Kuuillusioon

 ...

#ilusadsõnad

Iga päev avastan midagi, kui mitte muud, siis uue sõna.

Kuuillusioon iseenesest väga võõrana ei tundu, aga kui eile õues kuud käisin pildistamas, siis tekkis küll tunne, et selle omapära jaoks peab mingi kindel sõna olema :) Siis ma seda sõna veel ei teadnud. 

Kõik räägivad miskist Jutupaunikust,  kellelt võid iga asja kohta küsida, aga kui tõtt tunnistada: ma lihtsalt ei viitsi! 

Eile näiteks, selle asemel, et õppida, kuidas tehisaruga suhelda, õppisin pähe oma päevases postituses kirja pandud luuletuse. Ainult 8 rida, aga väga lihtne see ei olnud. Pidin täna üle kordama!

Või siis iseteeninduskassa. Kui õppimisest rääkida. Ma pole kunagi unistanud kassapidaja ametist, aga nüüd tundub, et selle õppimine on lausa kohustuslik. Ok, kui ma saaks tänu sellele lõppsummast paar protsenti allahindlust, siis miks ka mitte. Asi see ära õppida... loodetavasti ;)

Eilne artikkel* ütleb, et Soomes neist kassadest tasapisi loobutakse, kuna kauplused kannavad selle iseteenindusega seoses suurt kahjumit. 

Mina olen see, kes hea meelega naudib meeldivat teenindust tavakassas.

See oli nüüd sissejuhatus 😉 

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis Kuust. Ja ilusast sõnast.

Kuuillusioon.

Kuu erilisuse avastasin juhuslikult, kui õhtul köögi aknast välja vaatasin ja nägin, et puude latvade ja okste vahel midagi punast kumab. Minut hiljem olin juba fotokaga õues...

kell 22.23

 

9 minutit... ja seda kuud enam ei olnud.  Selle ajaga jõudis ta jupike maad kõrgemale tõusta ja mina temast kümmekond klõpsu teha, viimane foto kell 22.26. 

Ja järgmine pilt oli must taevas. Kuu oli pilve embusesse peitu pugenud. 

Tund aega hiljem, päris kõrgel taevas oli juba tavaline täiskuu. Aknast vaatasin.

Kuuillusioon** oli hajunud.

* majandus.postimees.ee. 

** optiline illusioon, mille tõttu näib Kuu horisondi lähedal suuremana kui kõrgemal taevas. Kuu pealt kukkunud illusioon.

Aga vähe sellest, et suurem... esimesel pildil (mis kahjuks kehva kvaliteediga) oli Kuu ikka täitsa punane. See küll mingi illusioon ei olnud! 

...

Kindel mälu

 ...

Eile õhtul oli veel meeles, kaasale ütlesin ka, et pakendid peab tee äärde viima, homme tuleb jäätmevedu.

Tavaliselt ma alati viin juba õhtul, sest mine tea, kas hommikul enam mäletan.

Jee ma nüüd siis viisin! 

Hommikul tuli küll meelde, kell oli 10. Ju ma olin vahepeal vannitoas, igatahes tavapärast mürinat, kolinat ja kolksatusi ma ei kuulnud. Aga ma kahtlustasin. Samas, päris tihti käib auto tunnike või paar hiljem. 

Kergitasin naabrinaise konteineri kaant, nojah, tühi oli. 

Ma ei ole mitte kunagi unustanud viimata... kui ma nüüd õigesti mäletan ;)

...

Tass kohvi

 ...

Üks oli enne etendust, Solarises. 

Istusin ja tegin aega parajaks, koogi ja kohvitassi seltsis.

Ja hoidsin silma peal vastasmajal, kus tunni-pooleteise pärast pidi algama etendus.

Teise tassitäie jõin teatris, Rita tegi välja, esimesel vaheajal. Igaks juhuks, et ma tukkuma ei jääks.

No ei, "Nahkhiir" ei ole ooper, et saaks kuulata, silmad kinni ;)

Aknast välja jäi Solaris, ja kahe maja vahele hall, vihmane ja tuuline juunikuu, 11.06.2025

Kui juba teatris... teatris oli ka muud vaadata kui lavastust...

Vaade lakke näiteks.

Mis etendusse puutub, siis sisult meelelahutuslik, muusika imeilus. Operett* siis.

Ja Reigo Tamm, laval parem veel kui televisioonis.

Tegelikult peaks rohkem kohvist rääkima, kui juba selline paljulubav pealkiri. Olen peaaegu kindel, et mitte keegi teine ei joo hommikuti sellist kohvi kui mina. Esiteks - ma teen filtrikohvi. Ja filtrisse panen lisaks kohvile veel kaneeli, kardemoni ja loorberilehte. Ja pärast lisan pisut piima, mõned terad soola ja teelusikatäie oliiviõli.

Eks ole, päris jube tundub!

Aga ma olengi selline natuke imelik ;)

* "Nahkhiir", Johann Straussi operett kolmes vaatuses, esmaettekanne 1874.aastal Viinis. Sellest sai helilooja menukaim operett ja on jäänud tänaseni teatrite repertuaari. 

...

Lehed langevad

 ...

#hetk

Kas tõesti juba sügis käes?

Ohkasin mina, kui pakk loorberilehtedega põrandale kukkus.

...

Luuletus ka. Seekord Heiki Vilep.

Igavik.

Aastad mööduvad kui päevad. 

Mõni päev on väga pikk.

Hetked igavikku läevad. 

Mõni hetk on igavik.

...

