõttes on see mul juubeliaasta, 2005. aasta mais alustasin blogimist Toidutares. Blogi enam alles pole, aga postitused ehk isegi on. Ma kirjutasin need algselt mustandina Word'i. 

Kõige lihtsam numbritega reele saada on #ajastagasi, #päevapilt, #lühijutud, sobivad igapäevaseks postitamiseks. Ja varsti võib juba ülepäeva. 

Päevapilt mul täna täitsa on.

13.11.2025

Kõks, mu lill! Järgmine hullumeelne... olen talle juba kaitsemüüri ümber ehitanud. Lillepoti ostsin, mulla ostsin, aga ümber istutada ei oska. Tal on laiusesse hulk tütartaimi tekkinud, või mis iganes nad on. Pean vist nõustaja koju kutsuma. 

...

Ja lugu lähiminevikust.

Kuidas ma oma haistmismeelt testisin. Täitsa juhuslikult.

Ükspäev panin kauplusest ostetud grill-liha tükid sooja... võileiva grilli. Kenasti küpsetuspaberi vahele keeratud. Ütleks, et päris hästi õnnestus. 

Päev hiljem, tegelesin jälle toitlustamisega. Panin masinasse paar viilu sepikut... ja tulin korraks köögist ära. Rõhk sõnal korraks. 

Järgmine hetk, mida mäletan, oli, et tundsin lõhna. Kõrbenud sepiku lõhna? Seda mitte. Tundsin mõnusat grill-liha lõhna. Kui vaatama läksin, leidsin kaks viilu kõrbenud sepikut. 

Jälle olin ma unustanud reegli, et köögist ei tohi korraks ära minna! Rõhk sõnal reegel.

Haistmisega, tundub, on kõik korras?

Aga et ei jääks mulje, et ainult minul juhtub, panen pildi ristsõnast, mille lahendamine erilist loomingulisust nõudis.

Ilmselgelt sõna Tatarstan pole see, millele küsimus vihjab.

...

Roosiline elu

 ... 

#lilleilu

Täna siis rooside eri. Alustaks meie maja kõige olulisemast Roosist. Tuttavatele ammu tuttav, näidatud ja nähtud.

18.04.2025

...

Aga kui lilledest rääkida, siis järgmine tubane lill aknalaual laiutamas on kevadine potiroos, mis oma õitsemist kuni tänaseni on suutnud venitada. Ma isegi ei suuda meenutada, oli ta vahepeal pausil või mitte, igatahes oli selline pisike nunnu, kui 21. märtsil meile tuli... kuni ühel hetkel hakkas pikemaks venima ja järjest uusi pungi kasvatama. Õitses terve suve ja saavutas märkamisvääriva kõrguse.

29.10.2025

Hetkel on tunne, et nüüd on viimased õied, pildil veel viimane pung peidus ka. Ehk läheb nüüd puhkusele.

...

Augusti lõpp oli ka roosiline.

30.08.2025

...

Ühest roosist tahan veel rääkida. See see kõige vanem, aastast 1974. Kaart tuli Rootsist, vanaisa 70ndaks sünnipäevaks. Leidsin sahtlit koristades, ja kuidagi puudutas. 

Nii et võtsin ja panin raami sisse.

Vahemaa 51 aastat peaaegu olematu.

...

Lõppu sobitaks ka ühe luuletuse.

Lähen katki üle silla

katki katki.

Vesiroosid suus

roosid suus.

(Vahur Laiapea) 

22.08.2025

...

* Roosi 14 aastat tagasi

** kaart Liidi-tädilt

...

Viimane õis

 ...

Jätk sõgedate tubaste lillede lugudele.

Kusjuures, "Kõks mu lill (lilleke)" on nüüd lauluks tehtud, esmaspäeval Ringvaates lasti ka rahvale.

Mina ei laula, ma nüüd räägin lilledest edasi. Kõks, mu lill, sedapuhku gerbera.

Kõigepealt peaks minema ajas tagasi hästi kaugesse minevikku. Nõuka-ajal polnud gerbera eriti levinud lill, aga sel ammusel ajal olid gerberad valdav osa mu pruudikimbust. Juba siis olid nad mu lemmikud.

Sünnipäeval ja pulma-aastapäeval on kaasa mind gerberatega ikka meeles pidanud.

veebruar 2025

august 2025

Gerberate kohta on öeldud*: gerberad sümboliseerivad õrnust, puhtust, rõõmu. Sobivad suurepäraselt nii naistele kui meestele.

Ma nüüd räägingi lillest, mis märtsi lõpus kaasale kingiti. 

Potigerbera. 

Õitses rõõmsasti ära oma õied, edasi laiutas niisama lopsakate lehtedega. Kuu või paar seda õiteilu oli, siis tuli pikem paus... kuni äkki juulis läks lill uuele ringile. 

Iga mõne päeva takka tuli kuskilt sügavusest välja priske karvane pung. Vanad õied pudisesid ja uued pakkusid silmailus.

Gerbera juulis...

... septembris

... oktoobris.

Igal pildil uued õied.

Aga eile pildistasin seda kõige viimast.

03.11.2025

Tundub, et juurde enam ei tule. 

Oli neli kuud järjest uute õitega eputamist... kas ta tõesti ei pane tähele, et suvi on juba ammu läbi?

* Gerberad... pikem lugu.

..

Lühikesed külaskäigud

 ...