Lihtsalt üks valge leht... 04.04.2025

...

Memmed teel

 .,.

Kaasa võttis ülekäigurajale lähenedes hoo maha, aga memm tänaval keeras demonstratiivselt selja. 

"Tahab ta nüüd minna või ei taha," arutles kaasa tasapisi triibuteele lähenedes. 

Loomulikult tahab, aga natukese aja pärast, ma olen ise sama taktikat kasutanud. Esiteks et oma koperdamisega mitte tüli tekitada. Teiseks... mine sa neid autojuhte tea, ajavad lõpuks äkki piduri ja gaasi segamini, on seda pauku vaja! Parem teen näo, et sõida aga, mina ei lähe kuhugi. Lihtsalt seisan, vaatan, mõtlen, naudin ;)

Nii oligi. Kaasa ületas ülekäiguraja (ok, koos sõitsime), memm keeras nina tagasi "sõidusuunas" (ok, tema kõndis) ja läks üle tee. 

Olen päris kindel, et suutsin ta mõtteid lugeda. Ühed memmed mõlemad!

...

Luuletus ka, seekord katkend Andra Teede luuletusest

...

sulle antakse ainult

üks ajalugu

mõtle selle peale

kõik mis täna 

tundub naljakas

tuleb veel tagasi

kõik mis tuuakse 

lahkesti kauba peale

läheb kõige rohkem maksma

nii nagu iga aasta tuleb talv

nii ükski vigastus ükski rumalus

ei ole niisama

sulle antakse ainult üks elu

ühe alguse ja ühe lõpuga

harju sellega

...

Nõiajaht

 ...

Paar päeva tagasi, poja sõitis mööda, astus sisse. Tunnikese jutustasime, aga esimese viie minuti jooksul fikseeris ta olukorra ja küsis, mis mu silmaga juhtunud on. Mis seal siis ikka niiväga, verevalum silmas, kolmas-neljas päev, hakkab juba taanduma. Ikka juhtub.

Kaasa ka vaatas huviga, et mis lugu. Mul hea meel, et ta mind enne ei olnud vaadanud, muidu teaks, et vampiiri punasele silmavaatele lisaks on mul roheline nahk nagu konnal. See tähendab, et oli: tegin endale avokaadoga näomaski*, paaril hommikul jalutasin ringi, näost roheline ja silmist punane. Ehtne nõid!

Aga nõiajahist pääsesin!

...

Tõelist nõiajahti käisin teatris vaatamas, millalgi aprillis, varsti peale esietendust. 

Arthur Milleri "Salemi nõiad"...  Endla Teatris siis.

Ühes antud intervjuus ütleb etenduse lavastaja Katrin Pärn: Salemi nõiaprotsesside õudus seisneb ka selles,  et kui õige inimene ütleb veenvalt, et see siin on nõid, siis on see kohtu jaoks piisav tõestus. Nad nimetavad seda spectral evidence'iks. Ja sa võid kaitsta end nii hästi kui oskad - tunnistaja on rääkinud. Sõna on lahti lastud, pall on veerema lükatud ja seda tagasi võtta on võimatu. 

Mõtlemiseks sügavad teemad tükiks ajaks.

Etendust vaadates tajud tegelikku võimetust midagi muuta, kedagi kaitsta või olukorda sekkuda. Iga väiksemgi pingutus selles suunas tegi asja pigem hullemaks. Laval nii hästi mängitud, et äng ja võimetus jõudsid ka saali tagumiste ridadeni. 

Näitlejate töö oli veenev. Kavalehel puha tuttavad nimed.

Kusjuures, mulle meeldis väga ka kavaleht ise. See oli nagu käepärane väike ajakiri,  kus sees lood nõiaprotsessidest läbi ajaloo. 

Ka nõiaprotsessidest Eestis.

...

Nii et kui juba nõiajaht... omamoodi nõiajaht on teemaks ka August Kitzbergi draamas  "Libahunt". 

Vikipeedia ütleb, et see näidend on spetsiaalselt kirjutatud Endla teatri avamiseks ja "Libahundi" esimene etendus uues teatrimajas** toimus  1911. aasta 23. oktoobril. Päeval oli olnud kontsert, kus Endla koor ja orkester Mihkel  Lüdigi juhatusel esitasid  Mendelssohn-Bartholdy oratooriumi "Athalia".

Ja õhtul toimus uues teatrihoones esimene etendus. 

Päewaleht (26. oktoober 1911) on kirjutanud:

1911

Kuuldub huntide hulumist, mis toasolijad hirmuma paneb. Räägitakse libahundist. Seal tulewad kirikulised koju. Peremees on tõsine ja tusane. Sulane jutustab, kudas libahunti pekseti.

Nõiajaht.

...

25 aastat hiljem tuleb "Libahunt" taas Pärnus lavale...

1936

... ja siis 1961. aasta sügisel, kui teater oma 50. aastapäeva tähistab. Kusjuures, teatrimaja, mis sai tugevasti kannatada II maailmasõja päevil, tema varemed*** lõhuti sel samal 1961. aastal, 6. märtsil. 

Etendus toimus novembris 1961.

1961

Pildil Mari, kes Tiina Libahundiks kuulutab, sest mõlemad tüdrukud armastavad perepoeg Margust. Margus aga on kiindunud just Tiinasse.

"Salemi nõidades" saab nõiajaht samamoodi alguse, kui noor tüdruk loodab endale meest, kes teda aga ära põlgab ja oma naise juurde jääb. Ehk aitab, kui naine nõiaks kuulutada?

Niipalju siis nõidadest ja nõiajahist.

Täna ju nõidade põletamise öö, teeks ka tiiru ja kontrolliks olukorda. 

...

* lootuses, et kortsud kaovad.  Ei kadunud!

** seda teatrimaja enam ei ole.

*** olen sellest kirjutanud... Varemed Pärnus.

...

Pool juurde

 ...

Tegin ükspäev purgisuppi. Hea lihtne, eriti kui kiiresti vaja. 

Järgmisel päeval, kaasa sõi ahjuliha ja kaalikat, mina kumbagi eriti ei fänna, küll aga hapukapsasuppi. Nii panin eelmise päeva hapukapsa- boršile tassitäie vett ja külmkapist leitud jäägi (Põltsamaa praekapsas) juurde. Väga hea supp jätkuvalt!

Järgmisel päeval kaasa jälle, sõi kaalikat ja ribiliha. Mina vaatasin, et potis on suppi veel... aga kas piisavalt? 

Õnneks jääke jätkuvalt, no näiteks väike kausitäis x päeva tagasi ahjus tehtud mulgikapsaid. Kapsas supitilgale lisaks potti, klaasitäis vett juurde. Väga hea sai, ja isegi punakat värvust jagus! 

Ja head kapsast paras portsjon veel järgigi.

Nüüd ma ei tea, mis homne päev toob. Kas kartulid mulgikapsaga või jätkuvalt hapukapsaborš? Sest suppi jäi üks sutsakas veel potti, ja kapsast ja liha (ja vett) on jätkuvalt... 

...

Täna veel, panin pool juurde. Ühe paki põhjas oli alko-vaba glögi ja teise põhjas umbes sama palju ploomimahla. Kuna sisetunne oli natuke hangunud,  panin ühe potti ja teise juurde. Ja siis muidugi kuumaks*. Sain suure kruusitäie.

Väga soe hakkas, kuigi... kraade oleks võinud näpuotsaga lisada ;) 

...

* ei ole kuu maks....

...

Vähesed võimed

 ...

See on leebelt öeldud.  Kui aus olla, siis tuleks öelda, et võimed puuduvad. Ja kui täpsemalt öelda, siis selgeltnägemises võimetu.

Asi sai alguse juba hommikul. Õieti on asjal eellugu ka. Mul on kaks korda ebaõnnestunud laenutatud raamatu tagastamine kohalikku raamatukokku. Kohalikku selles mõttes,  et mitte Krõõt ratastel, vaid kümmekonna kilomeetri kaugusel pikema ajalooga laenutuskoht. 

Aga hommikul tuli mul mõte. Kuna Kaja raamatukogust sõidab koduteel meie teeotsast mööda, lähen postkastide juurde valvesse. Helistan ette, et kui olen tee ääres ja lehvitan,  siis tehku peatus ja võtku mult vastu raamat koos vabandustega.

Päris pikalt mõtlesin, aga ilm tundub jõhker olema,  küllap teeolud samasugused. Pole ehk hea mõte roolis olijat segada. 

No ja siis oli kell juba liiga palju, et helistada.

Mobiililt aega vaadates nägin, et vastamata kõne. Kõne Kajalt!

Me oleme aastakümned tuttavad. Ja isegi natuke rohkem kui ainult tuttavad. Kuigi läbikäimine hõredaks jäänud, on suhted endiselt soojad. Paar-kolm korda aastas helistame ka,  ja ikka asja pärast. Nüüd olin kindel, et Kaja helistas, et öelda mulle: võta raamat, tule tee äärde, saad mure murtud!

Proovisin kohe tagasi helistada, aga kell oli juba nii kaugel, ilmselgelt liikus inimene juba kodu poole, telefonile ma teda ei saanud. Aga ta helistas ise paarikümne minuti pärast uuesti. 

Ma ei lasknud tal midagi öelda. Ütlesin ise, et tean küll, miks ta helistas, et tulgu ma koos raamatuga teeäärde, kaua ma ikka väärt kirjandust oma käes hoian!

Aga looda sa! Järjekordselt kukkus mu usk, et mul on mõttejõud ja selgeltnägemine!

Kaja naeris ja ütles hoopis, et neljapäeval on raamatukogus üritus, A.P. tutvustab oma uut raamatut. Kui äkki tahan tulla. 

Ikka tahan, Järva-Madise kiriku lugu huvitab mind. 

Aga muidu olen täiega pettunud. Selgitasin Kajale ka, kuidas mu usk enda võimetesse kolinal kokku kukkus.

Järjekordselt ;)

...

Lõhn ja maitse

 ...

Lõikasin hurmaa pooleks, no et pool endale ja pool kaasale. Kokkuhoiupoliitika selline ;) Natuke aega vaikselt nosimist  ja siis kaasa küsis, et kas ma olen kuhugi toidu sisse küüslauku pannud.

?

Aga jõudis kohale! Ma tõesti tükeldasin kaks küünt küüslauku, kui liha ahju panin. Võimalik, et ma ei pesnud nuga ära. Võimalik, et nuga jäi lauale.  Võimalik, et ma sama  noaga lõikasin hurmaa pooleks. Sel juhul on mul seesama nuga käes... et siis oma puuvilja-poole viilude kaupa söömist nautida. Küüslauk? Ma küll mingit maitset ei tunne! 

Nuusutasin nuga, nojah, pisut nagu oleks, et kunagi keegi sellega küüslauku on lõikunud!