Tegelikult sel päeval veebruaris ootas koridori nurgas peale alpikannide veel nii mõnigi üllatus. Asjadel* on selles osas lihtsam, neil enamjaolt on aega. Lilledel ka. Neil on aega, et oma aega oodata.

Üllatuskülalised ise, tulid, hindasid olukorda (veranda on külm, tõstame koridori), andsid infot ja läksid oma teed. Kes lähemale, kes kaugemale.

20.02.2025

Selle potilille nime ma tuvastada ei suutnud... ja siin on kaks võimalust. Kas liiga keeruline või liiga lihtne. 

Ma siis tuvastasin vähemalt värvi: nagu oleks minu karbi värvipliiatsitega värvitud!

Lill ise, kuigi jättis lepliku mulje, tema oli varane lahkuja. Oli just nii kaua mul külas, kui õite ilu jagus, siis läks parematele jahimaadele. Või pigem parematele lilleväljadele.

* Kuna jätkuvalt lille teema, siis küünlast, koogist ja kinnastest ma täna ei räägi.

...

Kõks, mu lill!

 ...

Kontrollisin üle: ei ole ebatsensuurne värsirida,  ju on salmikesest pool aegade hämarusse hajunud. Loodetavasti keegi ei mäleta 😉 

Mina mäletan küll, aga minu suu vaikib. Muidu ma pean veel oma pealkirja muutma hakkama 😉 

Tegelikult ongi ju olulised ainult need kolm sõna ja otsene pöördumine lillede poole!

See oli nüüd sissejuhatus.

Lugu ise on selles, et mu tubased lilled on lihtsalt aru kaotanud. 

Ma ei tea, kui levinud on potilillede kinkimine.  Ma ise seda eriti ei praktiseeri, aga kingitud lillede eest püüan hoolt kanda. Rõhk sõnal püüan, sest tegelikult olen ma suht hooletu: ainult nii kaua, kui õieilu kestab, on mul kastmine meeles.

Alustaks algusest. Mina vana kala, sündinud veebruaris, nii et sellest on 8 kuud juba möödas, sain sünnipäevaks alpikannipoti*. See oli selline ootamatu kohtumine lillega (kõks, mu lill!). Lihtsalt tulin sel õigel päeval koju ja lill ootas mind koridoris. Väike märge oli küll juures, kes lille mulle valinud oli.

Pildil on ta tagaplaanil, aga tagasihoidlik ilu siiski märgatav.

Veebruar 2025

Alpikann teeb südame soojaks, samas ei suuda ma meenutada, kas ennevanasti ainult potililli kingiti või olid alpikannid ka lõikelilledena. 

Igatahes sain ma lille ja poti, ja olin tänulik üllatuskülalisele. Kastmisega tegelesin just nii kaua, kui õisi jagus, edasi läks, kuidas kunagi. Vähemasti siis, kui lehed longu hakkasid vajuma, tuli mulle vesi meelde. Kestis see umbes kolm kuud.

Kuni juulis millalgi märkasin, et alpikannile hakkab lehtede vahele tasapisi uusi õisi ja pungasid tekkima. Oli nagu märk: tegele minuga!

 

17.07.2025

Kuidas lugu lõppes? 

Nüüd see lill on järjest mitu kuud õitsenud, mingi aeg tagasi lugesin üle, lillel oli üle 40 õie ja õiepunga.

25.10.2025

Mis mul muud öelda on, kui et "Kõks, mu lill!"

...

* Lisan tervitused Killukesele, kes ka alpikanne armastab 😉 

** Järgneb
...

Kollane krüsanteem

 ...

#ajas tagasi 

27.08.2025

Kolmapäev

Tegime ringsõidu. Metsakalmistul selgus, et begoonia on oma aja ära elanud. Kust nüüd siis see uus lill võtta?

Korra edasi- tagasi sõitmist ja leitud ta oligi. Lillemüügilett suht teletorni lähedal. Kell oli palju, meesterahvas korjas juba õiteilu tasapisi koomale. Kurtsin oma muret ja küsisin, mida ta soovitab. 

Need olid tõesti ilusad kollased krüsanteemid potis. Üks või kaks? Sellised keskmise suurusega, müüja juhtis mu tähelepanu, kui palju õienuppe veel puhkemas. 

Igaks juhuks võtsin kaks, kuigi mu moto on Vähem on parem! 

Küsisin, kas võin viiekümnesega maksta... talle sobis. Selline sümpaatne härra, tahtsin tänulikkust üles näidata ja ütlesin, et viiekümnene ei ole valeraha, hiljuti automaadist võetud. Näen ju küll, kuidas kauplustes kontrolli teostatakse, äkki ta ka muretseb. 

Ei muretsenud, muigas ja ütles, et kus sa sellega, kohe näha, et alles masinast tulnud.

Lihtsalt üks suvaline juhuslik kohtumine, millega kaasnes täielik teineteisemõistmine 😉

Aga kalmistule istutasin ainult ühe lille (ikka ongi nii, et vähem on parem). 

Proovisin kahte, ei olnud ilus. 

Nüüd on teine taim alles potiga kodus pojengipõõsas. Sajuperioodil peksis vihm pojengi lamavasse asendisse, tühimiku täitmiseks on krüsanteem täitsa ok. Lisaks on seal veel mõned karikakrad, üks saialill ja üks põdrakanep. 

Ja paar nõgest, aga nemad hakkavad juba koledad olema, peab vist välja kitkuma. 

Homme teen ehk parema pildi, täna (kell 23.04) laubalambi valguses tehtu ei too lilleilu piisavalt esile ;) 

...