Miks mul see paari päeva tagune lugu meenus? Tulin ”Krõõdast” ja ühel teejupil tundsin äkki lehka. Mõnes mõttes tuttav lehk, ükskord oli hiir kuskil varjatud kohas lõksu jäänud. Tookord leidsin ta umbes samasuguse lõhna järgi üles. 

No ma ei arva, et sellel laial lumisel väljal kuskil mõni hiir (või kesiganes) oma otsa oleks leidnud. Lihtsalt peale esimest ja viimast koroona läbi põdemist on mul haistmine kuidagi paigast nihkunud. Tol korral oli mul lõhnataju kadunud, ja kui siis paari nädala pärast tagasi tuli, tundsin mitmel korral ootamatult praetud soolapeki lõhna. Mitte et keegi kuskil pekki praadinud oleks, aju noppis selle kuskilt välja. 

Ilmselgelt peaks see kuuluma testi Tõelised eestlased.

Sa oled soolapekki praadinud... või vähemalt söönud.

Aga kui lõhnast rääkida, tulin raamatukogu-bussist ja mõtlesin, et millele see lõhn vihjas. Ehk peaks koju jõudes kriminulli kirjutama hakkama? 

Või vähemalt lugema. 

Viimast võimalust arvestades tegin raamatut laenutades küll vale valiku, Eva Koffi ”Kirgas uni” tõenäoliselt kriminull ei ole. Aga raamatut valides olid mul teised suunad, lihtsalt mõtlesin, et võtan midagi Eesti* autoritelt. 

Tegelikult ma nüüd juba tean vihje tähendust. Mul on kodus lugemata Hargla ”Oleviste mõistatus”, ilmselgelt kriminull. 

Sõnakuulelik mina, juba otsisin riiulist välja!

...

* 2025 on Eesti Raamatu Aasta.

...

Silmad märjad

 ...

Hermaküla ja Muttika tutvustasid miskis telesaates miskit ajaviitemängu, kus lugesid teineteisele ette Norrise-anekdoote. Päris hea absurdihuumor. Tundub, et nad on seda enne ka teinud. Kuulasin, natuke itsitasin, aga mõtlesin, et lõbus küll, kuid pisarateni naerma ei aja. 

Millal ma üldse naersin nii, et silmad märjad? Tõenäoliselt ikka väga ammu. 

Nii ma mõtlesin.

No mõtle... ja sulle antakse.

Eile õhtul, kui sõbrantsile helistasin, ei saanud rääkima hakata, sest tuli meelde meie eelmise päeva kõne. Olin mingil ajahetkel telefoni korraks käest pannud, ja kui uuesti kätte võtsin, oli täielik leviauk. Kuskilt kaugelt midagi ähmaselt kuulsin. Kehv levi on meil aeg-ajalt probleemiks olnud, siis lähen telefoniga lõpuks õue. Aga kes sellise sandi ilmaga välja minna tahab! Ikka üritasin rääkida, tema mind  kuulis, ma siis püüdsin pingutada ja ka kuulda.

Lõpuks mõtlesin, et katkestan kõne ja valin numbri uuesti, mõnikord on sellest abi.

Aga ma ei saanud kõnet katkestada. Et miks? No lihtsalt, nupud polnud õiges kohas, olin telefoni alumise ja ülemise poole suunad vahetusse pannud. 

Juba siis oli natuke naljakas, aga eile, kui helistasin, tuli äkitselt meelde, ja hoolimata igasugustest katsetest naermine lõpetada, see ei õnnestunud. Rääkimine siis ka loomulikult mitte, nii et sain kätte oma pisarad ja tunde, et kui ikka on naljakas, siis on naljakas, ja eelkõige tuleb see just su enda seest, täiesti ootamatult ja pidurdamatult.

Kuidas asi lõppes? 

No läbi naeru ja pisarate püüdsin selgitada, et ma pole lolliks läinud, lihtsalt tuli just meelde, et olen väheke imelik :P

Nojah, mis siin tegelikult naljakat on!

...

Netist leitud absurdihuumor.

Mees, konn peas, tuleb arsti juurde. "Mis mureks?" küsib arst. "Härra doktor, ma astusin endale midagi jalga," vastab konn.

...

Signaaleksemplar

 ...

Täna tegin poetiiru. Uuskasutuskeskus on meelelahutuseks, Grossi-pood mõningateks odavateks ostudeks ja Selver, mu lemmik, on kolmapäeval oma pikaealiste klientide suhtes eriti vastutulelik, mis sest, et mõnikord tema peale kuri olen ;)

Ah jaa, apteek ju ka!

Apteegis ostsin kaasale rohu välja. Tavaliselt ma annan esimesena tema ID-kaardi, siis kohe küsitakse minu oma. Täna mul ainult enda oma oligi, pluss peast tean kaasa isikukoodi. Apteeker heitis pilgu kaardile ja ütles: ”Mul on teie oma ka vaja.”

Nojah, ma pean vist rõõmustama, et ta pildil olevat lõusta minuga ei samastanud, aga olin siiski sunnitud tunnistama, et kaart ongi minu oma. 

Tundus, et proua kohmetus, aga mul oli päris lõbus!

Mis sellel kõigel on tegemist signaaleksemplariga?

No ma käisin ju kõigepealt Uuskasutuskeskuses. Ma ostan sealt alati midagi, kasvõi ühe pisikese asja.

Täna ostsin raamatu. 

Õhuke (70 lehekülge), pisike (10,5 x 16,5 cm) ja odav (25 kopikat... oi vabandust,  50 senti).

Mats Traar ”Ajalaulud”, luulet 1986-1989

Algul mõtlesin, et kuskilt raamatukogust maha kantud või pihta pandud raamat. Kodus uurisin sissekirjutisi rohkem... signaaleksemplar. 

Ja luule.... vastavalt ajale 1986-1989.

Akna all

Istun jälle, pilk hajevil, 
vahin aknast välja
ega taha midagi teha.
Hulk aastaid mäletan sellist istumist.
On vaheldunud aastaajad, vihm ja lumi,
maavaated linnade tusase lärmiga,
tööd ja ametid.
kuid ängistus on sama.
Ning võõrus.

...

Kopikakoi

 ...

Kui ma siin nädal tagasi lugesin raha, mis mul mingil imelikel põhjustel peost peaaegu ära oleks libisenud, siis eile oli vastupidi. 

Siin pole muud kui öelda: kurda, ja sulle vastatakse ;)

Nimelt eile sealsamas poes, hakkasin kauplusest välja tulema, ja maas vedeles pisut käkras 10-eurone*. Noppisin üles ja olin üsna nõutu. Kõrval oli lapsuke, nii 4-5 aastane, küsisin, kas tema kaotas raha (mis oli algusest peale üsna ebaloogiline). Tüdruk kadus kiiresti, ju suutsin teda parasjagu ehmatada. 

Muidugi meenus mulle, kui palju vaeva ma nädal tagasi 7 euro (tagasi)saamiseks nägin, mõelda vaid, kui lihtne oleks nüüd raha taskusse libistada. Või rahatäht näpus poest välja jalutada. 

Aga tundus kuidagi ebaõiglane. 

Kõrval oli mingi annetuskast, mõtlesin, et viskan sinna. Kassidele (?),või ma ei tea, kelle toetuseks. Aga äkki keegi ikka avastab, et tal raha kadunud, ja tuleb otsima? Kõrval oli info-lett. Andsin raha sinna, ütlesin, et leidsin, ja kui keegi otsima ei tule, palusin panna annetuskasti. Tüdruk leti taga oli kenasti nõus ja rahaprobleem jälle lahendatud! 

Uuskasutuses kulutasin lihtsalt raha. Küsiti 10 senti 10 aasta taguse ajakirja eest. Täitsa sisukas, retseptid, erinevalt toidust, ei aegu ju. Guugeldasin, ajakirja tänane hind on 7 eurot, värske numbri eest siis. 

Kuna rahateema 7 euroga algas, siis see 7.- oli muidugi üsna oodatav tulemus ;) Elu ise pakkus kompensatsiooni.

Tõsi, käes on oktoober, too taaskasutusest ajakiri on küll septembrist 2014. Väärtust on tal muidugi rohkem kui värskel numbril, viimast saab tõenäoliselt kaubanduskeskusest osta, vana on juba haruldaseks ja ajalooliseks muutunud. Kellel on kodus 10 aasta taguseid ajakirju!? 

Mul on! Aga mitte ainult ajakirjad!

Vanarahvas teab tõde: sel läheb kopik peon punatses, enne kui ta selle välja annab.

Mul ongi päris kaalukas kogus punaseid münte kogunenud, kõik ikka mäletavad, et Eestisse tuli euro 1. jaanuaril 2011? Ma arvan, et mul on sellest ajast pisikesi eurosente (neid, mis käibelt kaovad) pluss/miinus 15 euro ulatuses. Raha on ju tore koguda. Ja lugeda!

Kuskilt nagu kuulsin, et kui laps läheb panka selliseid münte suuremate rahade vastu vahetama, siis mingit protsenti summast maha ei lähe. Mul on nad kenas kassalaades topsikus, pean mõnele mudilasele ära kinkima. Laps saab rahavahetuskogemuse ja pank on niigi rikas, ei pea iga näpuliigutuse eest raha saama. 

Üks kopikakoid õigustav tarkusetera veel.

Kes kopikat ei korja, see rikkaks ei saa.

Miski 8 aastat tagasi olen endale panka Digikassa teinud. Nüüd on nii, et kui kaardiga maksan ja münte "tagasi saan", lähevad nad automaatselt üle sinna arvele. Ütleme, et summa on 12.20.... siis 80 senti läheb hoiusele. 

Kõik on muidugi kõvad matemaatikud. 8 aastat, 96 kuud. Arvutasin välja, keskmine on 10 eurot kuus, mis laekunud on. Ma ei hakka ütlema, kui suur summa see mulle - üllatus-üllatus - kuu aega tagasi pangalehelt vastu vaatas! Ma polnud ikka päris kaua aega kontrollimas käinud.

Tuleb tõde tunnistada, vanasõna ei valeta ja tühi piip ei põleta. 

Kusjuures, ma pole elusees piipu proovinud tõmmata. Ei tea, kas olen millestki ilma jäänud?

Nii et ma olen siin nüüd oma rikkust avalikustanud, loodetavasti ei hakka tulema kõnesid, et ostke meie kaupa ja sisestage pin-kood. Kuna ma olen juba neljandat päeva ilma hääleta, ja see mis veel alles on, kõlab üsnagi õõvastavalt, saan ma võõrastelt numbritelt tulnud kõnedele täiesti ausalt vastata (vastu kähistada): ärge nähke vaeva, ma ei saa nagunii teiega rääkida. Viimane helistaja katkestas hoobilt kõne, ju kartis, et mingi viirus liigub.

Eks ta võib olla küll. 

...

*Eilses mälumängus küsiti eurorahade värvi... no isegi praegu ei oska ma vastata, kuigi eile rahatähte lahti silumata ütles silm, et see on 10 eurot.  

...

Tehniliselt taibutu

 ... 

Eile õhtul olen oma Päevaraamatusse kirjutanud.

Kui lõpuks midagi kurta... siis öösel oli vist voolukatkestus. Igatahes köögipliidikell oli paigast ära ja vilkus. Paigast ära ses mõttes, et ei näidanud õiget aega. On juhtunud, et olen saanud ta lõpuks ise õigeks. On juhtunud, et mõni teeb mu eest selle töö ära, aga täna ei olnud ei nii ega naa. Täna hommikul õnnestus mul selle tegemise käigus kell lukustada. Nüüd näitab ta tabalukku ja mitte midagi endaga teha ei lase. Oleks ta siis vähemalt õige! Töötab küll, aga on ajast 2 tundi ja 20 minutit maha jäänud. Mitu korda päeva jooksul üritasin lukku lahti murda, ei õnnestunud. Eks ta sellepärast peal ongi, et lapsed ega lollid tehnikat näppimas ei oleks.

Nii ma eile mõtlesin. Ja kirjutasin.

Tegelikult on see kell meie majapidamises oluline. Esiteks sellepärast, et jääb läbikäiguteele magamistoast vetsu ja tagasi, see on kõige olulisem. Alati saab vaadata, mitu tundi uneaega ees ootamas on. 

Aga mitte ainult. Teadagi, ööd pimedad, majas orienteerumine on tunduvalt lihtsam, kui tulukesed asukohast märku annavad. 

Meil on neid märguandjaid köögis rohkem. Vastu seina ei jookse, sest seinal on vinguandur, mis iga natukese aja tagant kööki valgustab. 

Ukse vastu ka ei jookse, uksele pani lapsuke helendava tähekese. Et vanainimene ikka õiges suunas liiguks.

Ja siis punase tulukesega karbike seinakontaktis, kui juhendit uskuda, siis peaks hiiri majapidamisest eemale hoidma, seda tänu ultrahelile. Inimesele pidi ohutu olema... aga selles pole ma nii kindel. Tunnen pidevalt, et ei viitsi kodunt välja minna, nagu juured oleks alla kasvanud. Kui juba toast õue saan, siis on ok. Nojah, mõjupiirkond pidi limiteeritud olema. 

Ja ega need hiiredki juhendile vastavalt käitu, selle sügise jooksul olen juba 2 tükki köögist kätte saanud. 

Kui nüüd juhendile juba jutt läks.

Ma siis täna alustasin uuesti operatsiooni "Kell õigeks". Võtsin internetist beko-pliidi juhendi, lugesin ülevalt alla ja alt üles, läksin ja katsetasin mitut varianti. Igale poole, kuhu võimalik, vajutasin, hoidsin näppu peal, ühekaupa ja mitut korraga. Ühel hetkel oli taba kadunud ja sain kella õigeks panna. Et kuidas? Kuidas iganes, aga mu meelest mitte nii, kuidas juhend ütles. 

Ja ega ma järgmine kord targem ka pole. Ehk lihtsalt tähelepanelikum, et uuesti lukku ei keeraks.

...

Hoiuste tekkimine

 ...

Tegelikult sai kõik alguse kõhuliiklusest. Võimalik, et tuttav sõna kõigile... aga mitte mulle! Kuna fantaasiat mul jagub, siis kujutasin ette küll, aga igaks juhuks guugeldasin. Mine tea, kui pika ajalooga sõna, aga minust kuidagi mööda libisenud.

Kõhuliiklus korda! (2021, Tervis Pluss). Ei midagi uut siin päikese all!

Mõtlesin, et vaatan, kas ainult meil selline mahlakas sõna. Kuna AI mu sõber ei ole, võtsin Google'i tõlke appi. 

Kõhuliiklus - bowel movements *

bowel movements - tarmrörelser 

tarmrörelser - deposiciones 

deposiciones - ladestised 

ladestised - deposits 

deposits - hoiused

...

Kuna Google'i tõlge andis ka hoidistele tõlke deposits, 

siis räägin siinsamas kohe ära oma viimase hoidiste- avastuse.

Tegin õuntest toormoosi. 

Noored tõid mitmeid mahlaseid suveõunu, söömiseks liiga palju, järelikult vaatasin, kuidas säilitada. Ja leidsin  toormoosi retsepti.

Väga hea sai! 

Nii need hoiused tekivad ;) Ootab sügavkülmas oma aega... kulub palju kulub, päevi või nädalaid, ilmselgelt satub lõpuks omadega kõhuliikluskeerisesse ;) 

...

* tõlge vastupidiseks pannes tuli sisse sõna roojamine... no mu meelest pole see ikka päris see, sellepärast läksingi edasi ;)

...

Igaks juhuks

 ...

Ma ei olnud kindel, kas ärkan ja viitsin hommikul vara* hakata bussiga kohalikku pealinna minema, aga igaks juhuks panin kella helisema... millest oli ilmselgelt kasu, sest vahepeal, öise vetsus käimise järel, lugesin tund või paar raamatut, enne kui uuesti sügavalt magama jäin. Kui kell helises, siis mina, koolis kommunistlikku haridust** saanud laps ja endine pioneer, kargasin kohe voodist välja ja võtsin valveseisangu. No ma loen seda Ivanovi "Sööklaplokki" ja värskelt meeles, öösel alles oli käes. 

Bussis purjetasin uhkes üksinduses peaaegu Paideni välja. Mõtle, kui kurb oleks bussijuht olnud, kui mind ka poleks olnud! Aga sellest hoolimata hoidsin madalat profiili, igaks juhuks. Olen näinud, et mõnikord on ta päris kuri. Kui ma näiteks oma teeotsas maha tahan minna. Aga ühel hetkel kaotasin enesekontrolli ja küsisin, kas veel varem hommikul, kui ta kella 6 paiku vastassuunas sõitis, ka buss tühi oli. 

Ülejäänud tee me jutustasime igasugustel teemadel. Seda ma ei ütle, millistel. Igaks juhuks! Äkki ta loeb mu blogi?!

Vihmakeebi võtsin igaks juhuks kaasa, sest mine sa seda isahane tea***, äkki hakkab sadama, kuigi Norra ilmateade lubas kuiva ilma. Tegelikult ma keepi ei vajanud rohkem kui korraks pargipingil istumise alla panemiseks, sest mingil hetkel, kui üritusel**** olin, oli ikka sahmaka vihma teinud, hoolimata minu suurest austusest norrakate vastu. 

Sellest, mis suure vee ja kõva pauguga kohe, kui koju jõudsin, toimuma hakkas, parem ei räägi. Ütlen ainult, et kaasa vaatas tükk aega olümpiamänge tühjalt ekraanilt. Mingi kiri seal küll oli, aga ma ei läinud nii ligi, et oleks näinud lugeda.

Kohalikus pealinnas sain nende kuue kohal oldud tunniga mitu olulist asja tehtud, aga päris mitu jäi veel tegemata. Mul täpsed nimekirjad alles koostamisel. 

Igaks juhuks läksin hommikul peale kohviku külastamist kõigepealt hambaarsti ukse taha. Et tean küll, et järjekord sügavas sügises, aga ehk millalgi üks vaba aeg pakkuda on. Sain pool tundi oodata ja oligi paarkümmend minutit vaba aega ja minu mure murtud!

Aga need tegemata asjad... küllap nende aeg ka tuleb. Ma igaks juhuks panin juba aja märkmikku kirja... või no mis märkmikku, ma tegin pildi. 

Ilmselgelt olen ma ka sinna oodatud. 

Ja küllap siis muudekski tegemisteks aega jääb.

Nii palju siis tänasest päevast. Igaks juhuks rohkem ei jutusta, muidu mõni arvab, et ma vähe selline imelik olen ;)

...

*Vanasti läks 8 paiku, nüüd pool tundi varem.

**Ma tegin kuskil koolis veel 1990. aastal partei ajaloo eksamit, 

***Nii ütles (või kahtles) vanaema mõnikord... et mine sa seda isahane tea!

****Wittensteini Tegevusmuuseumis oli Järvamaa muuseumi 119. sünnipäeva tähistamine. Pluss kaks uut näitust. 

...

#päevapilt 60... võrgustatud

 ,,,

Tõmbasin kolmele punasesõstrapõõsale  võrgud peale, kaua ma nende tiivulistega ikka puid-maid ja marju jagan! Kusjuures, lindudel ei peaks olema põhjust nuriseda, võrguvabu põõsaid on vähemasti kaks korda rohkem. Varase sordi on nad juba jõudnud ära koristada, edasi hoian silma peal, et nad minu privaat-tsooni ei tikuks. Mul ei meeldi marju korjata, kui näen, et kobarad on juba pooltühjaks tehtud. See pole mitte klaas, et kaalun: on ta nüüd pooltühi või pooltäis. Mina tahan, et kui mina korjama lähen, siis on täis, mitte hõredaks nokitud!

Lõpp.

Kogu moos, olen oma sõna öelnud!

07.07.2024

...

Kõik on juhuslik

 ...

Pesen mina hommikul hambaid, samal ajal pilk kaugemal rippuval valgel froteerätikul. Kas panna pessu või mitte panna... selles on küsimus. 

Vist vaatasin liiga kaua, igatahes just siis  kukkus rätik konksu otsast põrandale. 

Mitte et ma teda torkinud oleks, tõenäoliselt eilegi mitte. Ju mõjus liigne tähelepanu talle häirivalt.

Eelmisel nädalal rääkisin Annelile ühest Ennu 10 aasta tagusest kirjast, mis koristamise käigus pihku sattus. 

Õigemini, üks lõbus mõte sealt. 

 

04.07.2014

Aga ei midagi uut siin päikese all. Anneli ütles, et nad kodus just naersid seda mõttekäiku.

Nende pere koolipoiss oli selle oma õpikust ette lugenud...

"Jutulinna lugemik"

Kas kõik ikka on juhuslik?

See oli suguvõsa kokkutulekul mõned aastad tagasi. 

Meenutasime neid, kes kahe viimase kokkutuleku vahelise 5 aasta jooksul igavikuteedele läinud on. 

Nii mõneski harus need kõige-kõige olulisemad eakad omaksed. 

Kui nimesid nimetasime, tuli liblikas.

Leidis lähedase ja ühines seltskonnaga...

Märk sellest, et lähedus on jäänud?

Hea on nii mõelda.

Kaitseinglid meil ju on...

Mõtlesin, et enne päeva alustamist panen plaani paika: vaatan, mida ajaleht mulle tänase päeva mõtteks ja mõtlemiseks ennustab.

Asi lahendatud.

Jaburad kavatsused. 

Igatahes kõlab kui manitsus.

No ma ei tea, ma ikka teen selle postituse ära ;) 

...

Saatuse sõrm

 ...

Sõin kõhu korralikult täis. Ma alati... et kui juba, siis korralikult. See käib muidugi konkreetselt söömise kohta ;) 

Sõin, aga ikka oli tunne, et midagi oleks nagu puudu! Siis tuli meelde see šokolaaditükikestega küpsiste pakk, mis ma enda eest kõrgele köögikappi peitsin. Mõtlesin, ühe võin ma ometi endale lubada! Aga kui kätte saamiseks upitama hakkasin, kukkus kõrval olev teepakk mulle peaaegu pähe. 

Tundus kuidagi saatuse näpuviibutuse moodi, igatahes küpsise saamisest ja söömisest ma loobusin. 

Aga hing ei andnud rahu. Mul üks pakk eriti mõnusat lemmikut pehmikut külmkapis, panin grilli sooja ja kaks viilu sisse. Ise läksin korraks midagi teisest toast tooma. Mida, ei mäleta. Unustasin selle kohe, kui juba tagatoas olin. Pehmikud unustasin ka, ja võileivagrilli. Meelde tuli alles siis, kui mõnusat kõrbenud kuiviku lõhna hakkasin tundma. 

Lõhn oli normaalne, maitse kibedavõitu. Nii et söömisest ma loobusin. 

Võtsin sedagi kui märguannet, tegin tassi teed, nüüd vaatan telekat ja hoian end vaos, et mitte küüsi närima hakata!

...

Mõtetelugeja

 ...

Sammulugeja mul juba on, aga täna selgus, et kuskil varjatud kujul peab olema ka mõtete lugeja. 

Arutlesin mina hommikul iseendaga, pesu masinasse pannes, et kurask, äädikas jäi eile ostmata. Meie vesi on selline nadivõitu, aeg-ajalt kasutan äädikat. 

Aga pole hullu, järgmisel nädalal jälle poering*, küll ma siis ostan. 

Paar tundi hiljem, kui kvaliteetaega** nautisin, hakkas arvuti mulle kiiremas korras infot jagama! 

Aga miks pakutud kaup just vene turult... ilmselgelt mõtlesin ma eesti keeles. Isegi dialoog tekkis ju eestikeelne. Ilmselt siis läbi tõlkemehhanismide.

Hakkasin huvi tundma.

Mida kõike!

Jaapani teadlastel õnnestus pildiloomise tehisintellekti Stable Diffusion ja ajulainete skannerit ühendades luua masin, mis ennustab pilte, millest inimene mõtleb. Tulemused on üllatavalt täpsed. 06.03.2023

Tuleb vist mõtlemine lõpetada!

...

* Sellest peaks muidugi eraldi kirjutama, kuidas ma Maximas tühja ostukäruga läbi iseteenindus-sektsiooni välja tulin, aga pärast Coopi poes ikka olin sunnitud kassapidaja tööd tegema.

** Naerukoht... kes murelikult luges

...

Vingu-Viiul

 ...

Mina muidugi ise ei arva, et ma vingun. aga ilmselgelt olen ma vähemuses. 

Eile näiteks... läksime tuttavasse hubasesse söögikohta nälga leevendama... ja miski ootamatu sisesunni ajel küsisin teenindajalt, kas teie teine uks on lukus või saab sealt ka sisse. Tean, et suvel see võimalus on. Lihtsalt tundub kuidagi ebaõiglane, kui liikumispuudega kaaslane keeldub sööma tulemast, sest uksepakk on liiga kõrge. 

Mitte küll teisel uksel.

Napp vastus, et teine uks ei ole kasutusel. 

Söömas me käisime, olime selles ajavahemikus 50% klientidest, aga kui juba lahkumas, tuli kepiga vanaproua, kel kõndimine vilets. Polnud temal selle paku ületamine grammigi lihtsam, kuigi toeks noore kaaslase küünarnukk. 

Teenindaja kahjuks ei näinud. 

Söögiaega vürtsitasin numbritega... vaatasin üle oma 15 min varem saadud ostutšeki. Ma pole veel end vabastanud harjumusest kaupa letile ladudes peas hinnad kokku liita, et siis vastavalt tulemusele rõõmustada, uhkustada, kahtlustada, imestada. See teele jäänud poe arve pani mind imestama, minu arvutuste põhjal 10 ringis, aga maksta tuli 13+ eurot. Ma ei tea, miks ma kassa juures tšekki üle ei vaadanud, tavapäratult väike ostukorv, oleks vea kohe avastanud. Seda enam, et imestada ma nagunii juba jõudsin. 

Hiljem, arvele pilk peale ja asi oli selge.

No mu kulinaarialetist ostetud kaalukaup (hinnaga 3.38) praekala oli kaks korda läbi löödud. 

Kaasa küll kahtles (ja lubas igaks juhuks auto käima jätta ;), kas mul on mõtet tund-poolteist hiljem küsima minna, aga olin parasjagu sellises "küsin viisakalt-ilmsüütult-kohtlase-moega ebameeldivaid asju" meeleolus. 

Üsna loogiline küsimus ka, ilmselgelt ma ei ostnud kaks korda 282g praetud kala. 

Keegi vastu ei vaielnud, kassas tehti tehing, raha sain tagasi.

Kaasale lubasin, et ostan talle selle eest 2 purki tema lemmikut Saare Taar. Tuleb ehk teinekordki minuga sööma ja sõitma ;) 

Ja lõpuks, ma ju ei kauple kahjudega! Ikkagist kokkuhoitud raha, pole kahju laristada ;) 

8 sendiga jään veel kasumisse!

...